aitas tal selgelt mõelda, kannustades teda kaarti välja võtma. Viimane peatus oli olnud Abu Hamed. Frances mäletas linna sisse-, kuid mitte sellest väljasõitu. Varsti pärast Richardi raevukat lahkumist oli ta ennast istmel välja sirutanud, et kui mees tagasi tuleb – häbistatuna enesekontrolli kaotamisest –, saaks ta teeselda magamist ega peaks temaga rääkima. Kuid pärast ärritumist ja vaidlemist oli ta end varsti kurnatuna tundnud ja kuigi ta oli Richardi tagasitulekust teadlik – ta oli avanud ühe silma, kui Richard istet võttis –, jäi ta päriselt tukkuma. Ta mäletas ähmaselt, et nad olid Abu Hamedisse sisse sõitnud ja ta oli kuulnud väljast kostvat kakofooniat, kui kohalikud tulid sisse kaupa ja toitu pakkuma, ning oletas, et just siis jäi ta sügavalt magama, sest ei suutnud meenutada midagi pärast seda hetke. Ta oli maganud rohkem kui tunni ja kuna kell oli nüüd kuus läbi, pidid nad lahkuma Abu Hamedist kella nelja paiku. Kas oli mõeldav, et Richard väljus seal rongist? Aga miks? Ühe tüli pärast paljude teiste hulgas? See ei olnud mõistlik. Frances püüdis selle mõtte maha raputada, kõrvale lükata, aga küsimused jäid. Kus on Richard? Mida oli tema teinud selle põhjustamiseks?
See pidi olema mingi veider rike tema kujutlusvõimes. Kõrb ründab teda, tekitades hallutsinatsioone. Richard on kusagil rongis. Peab olema. Ta ei saa olla ära röövitud või kollapalavikus minema viidud – Frances oleks kuulnud saginat –, aga kas ta võis olla mõnest vagunist välja kukkunud? See mõte kordus ikka ja jälle. Kas ta võis olla seal kusagil tagapool liivas janusse suremas?
Õhtu oli saabunud ja Francese ümbrus ahtamaks muutunud. Tal oli vähem ruumi, vähem õhku, vaadata polnud kuhugi. Mees koridoris passis tema ukse lähedal, heites oma suurest kõrgusest aeg-ajalt pilgu Francese meeletutele pearaputustele. Francese kasvava paranoia mõjul omandas mehe nägu kurjakuulutava ilme. Kas ta teab midagi? Kas ta varjab Richardit? Mees oli näinud Francest ringi tormamas – kas ta oli näinud ka Richardit lahkumas?
Frances avas veel ühe pudeli ja jõi, lastes vett kaela mööda alla ja särgi sisse niriseda. Richardi seljakott oli kadunud. Mida see tähendas? Nad reisisid kerge pagasiga. Frances kandis dokumente vöökotis, mille ta harva ära võttis, kahepeale oli neil väike seljakott väheste riietega, mida nad vajasid oma nädalasel väljasõidul Hartumi, kuid suurem osa asjadest oli teises seljakotis, mille nad olid jätnud Assuanis hotelli hoiuruumi. Rong peatus sageli sõiduplaanis olevate jaamade vahel, sest rööbastel oli liiva, peatuti isegi inimeste väljalaskmiseks, aga miks pidi Richard kusagil väljuma? Nad pidid minema Assuani ja Kairosse. Nad olid koduteel. Mees sai viimaks, mida tahtis. Kindlasti ei saanud ta olla nii vihane, et oli välja läinud? Ei. Tähendab, ta peab tagasi tulema. Ta peab olema kusagil, maskeerituna teistes vagunites kokkupressitud kehade hullumeelsesse sulamisse, ja enne kui see mõistuse ületab, peab ta tulema tagasi täiesti usaldusväärse selgitusega, kus ta olnud on.
Ta ei tulnud.
2
Frances istus tardunult. Richardit ei ole enam rongis. See oli ainus järeldus, milleni ta jõudis, ja kui teda ei ole rongis, siis pidi ta välja minema. Tema seljakott oli kadunud. Kõik jõudis tagasi selleni. Ta oli võtnud oma koti ja väljunud rongist. Vabatahtlikult, ettekavatsetult. Ja oli seda teinud, sest Frances oli ta selleni viinud. Küsimus ei olnud enam selles, et Richard oli teda karistanud, vaid mees oli ta maha jätnud. Ta oli sellega ähvardanud ja nüüd oli ta selle teoks teinud.
Nuubia härrasmees läks taas uksest mööda. Eneselegi ootamatult leidis Frances äkki julguse teda hüüda. Ta tõmbas vöökoti luku lahti, haaras rahakoti, võttis välja Richardi foto, mida oli kolm aastat kaasas kandnud, ja sirutas selle mehe poole. Too vaatas seda küsivalt. Sudaanis räägiti üsna laialdaselt inglise keelt, aga Francesel oli määratud reisida koos selle riigi kõikide inglise keelt mitteoskajatega.
