Jahikire varjud. Adena Sepp

olete küll enda arvates täkku täis, kuid aja möödudes raugeb teilgi see jõud, looduse poolt on ju ette nähtud, et ükski asi pole igavene, ja mida see noor naine siis selle vanamehega peale hakkab? Kas jätab teid maha ja otsib taas enda kõrvale mõnda nooremat või rikkamat?

      Loreenile lõi äkki nagu sähvatus peast läbi. Äkki oli Indrekulgi nüüd tekkinud mõni silmarõõm, siis pidavatki mõni mees kodus oma naise vastu ükskõikseks muutuma. Jah, mõningate märkide järgi võis sellist asja temast arvama hakata küll.

      „Kuule, ma saan aru küll, et pärast Teele äraminekut on sul kodus üksinda igav olla, kuid mis keelab sind midagi asjalikku ette võtmast?“ katkestas Indrek tema mõttelõnga.

      „Huvitav, millele sa vihjad?“ Indreku arvates tundub kõik olevat imelihtne. „Kas ma peaksin hakkama siit linnas tööl käima? Sa ju tead, et see poleks kuigi mõttekas. Minna linnas kuhugi kauplusse müüjaks, sest ainult sinna vajatakse pidevalt töölisi, kuid kuuldavasti makstakse seal töö eest ainult miinimumpalka ja seega kuluks pool mu sissetulekust ainult bussipiletitele, mul ju autot pole ning kui tööpäev lõpeb õhtul kell kümme, siis tuleks sinul mulle autoga järele tulla. Ega seegi sõit odav oleks. Kas minu väikene teenistus korvaks sinu ajakulu?”

      Indrek mühatas üpriski mõistval ilmel, kuid tegelikult oli näha, et ega ta praegu suurt tähele pannudki, mida Loreen talle selgitada püüab.

      „Või peaksin ma ka minema Soome koristajaks?” jätkas Loreen, hing täis pahameelt. „Siinse palga eest ei taha keegi seda tööd suurt teha, kuid seal ollakse valmis võõrastes kodudes või kontorites ja ka hooldekodudes isegi sitta rookima, kuna rahanumbrid on siin sama töö eest makstavaga võrreldes seal hoopiski suuremad. Nii et see kaugel töölkäimine tasuks ehk minulgi ära.“

      „Ega raha haise, seda musta tööd teevad Soomes nüüd isegi need, kes varem olid siin Eestis päris siidikäpad.“

      „Tähendab, sa oleksid siis täiesti nõus, kui minagi kodunt minema läheksin? Nojah, Jorma on ju Soomes tööl, äkki aitaks tutvuse poolest mindki seal kusagile parema järje peale saada.“

      „Ah, jäta selline rumal jutt! Pole ma sulle sellist asja nüüd küll soovitanud.“

      „Mida sa mulle siis soovitaksid?“ turtsatas Loreen tujutul ilmel, kuna Indreku sõnadest oli talle küll selline mõte läbi kumanud.

      „Kuule, praegu ei oska ma sulle midagi välja pakkuda.“ Indrek lõi ükskõikselt käega ja avas relvakapi, et sealt püss välja võtta. „Eks tule mõni päev meile sinna töö juurde appi, midagi saaksid seal ikka ära teha ja oleksid vähemalt päevalgi teiste inimestega koos.“

      „Ei, nojah… See Rommi on sul seal küll üks ütlemata tore teine inimene, aga nagu öeldakse… Ikkagi inimene! Ju ma siis pean tulema, eks see ole kodus istumisele väikenegi vaheldus ja vähemalt ei saa sa hiljem mulle ette heita, et ma pole sinu pakkumist vastu võtnud.“

      „Tee, kuidas heaks arvad.“

      Selline hoolimatu suhtumine solvas tegelikult pisut Loreeni, kuidagi muuseas ütles mees, et tulgu passigu temaga koos seal töökojas, kui tal tõepoolest pole kodus midagi mõistlikumat teha.

