Nutika soolestiku dieet. Michael Mosley

mõelda, et „ma olen näljane, annaksin ei tea mida ühe juustukoogi eest“. Kui sööte aeglaselt ja kiirustamata, pidades pearoa järel väikest vahet, leiate, et soov magustoidu järele hakkab kaduma.

      On teinegi hea põhjus, miks aeglaselt süüa – nii antakse näljahormoonidele aega kohaneda, et kõik on hästi.

ISUHORMOONID

      Suure eine mahutamiseks peab magu paisuma rusikasuurusest umbes peasuuruseks. See on ligikaudu 40-kordseks. Varem arvati, et keha reguleerib kaalu peamiselt maos olevate venitusretseptorite abil. Kui magu paisub, saadavad need venitusretseptorid signaale ajule, et magu on täis ja on aeg söömine lõpetada. Aga tuleb välja, et söögiisu kontrollida pole kaugeltki nii lihtne. Soolestik kutsub esile mitmeid erinevaid näljasignaale, mis mängivad palju olulisemat rolli selles, kui palju me sööme, kui seda teevad venitusretseptorid.

      Erinevate hormoonide hulgas, mis söögiisu reguleerivad, on selliseid, mis teevad meid näljaseks, ja teisi, mis ütlevad ajule, kui kõht on täis.

      Peamine hormoon, mis teeb inimese näljaseks, on greliin. Greliini eritab magu, kui see on tühi ja see rändab ajuossa, mida nimetatakse hüpotalamuseks. Seal tekitab see tolle tuttava tungi süüa. Kui te lähete dieedile, kipub greliini tase tõusma, tehes dieedile kindlaks jäämise palju raskemaks.

      Hormoonide hulka, mis ütlevad, kui kõht on täis, kuulub leptiin, mida toodavad inimese rasvarakud. Korra eraldunud, ütlevad need ajule, et teil on piisavalt rasva, rohkem süüa pole enam vaja. Paraku on nii, et kui te lähete dieedile, piirate kaloreid ja hakkate keharasva kaotama, reageerivad rasvarakud sellega, et kahandavad leptiini tootmist, nii et te tunnete ennast suurema osa ajast näljasena.

      Kunagi loodeti, et lihtne viis rasvumust ravida oleks süstida ülekaalulistele inimestele leptiini. See toimis kenasti hiirtel, aga mitte inimestel. Häda on selles, et inimesed, kes on mõnda aega olnud ülekaalulised, on sageli muutunud väga leptiiniresistentseks. Leptiin laseb mööda kogu nende organismi ringi ja muudkui kisendab: „Ära söö rohkem, sul on niigi palju keharasva!“, aga nende aju ei kuula enam.

      Midagi sellist toimub ka 2. tüüpi diabeediga. Kui te sööte suhkru- ja lihtsate süsivesikute rikast toitu nagu pastat ja valget riisi, siis käib teie veresuhkur muudkui üles-alla. Pankreas reageerib sellele, tootes insuliini – hormooni, mille ülesandeks on suhkrusisaldust alandada. Aga nagu lapsed, kelle peale kogu aeg karjutakse, lõpetavad rakud mõne aja pärast insuliinile reageerimise.

      Pankreas toodab järjest rohkem ja rohkem, aga see mõjutab veresuhkrusisaldust järjest vähem. Selle asemel sunnib insuliin teie keha minema rasva ladustamise režiimile (mis on veel üks insuliini ülesandeid), suunates lisakaloreid lihastest hoopiski rasvarakkudesse. Kui teie insuliinitase tõuseb, muutute näljasemaks, väsinuks ja muidugi paksemaks. Viimaks lõpetate 2. tüüpi diabeedi ravimeid tarvitades.

      Õnneks on teisi hormoone, mille töö on isu maha suruda, teiste hulgas peptiid YY, mida toodetakse mitmes kohas, muuhulgas maos ja peensooles.

      PYY tase tõuseb, kui olete söönud, mis on kasulik, kuna PYY mitte üksnes ei vähenda söögiisu, vaid ka aeglustab mao tühjenemist, andes soolestikule rohkem aega, et äsjasöödud toitained imenduksid.