„Vabandust, kas te olete seda meest näinud? Ta oli siin, koos minuga, siin.“ Ta osutas istmele. „Ja noh, paistab, et ta on… kuhugi läinud. Kas te nägite teda?“
Mees võttis foto ja uuris seda kehvas valguses. Ta noogutas. Ta tundis kindlasti Richardis ära mehe, kellega koos naine reisis.
„Ma ei tea, kus ta on,“ lausus Frances.
„Ehk peaksid teda otsima minema?“ küsis mees, pöörates lõuga vasakule ja seejärel paremale.
Ta teadis väga hästi, et Frances oli seda teinud. Ta oli ringi pöörelnud nagu tuulispask. „Jah. Olen kogu rongi läbi käinud. Ma ei suuda teda leida!“
Mees vaatas teda sõbralikult, tema pilk ei olnud enam ähvardav, kuid ta raputas pead. Ta vaatas üle õla ja kutsus teed jagavat meest, kes tuli mööda koridori, teekatel ja klaasid käes. Nad näitasid talle fotot, kuid ka tema raputas pead. „Muta’ assif.“
Nuubialane tõstis peopesad Francese poole. „Sina oota.“ Ta sammus koridori lõppu ja naasis mõne minuti pärast koos noore vagunisaatjaga, kellel õnnestus oma pruunis vormiriietuses endiselt värske välja näha, hoolimata sellest, et ta oli täitnud oma kohustusi sestpeale, kui nad kahekümne kuue tunni eest Hartumist lahkusid. Tal oli Richardi foto käes.
„Madam. Teil on probleem?“
Enam-vähem arusaadavas kiires sõnavoolus rääkis Frances talle Richardi kadumisest.
„Okei, okei,“ lausus vangunisaatja, tõstes käe, et teda aeglustada. Ta esitas mõned küsimused, läks siis järgmisse vagunisse, Frances tema kannul, ja rääkis meestega, kes seisid ukse juures. Rõõmustades intriigi üle keset hävitavat igavust, kogunesid teised reisijad nende ümber; arutelu oli elav ja vali, fotot anti käest kätte edasi. Igaühel oli oma arvamus, aga Frances ei saanud millestki aru. Kui ta vagunisaatja poole piilus, vaatas talle vastu mitu silmapaari, nad noogutasid, kui foto käest kätte käis. Mõned tundsid Richardi kindlalt ära; ta oli pärast Hartumist lahkumist mitu korda nende vagunist läbi käinud.
Siis trügis üks mees läbi rahvasumma ja rääkis Francesega araabia keeles.
„Ma ei saa aru. Inglise keeles?“
Mees raputas pead. Ta osutas ukse poole. Ta kõverdas käe küünarnukist ja heitis käsivarre ettepoole. Välja. Ta tegi seda uuesti.
Frances haaras toetuseks uksepiidast. „Ta läks välja?“ Francese jäsemed värisesid. „Kas ta tahab seda öelda?“
Vagunisaatja rääkis reisijaga. Frances püüdis neelatada, kuid tema suu oli nii kuiv, et see tegi keelele haiget.
„Jah,“ ütles vagunisaatja. „Teie sõber läks välja.“
Francese silmad läksid märjaks. „Mu jumal. Kus? Kus ta välja läks?“
Nad arutlesid selle üle, siis ütlesid ühest suust: „Abu Hamedis.“
„Abu Hamedis?“
„Jah, jah.“
„Aga miks? Miks?“
Mees kehitas õlgu ja raputas pead. Rahvasumm vahtis noort välismaa naist, kes oli hüljatud keset kõrbe. See ei tundunud neile rohkem arusaadav kui Francesele.
„Jumaluke.“
Richard oli rongilt maha läinud. See oli tõsi: ta oli Francese maha jätnud. Siin.
Suur kitsaste küüntega käsi, mis hoidis teeklaasi, äratas Francese tardumusest. Nuubialane naeratas, ulatas talle kuuma klaasi ja kadus jälle. Must tee oli magus ja rahustav. Akna taga ei olnud mööduvaid tulesid, mis oleksid pimedust leevendanud, ainult tema enda peegeldus määrdunud aknaklaasil. Rong õõtsutas teda, otsekui püüdes tema probleeme minema äiutada. Rattad kolisesid, puidust vagun kriiksus – hääled, mida ta armastas. Richard ei olnud välja kukkunud, teda ei olnud rünnatud ega röövitud. Ta oli võtnud oma koti ja maha läinud, ilma nääkluse või draamata, vabal tahtel.
Liikumine ukse juures pani Francese võpatama – ta lootis ikka veel, et seal seisab Richard –, aga see oli üks austraallastest.
„Tere. Sirutan lihtsalt jalgu.“
Mehe pikad ja paljad, päikesepleegitatud karvadega kaetud jalad ei näinud välja, nagu need eriti sirutamist vajaksid. „Tere.“
„Kas