kõrgelt arenenud. Nemad, nagu meiegi, püüdsid mõista, kuidas maailm toimib ning kogu selle aja peenhäälestas ja kujundas evolutsioon nende aju, andes nende mõistusele suurepärased võimed, mis neil tänapäeval on.
Linnud õpivad. Nad lahendavad uusi ülesandeid ja leiutavad vanade asemele uudseid lahendusi. Nad valmistavad ja kasutavad tööriistu. Nad loendavad. Nad matkivad üksteise käitumist. Nad mäletavad, kuhu nad asjad panid.
Isegi kui nende vaimsed võimed ei ole meie omadega päris võrdväärsed või ei peegelda meie keerulist mõttemaailma, sisaldab nende mõtlemine sageli selle seemneid – näiteks taiplikkus, mis on üks meie suuri kognitiivseid võimeid ja mida on määratletud kui ootamatut jõudmist täieliku lahenduseni ilma katse- ja eksituse meetodil õppimiseta. Sageli sisaldab see mingi probleemi vaimset teesklust ja teatud ahhaa-momenti, kui lahendus ilmneb välgatusena pähe turgatades. Kas lindudel ka tegelikult taiplikkust esineb, tuleb veel välja selgitada, kuid mõned liigid näivad mõistvat põhjuse ja tagajärje seost – mis on üks taiplikkuse nurgakive. Sama kehtib ka mõistuse teooria kohta, mis on nüansirikas arusaamine sellest, mida teine indiviid teab või mõtleb. On vaieldav, kas lindudel on see täiemahuliselt, kuid teatud liikide esindajad näivad suutvat vaadata asju teise linnu perspektiivist või tunnetada tema vajadusi, mis on mõistuse teooria olulised osad. Mõned teadlased nimetavad neid ehituskive või astmelaudu tunnetuse tunnusteks ja usuvad, et need võivad olla selliste äärmiselt keerukate inimesele omaste kognitiivsete võimete eelkäijateks, nagu arutlemine ja planeerimine, empaatia, taiplikkus ja metatunnetus – teadlikkus omaenese mõtlemisprotsessist.
Loomulikult on need kõik inimese intelligentsi mõõdupuud. Me ei saa midagi parata, et võrdleme teiste aju enda omaga. Kuid lindudel leidub ka selliseid teadmisi, mis on meile tundmatud, mida me aga ei saa lihtsalt kõrvale jätta kui instinktiivseid või kaasasündinud võimeid.
Missugune intelligentsus võimaldab linnul ette aimata läheneva tormi saabumist? Või leida tee kohta, kus ta kunagi käinud pole, kuigi see on tuhandete kilomeetrite kaugusel? Või jäljendada täpselt sadade teiste liikide keerulisi häälitsusi? Või peita kümneid tuhandeid seemneid sadadele ruutkilomeetritele ja mäletada kuus kuud hiljem, kuhu ta need pani? (Mina kukuksin nendes intelligentsuskatsetes läbi sama kindlalt, kui linnud kukuksid minu omades.)
Võib-olla on geniaalsus parem sõna. Mõiste tuleb samast tüvest kui geen, mis pärineb ladina keelest ja tähendas kaitsevaimu, kes saadab inimest tema sünnist alates, kaasasündinud oskust või kalduvust. Hiljem hakkas geenius tähendama loomulikku annet ning lõpuks (tänu Joseph Addissoni 1711. aasta esseele „Geenius“) viitama erakordsele andele, olgu see loomulik või õpitud.
Hiljuti on geeniust määratletud kui ei midagi enamat ega vähemat kui võimet teha hästi seda, mida igaüks suudab teha halvasti. See on vaimne võime, mis on teistega võrreldes erakordne – kas võrreldes omasuguste või teistsugustega. Tuvidel on geniaalne navigeerimisoskus, mis ületab meie oma väga, väga suurel määral. Pilalinnud suudavad selgeks õppida ja meelde jätta sadu laule rohkem kui enamik nende laululindudest sugulasi. Sininääridel ja pähklipurejatel on võime mäletada, kuhu nad midagi panid, mille kõrval meie mälumaht näib närune.
Selles raamatus määratletakse geeniust kui knihvi, mille abil teatakse täpselt, mida tehakse – ollakse ümbritsevaga „ühel lainel“, saadakse asjadele pihta ja suudetakse välja mõelda, kuidas oma probleeme lahendada. Teisisõnu on see loomupärane andekus võtta keskkonnas pakutavaid ja sotsiaalseid väljakutseid vastu läbinägelikult ja paindlikult – andekus, mida paljudel lindudel näib olevat küllaga. Sageli tähendab see, et tehakse midagi innovaatilist, midagi uut – näiteks leitakse mõni uus toiduallikas või õpitakse seda ära kasutama. Tüüpiline selline näide on tihaste käitumine Ühendkuningriigis aastaid tagasi. Nii rasvatihased kui sinitihased õppisid selgeks nipi, kuidas avada hommikul inimeste uste taha toodavate piimapudelite pappkaasi ning saada kätte peal olev koor. (Linnud ei suuda seedida piimas olevaid süsivesikuid, ainult lipiide.) Tihased said selle nipi esimest korda selgeks 1921. aastal Swaythlingi linnas, 1949. aastaks oli sama käitumist täheldatud sadades paikades kogu Inglismaal, Walesis ja Iirimaal. Tehnika oli ilmselt levinud ühelt linnult teisele õppimise teel – muljet avaldav sotsiaalse õppimise näide.