      Hea uudis on see, et ülekaalulistel inimestel ei paista kujunevat selle suhtes resistentsust nii, nagu see tekib leptiini suhtes. Paha uudis on see, et peptiid YY põhjal kaalulangetuse ravimi loomise katsed pole olnud edukad, seda suuresti kaasnevate kõrvalmõjude, nagu näiteks iiveldus, tõttu.

      Hormooni peptiid YY taset on võimalik loomulikul teel tõsta valku süües, mistõttu mina püüan hommikueineks muna või kala süüa (nende kõrge valgusisaldus tekitab meeldiva täiskõhutunde ja võtab näljatunde palju kauemaks ära, kui ükskõik millisel kujul teraviljahelbeid, pudru või röstsaia söömine).

      Hormooni peptiid YY taset saab tõsta ka aeglasemalt süües. Võtab aega, et söödud toit maost läbi käiks, jõuaks peensoolde ja siis peptiid YY rakud aktiveeriks. Kui te kiiresti oma toidu alla kugistate, sööte märkimisväärselt rohkem kui siis, kui seda ruttamata teete. Kui saate, sööge laua ääres, mitte jooksu pealt. Püüdke söögi vahepeal nuga ja kahvel käest ära panna ja andke oma PYY hormooni tootvatele rakkudele aega tegevusse asuda.

      Nagu ma varem ütlesin, on üheks masendavaks asjaks dieedi pidamisel see, et rasva kaotades tõuseb näljahormoon greliini tase. Samal ajal langeb isu alandavate hormoonide, nagu PPY tase. Teie keha püüab rasva endale hoida, saboteerides teie katseid sellest vabaneda. See on kahetsusväärne igand kaugest ajast, kui paks rasvakiht oli nagu raha pangas, tagatis, mis aitas läbi tulla aegadest, kui toitu polnud piisavalt saada.

      Tõsiasi, et keha tõrgub rasvast loobumast, on viinud üsna apokalüptiliste väideteni, et „95 protsenti dieetidest kukub läbi“ ja „enamik inimesi ei suuda kaalus alla võtta ja seda nii hoida“.

      Ehkki palju tsiteeritud, on see „95 protsenti“ väljamõeldud statistika, samalaadne nagu see, et „me kasutame kõigest 10 protsenti oma ajust“. Ma püüdsin leida sellele väitele usaldusväärset alust, aga seda lihtsalt pole.

      Jah, on palju dieete, mis ebaõnnestuvad, nt vähese rasvasisaldusega dieedid, mida on aastate jooksul nii kõvasti reklaamitud. Aga on teisi, näiteks Vahemere dieet, millel on täiesti korralik tulemuste loend.

      Vahemere stiilis söömise (ma pooldan seda laadi toitumist erinevatel põhjustel kirglikult, vaadake lähemalt minu raamatust „8-nädalane veresuhkrudieet“, Tänapäev, 2017) pikaajalised uuringud on leidnud, et ehkki võib täheldada väikest kehakaalu tõusu poole aasta jooksul, siis hoidudes kilode tagasi tulemisest aasta jooksul, on tõenäoline, et suudate soovitud kehakaalu hoida mitu aastat.2

      Seda tõendab hiljutine Kopenhaageni ülikooli uuring, mis uuris seda, mis pikapeale inimese isuhormooniga juhtub.3

      Kõnealuses uuringus olid 20 tervet, aga rasvunud inimest kaheksa nädalat 800-kilokalorilisel dieedil. Vabatahtlikud kaotasid selle ajaga kehakaalust keskmiselt 13 protsenti. Siis läbisid nad aastase programmi, mille juurde käis psühholoogiline ja elulaadi toetus. Vastupidiselt vältimatult kilode tagasitulemise müüdile õnnestus neil sellest hoiduda. Neilt kõigilt võeti vereproove, et mõõta isuhormooni nii enne kaalu langetamist kui ka aasta möödudes.

      Teadlased leidsid, et normaliseerus mitte üksnes nälga tekitava hormooni greliini tase, vaid ka täiskõhutunnet tekitava hormooni peptiid YY tase oli lõpus 36 protsenti kõrgem kui alguses.