polnud midagi, mis paistaks puhas, mitte mingit kangast. Kate võttis oma särkpluusilt vöö, seejärel lõikas särgi alaosa katkise akna vastas küljest ja rebis sellest pikad ribad. Ta kasutas särki haava puhastamiseks, seejärel mässis selle ümber puhtad riideribad ja kasutas vööd žgutina.
„Palun ärge jätke mind siia,“ lausus naine.
Kate võttis tema käe ja istus tema juurde, hõigates samal ajal abi järele.
„Ma olin kontoris,“ rääkis naine. „Väljas läks kõik pimedaks. Kogu kontor väänati maast lahti, aknad plahvatasid, seinad hakkasid vetruma, nagu oleksid kummist. Mind tuuseldati ringi, justkui oleksin mikseris keerlev nukk. Kirjutuslaud, tool purunesid vastu mind. Klaasitükid lendasid nagu kuulid. Mul oli surm silme ees.“ Pisarad veeresid mööda naise nägu alla. „Olge te õnnistatud, et mind aitasite.“ Kate lohutas teda, kuni saabusid parameedikud.
Sellal kui Kate jätkas teekonda ratsakeskusse, märkas ta WFGG-TV uudiste satelliiditaldrikuga veokit, mis tuletas talle meelde, et tal oli vaja Chuckile toimetusse lugu saata.
Mul on vaja see praegu teele saata, enne kui ma vanakraamiturule jõuan.
Ta istus kahe lömastatud auto lähedusse, millel olid X-tähed, lehitses oma märkmeid ja hakkas mobiiltelefonis kirjutama. Tal oli loo ülesehitus peas valmis ja sõrmed liikusid kiiresti.
Tippimise ajal määrdus telefoniekraan veriseks, Kate lõpetas viiesajanda sõna juures.
Telefoniühendus puudub. Kuidas ma selle toimetusse saan?
Vastus oli kaugemal.
Kate kiirustas WFGG-TV satelliidiga veoki juurde, selle taldrik laiutas furgooni kohal varda otsas. Satelliittelefonid ei vajanud mobiilsidevõrkusid, need töötasid ükskõik kus. Näha polnud hingelistki. Kate prõmmis ustele. Kahekümnendates eluaastates habemetüükas näoga mees avas külgukse. Ta põrnitses Kate’i, lõuapärad kokku surutud.
„Milles asi?“
„Ma olen Kate Page, Newsleadi reporter.”
„Jah, ja siis? Mul on tegemist.”
„Kuidas teie nimi on?”
„Fitch, aga mul on tegemist.”
Kate nägi rida väikesi kuvareid, arvuteid ja muud varustust.
„Sul on satelliittelefon, eks ole, Fitch?“
„Meil on kõik satelliidiga.“
„Mobiiltelefonid ei tööta. Mul on praegu sinu abi vaja. Mul on tarvis, et sa võtad minu telefonist faili ja saadad selle oma satelliitsüsteemiga minu töölauale.“
„Vabandust, ma olen hõivatud.“
„Fitch, palun, ma annan sulle kakskümmend dollarit.“
Mees silmitses Kate’i, kaaludes tehingut.
„Kolmkümmend.“
„Ole nüüd, me oleme ametivennad, kus su sõbramehelikkus on?
„Kolmkümmend.“
„Hüva, kolmkümmend. Oleme kokku leppinud.“
„Luba, ma vaatan su telefoni.“
Kate andis selle mehele. Too uuris välisseadme liideseid.
„Mul peaks selleks ülekandekaabel olema. Mida sul on tarvis liigutada?“
Kate võttis telefoni ja näitas mehele faili nimega „Torm-1“.
„Ainult tekst?“ Mees pöördus oma töökohale, tuhlas juhtmete ja adapterite kastis, õngitses sealt kaabli, ühendas ühe otsa Kate’i telefoniga, teise sülearvutiga.
