pidalitõve või kollapalaviku suhtes valvel. „Me sõime marju ja taevas teab mida veel,“ rääkis Margo, „ja see ajas ta täiesti hulluks.“ Louisa helistas nende kohalikule tohtrile „igal võimalikul hetkel“ või siis vähemalt nii sageli, et mehest kujunes peresõber. Tema nimi oli dr Chakravati; tegemist oli väikese pontsaka mehega, kes oma vanal jalgrattal mööda pindamata teid nende juurde põntsutas, must kott käes, et ema palvetele vastata.
„Mis meile täna muret teeb, mu armas proua?“ küsis mees verandatrepist ähkides üles ronides sooja osavõtlikkusega. „Oi, mu kallis doktor Chakravati,“ vastas Louisa ärevalt, „kas see taim verandal on mürgine? Lapsed imesid selle lehtedest piimmahla,“ mispeale dr Chakravati tähendas: „Oh heldeke, oh heldeke, neile kõigile tuleb kastoorõli anda.“
Kui must jalgratas oli järjekordsele väljakutsele saabudes peatunud, kiirustas dr Chakravati söögituppa, mille Louisa oli plekitult puhtaks haigla operatsioonisaaliks muutnud. Oli kätte jõudnud aeg oma mandlitega hüvasti jätta, meenutas Margo.
„Te võite kindel olla, mu armas proua Durrell, et ma teen seda tööd korralikult,“ ütles mees enesekindlalt, ja mandlid eemaldati ükshaaval ilma suurema kärata.
Ühel korral tekkis Lesliel troopiline peensoolepõletik, mis põhjustas alatoitlust ja nõrgestas niimoodi organismi. Haigusele leiti tõhus ravi alles 1940ndatel, kuid dr Chakravatil oli juba aastakümneid enne seda oma ravim välja pakkuda. Leslie pidi jooma värsket kanaverd; kana tuli tappa vahetult enne seda kohapeal, kuna veri pidi olema soe.
Kastoorõli ja kanavere pruukimise väljavaated ei takistanud Lesliet tähelepanu saamiseks haigusi teesklemast. Margo, kes oli paljudes üritustes venna kaasosaline, suhtus tema palavikkudesse skeptiliselt.
Kas arsti kutsumine oli õigustatud või oli asi selles, et vanematel oli plaanis veeta õhtu seltskonnaga klubis ja Leslie oli otsustanud nende õhtu ära rikkuda?
Margo küll teadis, et „Leslie on nii õrnuke“, aga ta oli kursis ka sellega, et poiss „oli hea näitleja ja palaviku tekitamises tõeline asjatundja“. Louisa tõttas poisi juurde niipea, kui ilmnes kas või mõni kaudne märk mõnest terviseprobleemist. Kuid Margo arutas koos guvernandiga asja ja nad jõudsid enamasti seisukohale, et Leslie elab öö üle ka ilma vanemaid häirimata.
Samas tuli ette ka tegelikult tohtri tähelepanu vajavaid olukordi:
„Oi, mu armas doktor Chakravati,“ ütles ema käsi murdes. „Margot hammustas koer, meie naabri oma. Ega ta ometi marutõves ole?“ Nende parima sõbra koer oli Margot naksanud, kui tüdruk sügavat und maganud koera silitama läks. „Me peame ootama ja vaatama, kuidas asjad arenevad, mu kallis proua,“ sõnas dr Chakravati. Leslie passis innuga peale, või vähemalt nii tüdrukule tundus, et näha, kas ta õe suu hakkab vahutama.
Aga kui veel üks unest äratatud koer Margot hammustas, käis dr Chakravati peale, et koera marutõve suhtes kontrollitaks. Seekord oli hammustajaks pere oma koer Bindle, kes pures Margot näost. Analüüse tehti Shimlas, kõrgel Himaalaja mägedes asuvas Briti India kuninglikus suvepealinnas, Jamshedpurist 1600 kilomeetrit loodes. Ema, ayah, guvernant, erinevad teenijad ning Margo ja Leslie võtsid ette kahepäevase rongireisi. Bindle, või vähemalt tema maha lõigatud pea, sõitis analüüsi tegemiseks samuti kanistris kaasa. Margo tundis hirmu eluaegse armi, mitte marutõppe nakatumise võimaluse ees. Teda kaitses guvernandi poolt tüdrukule antud püha vesi:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.