temaga midagi.
Tüdruk polnud just ideaalne partner. Kui Killian oleks saanud kaaslase tellida, oleks ta valinud kellegi igavama, tumedate juustega, vähem keerulise neiu, kes olnuks valmis seksuaalsuhteks, toomata endaga kaasa liialt probleeme. Killianile meeldis seks, kuid ta ei lasknud sel iial segada tööülesannet, ja Mary Curweni laadi tüdruk nõudnuks kindlasti midagi enamat kui energilist treeningut. Ta kiinduks ja ajaks niiviisi asjad palju ohtlikumaks, järelikult ei saanud ta seda tüdrukut puudutada.
Olnuks lihtsam, kui neiu poleks olnud nii tark. Esimene viga oli arvata, et kokandusõpilane võinuks kujutada endast väiksemat ohtu kui Sorbonne’i tudeng. See, et tüdruk oli olnud nii rumal ja üksinda hulkuma läinud, ei tähendanud, et ta ei suudaks meest läbi näha. Killian pidi olema ettevaatlik.
Teine viga oli olnud arvata, et tüdrukust on lihtne käsi eemal hoida. Ta polnud kindel, kumb möödalask oli hullem.
Killian oli siiski selline mees, kes võttis vastu, mis talle pakuti ja käitus vastavalt. Mary Isobel Curwen oli talle kenasti sülle kukkunud ning Killianil oli kavas tüdruk täiega ära kasutada.
Tema Marseille’ kohtumiseni oli aega kaks nädalat. Kaks nädalat Prantsusmaal hulkumiseks ja kõigile teda otsivatele inimestele süütu näo näitamiseks, sest neid, kes tahtsid temani jõuda enne, kui ta jõuab ülesande täide viia, oli kahtlemata palju. Killian töötas alati üksi – keegi poleks osanud oodata, et tal on kaasas mingi naine.
Kaks nädalat, et hoida naist – kahjuks üsna terast – oma isiku ja töö asjus teadmatuses, ilma et oleks isegi seksi, mis tolle tähelepanu kõrvale juhiks. Need kaks nädalat tõotasid tulla väga pikad.
Aga lõppude lõpuks oli asi seda väärt. Ta jõuab kokkusaamisele, viib ülesande lõpule ja kaob ning tüdruk ei saa iial teada, et tema sarmikas ameeriklasest sõber oli äsja mõrvanud kindral Etienne Matanga, väikese Aafrika riigi suurima rahulootuse.
Mary polnud iial suutnud mõista, miks oli ta sel hommikul nii vara ärganud, riided ja raamatud seljakotti toppinud ning laeva juurde kõndinud. Citroëni polnud raske leida ja Killian oli nagu midagi oodates auto vastu nõjatunud. Näis, et mees ootas teda. Kui neiu lähenes, tõstis mees pilgu ja avas auto tagumise ukse, et tüdruk saaks koti sisse visata.
„Mul on termosetäis kohvi,“ ütles ta tervituseks. „Must kui kurat, tuline kui põrgu, puhas kui ingel ja magus kui armastus.“
Tüdruk ainult vaatas teda. „Mulle ei meeldi suhkur.“
Mees kehitas õlgu. „Noh, kui me koos reisile läheme, tuleb meil kompromisse teha. Ega seal nii palju suhkrut ka ole.“
„Sa ütlesid, et magus kui armastus.“
„Mina leian, et armastus on pigem mõrkjas. Aga sina?“
Tüdruk avas termose, valas pisut kohvi korgi sisse ning võttis väikese lonksu. „Ma pole kindel, kas ma üldse armastust leian,“ vastas ta. Kohv oli hea – tuline ja kange ning ainult õige pisut magus. „Aga miks sa arvad, et me koos reisime?“
„See on sinu otsustada. Mul on koolini kaks nädalat aega. Mu tüdruk on Berliinis fotosessioonil ja kavatsen Lõuna-Prantsusmaal natuke ringi sõita. Sul on ka veel paar vaba nädalat ja mul pole midagi selle vastu, kui tuled minuga kaasa – ei mingeid tagamõtteid. Võib-olla lõpetan isegi kohvi sisse suhkru panemise, kui sa mind pisut bensiinirahaga toetad.“
„Kas su tüdruk on fotograaf?“
Noormees raputas pead. „Ta on modell.“
See otsustas asja. Mitte ühelgi modellist kallimaga mehel ei tuleks mõttessegi semmida punapäise Mary Curweniga. Mehel oli tuline õigus – ajani, mil ta pidi kolima oma odavasse korterisse, jäi kolm nädalat ning omaette uitamise isu oli peletanud eelmisel ööl umbtänavas juhtunu.
„Veab sul,“ vastas ta.
Mees naeris. „Kas temal siis ei vea või?“
Selles osas oli mehel õigus. Nüüd, mil Mary Isobel nägi teda päevavalges, märkas ta, et mees on nägus. Võib-olla veel enamgi. Tal oli pikkust üle saja kaheksakümne sentimeetri ja tema pikki jalgu katsid kulunud teksad. Mehel oli kitsas ja intelligentne nägu. Ja ta ei olnud vaba.
