taga?”
„Praegu küll,” ütles doktor Stenbom. „Ta saabus meile väga kehvas seisus. Keegi tundmatu isik lasi ta siin autost välja, ta oli meeltesegaduses ja vägivaldne; me pidime ta uinutama. Ärgates oli ta maruvihane, ähvardav, tõsiselt paanikas. Ta märatses nii, et otsustasime ta uinutada.”
„Ja millal see oli?”
„Umbes kaks nädalat tagasi.”
„Nii et te olete teda kaks nädalat uinutite peal hoidnud?”
„Me oleme küll kõrgetasemelisele psühhiaatrilisele ravile spetsialiseerunud pikaravikliinik, aga meil ei ole ressursse, et pidevalt vangivalvuri rolli mängida. Selle aja jooksul oleme aeg-ajalt sedatiive vähemaks võtnud ja patsiendi meeleseisundit uurinud. Alles eile hommikul näis ta olevat piisavalt rahulik, et tal võiks lasta tasapisi ärkama hakata. Aga see rahu oli ilmselt ainult ettevalmistus põgenemiseks. Üsna pööraseks põgenemiseks, peab mainima. Ta üritas bussi rajalt maha võtta, paljaste kätega.”
„Ja milline on praegune olukord?”
„Kuna ta sai ka üksjagu vigastada, otsustasime maksimaalse doosi juurde tagasi pöörduda. Ta on sügavas unes.”
„Vigastused?” küsis Kent judisedes. „Kas külmakahjustused?”
„See polnud peamine,” ütles doktor Stenbom. „Nagu öeldud, üritas ta bussi paljaste kätega rajalt maha võtta. Arvatavasti sai ta selleltsamalt bussilt löögi, mis põhjustas näovigastusi. Ta on sidemetes.”
„Sidemetes?”
„Jah, marlisidemed ümber pea.”
Nad jõudsid lõpuks ukse juurde, mis paistis olevat tagauks. Doktor Stenbom toksis koodi sisse, tõmbas läbipääsukaardi lugejast läbi ja ütles:
„Nii et ma kardan, et teil ei ole võimalik Bergerit praegu üle kuulata. Milles teda ka ei kahtlustataks …”
Roy ja Kent ignoreerisid tema uudishimu ja pühkisid oma õhukestelt jopedelt lund. Koridor, mida mööda nad liikusid, oli täiesti lage, lae valgustorud heitsid selle troostitusele külma kõledat valgust. Nad pöörasid suuremasse koridori. Mööda koridori kõndis üks ravimikäru lükkav õde, see oligi kõik, ühtegi patsienti polnud näha.
Lõpuks peatus doktor Stenbom ühe ukse taga, mis oli samasugune nagu kõik teised, ja võttis välja klassikalise võtmekimbu. Ta pistis võtme lukuauku – tegu paistis olevat turvalukuga. Siis nägid Kent ja Roy, kuidas ta kortsutas kulmu, korraks, põgusalt, aga ühemõtteliselt. Nagu märguande peale tõmbasid mõlemad oma jope tõmbluku lahti ja avasid õlakabuuri. Doktor Stenbom tõmbas lahti ukse, mis ei olnudki lukus.
Ruumi tagaseina ääres ainsas voodis lamas inimene, üleni teki all.
Roy võttis püstoli välja ning vaatas ruumi kähku üle. Läbides mõnemeetrise vahemaa voodini, võttis ka Kent oma Glocki välja. Ta tõmbas teki ja lina pealt ära.
Lamaja magas magusasti.
See oli valgesse riietatud inimene.
Meditsiiniõde.
Tema käsivarres turritas tühi süstal. Stenbom uuris kähku tema seisundit ja jäi sellega rahule.
„Kurat!” röögatas Roy ja vaatas valvurite poole, kes olid just palatisse loivanud. Nood kehitasid imestunult õlgu.
Magava õe kõrval oli linal laiali valgunud suur märg plekk.
„Mis kurat see on?” pahvatas Kent. „Kas see raisk on voodisse kusnud? Või äkki õde?”
Doktor Stenbom kummardus pleki kohale ja nuusutas. Raputas siis pead ja vaatas voodi kõrval seisva tilguti poole. Ta haaras tilgutivooliku ja keris seda, kuni leidis otsa, mis oleks pidanud olema ühendatud Sam Bergeri käsivarde torgatud kanüüliga. Kollane kanüül rippus aga sealsamas vooliku otsas ja sellel oli värske veri. Doktor Stenbom uuris nõela, see oli kõver.
„Infusioon on manustamata jäänud,” ütles ta.
