Päris ime, et keegi teine viga ei saanud.
Tõenäoliselt oli ta pilves, mõtleb Kirton. Kahtlemata tehakse talle narkotest.
Ta kaalub, kas auto võiks olla varastatud. Küllalt kerge kindlaks teha.
Aga asi seisab selles, et naine polnud sugugi autovarga ega narkari moodi. Ta nägi välja nagu koduperenaine. Nii palju kui talle kogu selle verehulga vahelt paistis.
Tom Krupp helistab inimestele, keda teadis Kareniga kõige tihemini suhtlevat. Kui neil pole aimu, kus naine võiks olla, siis ta enam kauem ei oota. Ta teatab politseisse.
Käte värinal tõstab ta taas telefonitoru hargilt. Tal on süda hirmust paha.
Torust kostab hääl: „911 kuuldel. Kuskohas te hädaabi vajate?”
Niipea kui ta välisukse lahti lööb ja lävel tõsise ilmega politseinikku näeb, mõistab Tom, et on juhtunud midagi väga halba. Teda täidab iiveldama ajav hirm.
„Mina olen politseinik Fleming,” sõnab vormikandja ametimärki näidates. „Kas tohiksin sisse astuda?” küsib ta tasasel häälel aupaklikult.
„Te jõudsite nii kähku kohale,” imestab Tom. „Ma just mõne minuti eest helistasin numbrile 911.” Tal on tunne, et võib sealsamas šoki saada.
„Ma pole siin teie kõne pärast,” vastab politseinik.
Tom juhatab mehe elutuppa ning vajub ise suurele valgele diivanile istuma, justnagu oleksid jalad üles öelnud, politseinikule otsa vaatamata. Ta soovib tõehetke võimalikult kaua edasi lükata.
Ent see hetk on nüüd käes. Ta leiab, et suudab vaevu hingata.
„Laske pea alla,” sõnab politseinik Fleming ning asetab käe õrnalt Tomi õlale.
Tom vajutab pea rinnale tundega, nagu võiks ta iga hetk minestusse langeda. Ta kardab, et tema maailm variseb otsekohe kokku. Hetke pärast tõstab ta pilgu; tal pole aimugi, mis nüüd järgneb, ent teab, et see ei saa olla midagi head.
TEINE PEATÜKK
Kolm poissi – kaks kolmeteistaastast ja üks neljateistkümnene, kellel ülahuule kohal tärkab juba karvaudemeid – on harjunud omapäi ringi luusima. Selles linnajaos saavad lapsed ruttu suureks. Hilisõhtuti pole neid kodus arvutiekraani ees uneldes koolitöid tegemas ega voodisse topituna tudumas. Nad on väljas pahandusi otsimas. Ja paistab, et ongi leidnud.
„Hei,” hõikab üks poiss äkitselt, seisatades mahajäetud restorani ukse ees, kus nad käivad aeg-ajalt kanepipläru kimumas, kui juhtub olema. Teised kaks kogunevad tema ümber, siis peatuvad, piiluvad pimedusse.
„Mis seal on?”
„Ma arvan, et üks surnud sell.”
„Ära jama, Scherlock.”
Kõik meeled ühtäkki valvel, tarduvad poisid kartuses, et seal sees võib olla veel keegi. Ent aduvad siis, et nad on üksi.
Üks noorematest poistest naerab kergendustundest närviliselt.
Nad liiguvad uudishimulikult edasi, uurivad laipa põrandal. See on mees, kes lamab selili maas, silmanähtavad kuuliaugud näos ja rinnus. Mehe heledat värvi särk on rohkest verest läbi ligunenud. Mitte ükski poiss pole vähimalgi määral heitunud.
„Ei tea, kas tal on ka mingeid asju kaasas,” arutleb vanim.
„Vaevalt küll,” vastab üks noorematest.
Ent neljateistaastane libistab käe vilunult surnud mehe püksitaskusse ja tõmbab välja rahakoti. Ta tuhnib selle läbi. „Paistab, et meil vedas,” irvitab ta, hoides avatud rahakotti kõrgel, et teised näeksid. Rahapung on rahatähti täis, kuid pimedas on liiga raske hinnata, kui palju seal võib olla. Ta tõmbab surnud mehe teisest taskust välja mobiiltelefoni.
„Võtke käekell ja muud värgid,” utsitab ta teisi takka, libistades terase pilgu üle põranda, lootes silmata relva. Oleks vinge leida siit tõeline tukk, aga seda ei paista kusagil.