      Samas helises Indrekul taskus telefon ja ta oli kärme seda vastu võtma ning Loreen kuulis selgelt, kuidas too helistaja kärsitult küsis, kuhu sa mees, nii kauaks jääb. Mille peale lubati kohe hakata tulema.

      „Eks räägime sellest kõigest mõni teinekord, praegu pean ma kohe minema. Kuulsid ju, et Tormi ootab mind juba seal põlluteel.“ Indrek tõmbas lausa käigult jahiriided selga ning visanud püssi üle õla, kiirustas lahkuma. Uks prantsatas ta järel kinni.

      Loreen ohkas kuuldavalt. Mees tormas minema nagu tuulispask ning taas olid too Tormi ja jahileminek tähtsamad kui tema. Tal oli isegi tahtmine mehele pilkavalt järele hüüda, et ta unustas supipoti sigadele kaasa võtmata. Selle asemel läks ta hoopis kööki ning pistis poti külmkappi, mõeldes endamisi, et küll kõlbab see ka homme soojendatult süüa ja enne ei keeda ta uut toitu, kuni see pott on tühi.

      Vaadanud telekast ära viimased uudised, otsustas ta voodisse pugeda ja veidi raamatut lugeda. Magamisest ei tulnud nagunii midagi välja, enne kui Indrek oli kodus tagasi, kuid võis ka nii olla, et kui nad mingi looma peaksidki kätte saama, siis kindlasti lähevad nad seda jahimajja nülgima ja seega võis kojutulek päris hilja peale jääda.

      Öösärki selga tõmmates läks ta pilk riivamisi peeglisse ning üle hulga aja vaatas ta hindavalt oma keha. Pole mul veel häda midagi, Indrek nimetas mind küll vanamutikeseks, kuid pole ma seda veel ühtigi… minu keha on endiselt sale ja rinnadki alles parajalt pringid. Ihu poolest näen ma ikka veel täiesti ahvatlev välja, miks ma siis oma mehele enam üldse huvi ei paku? Ega ma seda ihulist kontakti nii väga vajagi, kuid kallistada võiks ta mind ju ometi sagedamini. Kas tõesti on Indrekul nii raske hommikuti või õhtuti lihtsalt niisama mind emmata? Ma tahan endist viisi tunda, et olen talle kallis. Ehk võtab ta tõesti kõike enda ümber olevat liigagi harjumuspäraselt, kuna ma olen iga päev tal käe-jala juures ja seepärast ilmselt arvabki, et küllap võtan teda nii, nagu ta on. Ometi vajab mu hing rohkem hoolimist ja tähelepanemist. Miks ikkagi on meie vahele selline võõristus tekkinud?

      Oh, issake! Kas tõesti oli see jahikirg täielikult vallutanud mehe mõistuse või oli ikkagi mõni teine naine tema meeled hõivanud?

      Loreen püüdis selliseid mõtteid eemale tõrjuda ja, pugenud kähku teki alla, haaras raamatu pihku ning süvenes lugemisse. Küllap oli ta siiski uinunud, sest ärkas selle peale, et kuulis välisukse avamist, kuid Indrek ei tulnudki ta kõrvale voodisse, vaid oli kuulda, kuidas ta sättis end elutuppa diivanile magama. Loreen heitis pilgu kellale ning lausa jahmatas… see näitas juba kolmandat öötundi. Kunagi varem polnud mees jahilt nii hilja või õigemini nii varahommikul koju jõudnud. Ja miks ei tulnud ta täna tema kõrvale magama? Kas ei tahtnud teda häirida või oli tal hingel siiski midagi, mida varjata? Noh, kas ta oli napsitanud või äkki olid tal hoopiski juures võõra naise lõhnad? Katsu sa nüüd uuesti uinuda, kui hinges mässavad sellised rahutud mõtted.