„Veab temal ka,“ nõustus tüdruk naeratusega. „Te saaksite ilusad lapsed.“
„Kui mul õnnestub teda veenda oma figuuri rikkuma,“ porises mees. „Kas sul pass on? Nad hakkavad kontrollima.“
„Muidugi on.“
„Anna minu kätte. Kui nad teavad, et reisime koos, läheb kontrollimine kiiremini.“
Mehe ükskõikne palve häiris tüdrukut. Selleks polnud küll mingit põhjust, kuid häiris ometi – ka siis, kui ta oma tumesinise passi väljasirutatud peopesale asetas. Aga mees naeratas talle päikeselises hommikus oma sooja pimestavat naeratust ja Mary mõistis, et tema kartus on naeruväärne. Mees oli tema kaasmaalane, kes otsis seltskonda ja kedagi, kellega jagada bensiinikulu, ning temal polnud järgmiseks paariks nädalaks mingeid plaane.
Nii naeratas ta mehele vastu. „Väga praktiline,“ sõnas tüdruk, kui mees tema passi oma tasku pistis. Mary võttis veel ühe lonksu kuuma musta kohvi, eirates oma kõhklusi. See oli tema elu suurim viga.
3
Praegu
Maroko päike oli silmipimestavalt ere, pärast Londoni talve vihmast hämarust mõjus see kehale lausa šokeerivalt. Isobel Lambert kihutas rööplikel teedel. Teda oli õnnistatud eksimatu suunatajuga, mis oli palju kordi tema elu päästnud, ning Isobel teadis, et jõuab ööhakul sihtpunkti. Tegelikult ei tahtnud ta sinna minna, ta polnud valmis seisma silmitsi mehega, kes ootas teda kõrbe serval tillukeses Põhja-Aafrika külakeses.
Hea seegi, et tollel pole aimugi, kes on Isobel Lambert. Isobel ei teadnud, kas mees jäi tol ööl ellu, kuid ehkki too oli kõige järgi otsustades elama jäänud, peab ta olema veendunud, et Isobelile tehti ots peale. Mees on kindlasti unustanud kergeuskliku noore naise, keda ta ära kasutas ja tappa püüdis, hoolimata sellest, et neiu oli ohjad enda kätte haaranud ja hoopis teda tulistanud. Ta ei seostaks külmaverelist ja kahvatut Isobel Lambertit iial selle metslastüdrukuga, kellega oli aastate eest veetnud kaks lühikest nädalat.
Jumal tänatud, et Isobel oli see, kes ta oli. Elegantne eatu robot, kel polnud ihasid, vajadusi ega emotsioone. Need olid pikkade aastate jooksul temast välja roogitud ja pärast esmast äratundmisšokki suutis ta vaadata oma missioonile kaine pilguga. Josef Serafin lõpetab tegevuse ja maailm on märkimisväärselt turvalisem paik.
Talvepäike kiirgas Isobeli avatud katusega autosse. See džiip oli paraku kiireim ja vastupidavaim sõiduk, mida tal oli õnnestunud leida ja kui kellelgi õnnestuks teda või Serafini jälitada, ei päästaks neid ka soomustank.
Rehvid keerutasid üles liiga palju tolmu, kuid Agadirist alustatud seitsmetunnise sõidu jooksul oli Isobel näinud vaid käputäit lambakarjuseid ja paari rändlaagrit. Väga võimalik, et teda jälitati satelliidi abil, kuid selle vastu ei aidanud ussi- ega püssirohi. Killian… Serafin… varjas end Alžeeria piiri äärses hüljatud külakeses. Naabruses oli kõikjal rahutusi ja Isobel uskus, et neil õnnestub põgeneda. Aga samas ei läinud ta ju iial ühelegi missioonile oma edusse uskumata.
Ta toimetab Josef Serafini Marokost välja ja viib Londonisse, ilma et keegi selle aja jooksul mehele kuuli pähe laseks, ükskõik kui paljud ka poleks ihanud seda teha. Tema päästja kaasa arvatud.
Selleks ajaks kui Isobel hüljatud Naziri küla piirimaile jõudis, hakkas päike loojuma ja naise kehale tõusis kananahk. Hakkas jahedamaks minema nagu kõrbes ikka: särisev päevakuumus muutus liikmeid halvavaks külmuseks.
Näis, nagu poleks keegi aastaid, võib-olla isegi aastakümneid Naziri linnakeses elanud. Sinised pleekinud uksed olid kinni ja tolmused tänavad tühjad ning hetkeks turgatas Isobelile pähe mõte, et ta on tulnud valesse kohta. Kas talle oli antud valeinformatsiooni? Või kõndis ta otse lõksu?
Ei mingit lõksu – vaist ütles talle, et hüljatud lobudikes ei oota teda midagi hullemat