„Räägi rootsi keeles,” röögatas Roy.
„Ta on nõela kõveraks painutanud,” sõnas doktor Stenbom mõtlikult. „Tilgutivedelik on välja jooksnud. Ta ei ole uinuti mõju all. Kui õde tuli talle …”
„Siis oli ta valmis,” pistis Kent vahele ja näitas näpuga valvurite poole. „Ta põgenes eile ära. Kuhu ta põgenes?”
Valvurid vaatasid teineteisele otsa, natuke liiga pikalt.
„Vastake, kurat võtaks!” käratas Roy.
„Kööki,” ütles suurem valvur. „Sealt terrassile. Siis üle välja tee poole.”
„No ärge siis munege,” möirgas Roy.
Nad jooksid mööda koridori. Doktor Stenbom lõõtsutas:
„Kanüülil oli värske veri. Mõne minuti eest välja tõmmatud.”
Nad sööstsid trepist üles ja keerasid uude koridori. Üks valvur avas köögiukse. Serveerimiskärul seisid termosed ja nende kõrval kilega kaetud kaneelisaiavaagen, muidu oli köök tühi.
„Otsige!” hüüdis Roy.
Veidi kohmakalt järgisid kliiniku töötajad Kenti eeskuju ja hakkasid räämas kööki läbi kammima. Väiksem valvur ütles:
„Siin.”
Nad läksid akna juurde, kus ta seisis. Läbi räpase aknaklaasi paistis helikopter. Piloot seisis väljas lumesajus ja suitsetas; näis, nagu haaraksid lumehelbed suitsupilve kaasa ja tõmbaksid seda jupphaaval maapinna poole.
„Siin,” kordas valvur ja suunas teiste pilgud aknalt valamu poole. Ühte neljast pesemata kohvikruusist oli langenud verepiisk ja tähekujuliselt laiali valgunud.
Ja veri oli värske.
Köögil oli veel kaks ust. Roy jooksis ühe juurde ja tõmbas selle lahti. Nähtavale ilmus sahver. See oli tühi.
„Vaadake üle,” karjus ta ja jooksis teise ukse juurde.
Ta tegi selle lahti. Mõlemale poole viis hämar koridor. Ta astus uksest välja ja kuulis selja taga hõiget:
„Siin on ka verd.”
Roy mõtles kähku, kuspool helikopter on, ja tormas mööda koridori vasakule. Kümmekonna meetri järel ta peatus ja silmitses masendavat beeži klaaskiudtapeeti. Kent jõudis talle järele ja nägi, et tema nimetissõrm sihtis kahvatut punast jälge seinal.
„Tal käib pea ringi,” ütles Roy. „Jooksis vastu seina.”
Nad lidusid kõrvuti koridori lõpus asuva ukse poole. Lükkasid selle lahti ja said lumetormi näkku. Kulus veidi aega, kuni nad jälle hingata said, ja veel rohkem aega, kuni silm seletama hakkas. Lumi tuiskas kõigis mõeldavates suundades.
Nad viibisid mingil rõdul, kus lumi oli ära lükatud ainult paarilt ruutmeetrilt, mis moodustasid hädapärase seisuplatsi – võib-olla suitsunurga. Nad nägid paksemas lumes värskeid jalajälgi ja ilmselt oli kuskil läheduses rinnatis või balustraad, arvatavasti ka järsk langus väljale, kus nad nägidki tükk maad vasakul helikopterit.
Roy tõstis püstoli, justkui näeks paremini, kui miski on sihikul, aga seetõttu jäi ta maha Kentist, kes liikus juba mööda paksemat lund, balansseerides lumekoorikul, millest ta tõenäoliselt pidi varsti läbi vajuma. Kent jõudis servani ja hüppas üle lumise balustraadi. Ta vajus sügavale lumme ja murdis sealt välja, üha tungivama lumesaju kätte. Ta tajus läbi metsiku tormi mingit lehvimist. See oli nii kummaline vaatepilt, et mistahes muus olukorras oleks ta peatunud ja seda silmitsenud. Aga praegu käis jaht, ja siis ei või mitte miski pakku pääseda. Tema käest ei pääse mitte miski.
Isegi mitte see ingel.
Sest just niimoodi nägi too välja. Valged tiivad ümbritseva valevuse taustal laiali, ja tundus, et see kuju tõuseb iga hetk lendu, trotsides kõiki loodusjõude, ja sööstab läbi lumetormi üles ning tiirutab triumfeerides mässavas taevas, pikeerib tema poole ja liugleb täpselt