Linnuaju ekslik kasutamine halvustavas tähenduses on lõpuks ütlejatele endile augu kaevanud. Üksteise järel hakkavad kaduma lindude ja meie lähimate primaatidest sugulaste põhjapanevad erinevused – tööriistade valmistamine, kultuur, arutlemine, võime mäletada möödunut ja mõelda tuleviku peale, võtta omaks teise indiviidi perspektiiv, üksteiselt õppida. Paljud meile nii südamelähedased intellektivormid – kas tervikuna või osaliselt – näivad lindudel olevat arenenud meie kõrval täiesti sõltumatult ja oskuslikult.
Kuidas on see võimalik? Kuidas saavad olenditel, kes on eraldatud 300 miljoni aastase evolutsioonitühimikuga, olla meiega sarnased kognitiivsed strateegiad, oskused ja võimed?
Esiteks on meil lindudega bioloogiliselt rohkem ühist, kui võiks arvata. Loodus on osav kokkuklopsija, jäädes truuks bioloogilistele üksikasjadele, mis on kasulikud, ning mugandades neid uute eesmärkide järgi. Paljud neist muudatustest, mis eristavad meid teistest olenditest, ei ole sündinud uute geenide või rakkude evolutsiooni abil, vaid põhinevad olemasolevate vaevumärgatavatel arengutel. Sel moel jagatud bioloogia võimaldab kasutada teisi organisme mudelsüsteemidena mõistmaks meie enda aju ja käitumist – uurida õppimist hiigelmeriteo Aplysia, ärevust sebra-amadiini, obsessiiv-kompulsiivset häiret borderkolli näitel.
Lindudega sarnasel viisil võtame me vastu ka looduse väljakutseid, milleni oleme jõudnud väga erinevate evolutsiooniteede abil. Seda nimetatakse konvergentseks evolutsiooniks ja looduses esineb seda ohjeldamatult. Lindudel, nahkhiirtel ja pterosaurustena tuntud roomajatel sarnaselt väljakujunenud tiivad on tingitud lendamisel esinevatest raskustest. Toidu filtreerimisel tekkivate raskustega toimetulekuks on teineteisest arengujoonel nii kaugel asuvad olendid, nagu grööni vaal ja flamingo, hämmastavalt sarnased käitumise, kehavormi (suured keeled ja karvane kude, mida nimetatakse lamellideks), isegi toitumisaegse kehaasendi poolest. Nagu märgib evolutsioonibioloog John Endler: „Konvergentsi näiteid on laialdaselt ning see esineb taas ja taas täiesti sõltumatutes rühmades, väljendudes vormis, välimuses, anatoomias, käitumises ja teistes aspektides. Miks ei võiks seda esineda ka tunnetuses?“
See, et nii inimesel kui teatud linnuliikidel on arenenud nende kehaga proportsionaalselt võrreldes suurem aju, on üsna kindlalt konvergentse evolutsiooni näide. Nagu ka une ajal esinevad, kindlad ajutegevuse mustrid. Sarnaselt on arenenud veel analooglülitused ning ajuprotsessid laulu ja kõne õppimiseks. Darwin nimetas linnulaulu keele lähimaks analoogiks. Tal oli õigus. Sarnasused on kõhedust tekitavad. Eriti siis, kui võtta arvesse inimeste ja lindude evolutsioonilist vahemaad. Kahesajast teadlasest koosnev rühm kaheksakümnest erinevast laborist selgitas hiljuti neid sarnasusi neljakümne kaheksa linnu genoomi järjestades. Nende 2014. aastal avaldatud uuringutulemused paljastasid üllatavalt sarnase geenitegevuse rääkima õppivate inimeste ja laulma õppivate lindude ajudes, mis viitas sellele, et linnud ja inimesed võivad jagada teatud õppimisgeeni väljenduse põhimalli, milleni on jõutud konvergentse evolutsiooni teel.
Kõik see on põhjuseks, miks linnud on osutunud suurepärasteks looduslikeks mudeliteks, mille abil mõista, kuidas meie aju õpib ja mäletab, kuidas me loome keelt, millised vaimsed protsessid võivad olla meie probleemide lahendamise aluseks, ning kuidas me paigutame ennast ruumi ja ühiskonnarühmadesse. Selgub, et linnuajus olevad lülitused, mis kontrollivad seltskonnas käitumist, sarnanevad suuresti meie enda ajuga, mida juhivad sarnased geenid ja keemilised ühendid. Linnu sotsiaalse loomuse neurokeemiat uurides peame olema valmis saama teada midagi enda kohta. Analoogselt – kui suudame mõista, mis toimub linnu ajus meloodiat õppides, võime paremini aru saada sellest, kuidas meie enda aju õpib keelt, miks on uue keele selgekssaamine aja jooksul üha keerulisem, ja võib-olla sellestki, kuidas keel üldse tekkis. Kui suudame mõista, miks kahel nii kaugelt suguluses oleval liigil arenes välja sama uneaegne ajutegevus, võib meil õnnestuda lahendada üks looduse suuri mõistatusi – mis on une eesmärk.
See raamat on katse mõista geniaalsuse eri vorme, mis on teinud linnud nii edukaks