„Jah, pilte pole.“
Mees tippis arvutisse mõne käskluse ja paari sekundi pärast ilmus sülearvuti ekraanile Kate’i lugu.
„Kuhu see läheb?“ küsis mees. „Sa võid selle meiliga saata.“
Kate andis talle uudistetoimetuse meiliaadressi, kuhu lood saadeti.
„Trüki päises teemalahtrisse „Kiire, Kate Page’ilt“.
Fitch keeras sülearvuti Kate’i poole.
„Lase käia, kirjuta, mis vaja. Tee lühidalt.“
Kate astus veokisse, pani oma asjad käest ja trükkis:
Vanakraamiturul puudub telefoniühendus. WFGG telejaam lubas mul kasutada nende satelliiti. Saadan varsti lisa. Kate Page.
Pärast oma loo läkitamist tippis Kate veel ühe meili sõbratar Heatherile Ohios.
„Kuule, mis see on?“
„Annan lihtsalt oma tütrele teada, et minuga on kõik kombes.“
Kate tegi kiiresti, vajutas käsklusele „Saada“ ja vaatas oma rahakoti läbi. Tal olid vaid kahekümnedollarilised rahatähed. Ta kontrollis taskuid. Seal sularaha polnud. Ta ulatas Fitchile nelikümmend dollarit.
„Mul on raha tagasi vaja, semu.“
Mees libistas käe teksapükste taskusse ja tõmbas välja viieka.
„See on parim, mida teha saan. Kahju küll.“
„Ükskõik. Tänan Fitch, et mind aitasid.“
„Muidu oleksid mulle haiget teinud. Ma tajusin seda sinu juures.“
„Ha-haa.“
Kate korjas oma asjad kokku, seejärel astus mitu sammu veokist kaugemale.
„Oota!“ hõikas Fitch. „Sul on siin vastus. Viska pilk peale.“
Kate tuli tagasi ja luges meili:
Kate, sa oleksid pidanud üritama varem meieni jõuda. Kas suudad leida midagi mõjuvamat? Sinu loos pole ühtegi viidet ratsakeskusele, millele sul kästi keskenduda. Üks meie fotograafidest, Benny Lopez, on sündmuskohal. Sa peaksid ta kähku üles otsima. AP on juba uudise saatnud. DP.
„Missugune ülbik,“ märkis Fitch. „Associated Pressil on satelliittelefonid.”
Kate’i nägu lõi Dorothea märkuste peale õhetama.
„Tahad vastata?“ päris Fitch.
„Ei.“
Kate lõi ukse veokist välja tormates püssilasutaolise pauguga kinni.
6
Wildhorse Heights, Texas
„APPI! AIDAKE OMETI, KEEGI!“
Mida?
Jenna kikitas kõrvu tuhmilt kostva vastuse peale.
Keegi oli seal, kaugel eemal.
Jenna vaatas ringi, katsus ümbrust, kraapas kiviprügi. Lapsekäru oli kadunud. Punapäine naine oli kadunud. Naisega kaasas olnud mees oli kadunud.
Ei, see ei saa olla päriselt!
„Caleb? On seal keegi? AIDAKE!“
Ei ole võimalik!
„APPI! TULGE SIIA, KEEGI! AIDAKE!“
„Halloo!“
Keegi oli seal ja tuli lähemale. Jenna sirutas käed üles puust palkideni, mis sulgesid nende tillukese vangikongi justkui võileivatikkudega. Jenna ei suutnud neid paigalt liigutada.
Mõtted keerlesid, pea käis ringi.
„APPI! AIDAKE OMETI, KEEGI!“
Miski sikutas Jennat särgist.
„Emme, see naine hirmutab mind,“ lausus Cassie.
„Missugune naine?“
„Too seal.“
Jenna vahetas asendit, et ulatuda Cassie selja taha nii kaugele, kui ta sai. Ta peatus, nähes valget juuksepahmakat, mis kuulus eakale naisele.
Jenna põrkus tagasi. Sapp valgus talle kurku, kui ta iiveldusega