Üks poistest eemaldab käekella. Teine näeb raske kuldsõrmusega vaeva, ent saab selle viimaks laiba sõrmest kätte ja pistab oma teksaste taskusse. Seejärel kobab ta mehe kaela, et teha kindlaks, ega tollel ketti ole. Kaelaketti pole.
„Võtke püksirihm,” kamandab vanem poiss. „Ja kingad ka.”
Nad on varemgi varastanud, ehkki mitte kunagi surnult. See pakub nii suurt põnevust, et võtab lõõtsutama. Nad on ületanud teatava piiri.
Siis sõnab vanem poiss: „Peame siit jalga laskma. Ja te ei tohi kellelegi iitsatada.”
Teised kaks vaatavad alt üles pikema poisi poole ning noogutavad sõnatult.
„Ei mingit kelkimist sellega, mida me tegime. Kas on arusaadav?” nõuab suurem poiss.
Nad noogutavad taas, meelekindlalt.
„Kui keegi küsib, siis meie pole siin kunagi käinud. Lähme.”
Kolm poissi lipsavad kähku hüljatud restoranist välja, viies surnud mehe asjad endaga kaasa.
Mundrimehe hääletooni ja näoilme järgi mõistab Tom, et uudised on väga halvad. Politseil tuleb tuua inimestele traagilisi sõnumeid iga päev. Nüüd on tema kord. Kuid Tom ei taha teada. Ta tahab alustada kogu seda õhtut uuesti otsast peale – tulla autost välja, jalutada eesukseni ja leida Karen köögis õhtusööki valmistamas. Ta tahab võtta naise oma embusse, hingata sisse tema hõngu ja teda kõvasti kallistada. Ta tahab, et kõik oleks nagu varem. Ehk olekski olnud, kui ta poleks nii hilja koju jõudnud. Võib-olla on see tema süü.
„Kardan, et on juhtunud õnnetus,” sõnab politseinik Fleming tõsisel häälel, pilk täis kaastunnet.
Seda oligi arvata. Tomi valdab täielik tuimus.
„Kas teie naine sõidab punase Honda Civicuga?” küsib politseinik.
Tom ei vasta. See ei saa ometi päriselt juhtuda.
Politseinik loeb ette sõiduki numbri.
„Jah,” tõdeb Tom. „See on tema auto.” Tema hääl kõlab kummaliselt, otsekui tuleks see kusagilt mujalt. Ta vaatab politseinikule otsa. Aeg oleks justkui seisma jäänud. Nüüd see mees ütlebki talle. Ütleb, et Karen on surnud.
Politseinik Fleming lausub leebelt: „Juht on vigastatud. Ma ei tea, kui raskelt. Ta on haiglas.”
Tom katab näo kätega. Karen polegi surnud! Ta on vigastatud; ning mehes tärkab meeletu lootus, et vahest polegi asi nõnda hull. Ehk saab kõik korda. Ta võtab käed näo eest ära, tõmbab sügavalt katkeval värinal hinge ning küsib: „Mis pagan siis õieti juhtus?”
„Juhtus ühe sõiduki avarii,” ütleb politseinik Fleming vaikselt. „Auto sõitis otse vastu posti.”
„Mida?” imestab Tom. „Kuidas saab auto ilma põhjuseta vastu posti sõita? Karen on suurepärane juht. Ta pole kunagi avariid teinud. Keegi teine pidi selleks põhjust andma.” Tom märkab talitsetud ilmet politseiniku näol. Mida see mees talle rääkimata jätab?
„Juhil polnud isikut tõendavat dokumenti,” märgib Fleming.
„Ta jättis rahakoti koju. Ja telefoni.” Tom tõmbab kätega üle näo, üritab end valitseda.
Fleming kallutab pea küljele. „Kas teie ja te naise vahel on kõik korras, härra Krupp?”
Tom vaatab talle kohkunult otsa. „Jah, muidugi.”
„Kas teil ole olnud mingit tüli, kus asi läks veidike käest?”
„Ei! Mind polnud koduski.”
Politseinik Fleming istub tugitooli Tomi vastas ning naaldub ettepoole. „Sest asjaolud – noh, on väike võimalus, et naine, kes juhtis autot ja tegi avarii, ei olegi teie naine.”
„Mida?” küsib Tom jahmunult. „Kuidas? Mida te silmas peate?”
„Kuna naisel polnud isikut tõendavat dokumenti, ei tea me tegelikult