Mann ja Roosa Rott. Märt Saar

sahtlis olid meisterdusasjad, ja seal polnud ka kedagi.

      Oli veel kolmas ja neljas sahtel, aga neljandas ka ei saanud kedagi olla, teadis Mann. Sinna ei mahuks mitte midagi, sest see oli ääreni täis seepe, mida ta kogus, ja see lõhnas nagu lõputu lilleaed.

      Niisiis pidi krabin tulema kolmandast. Seal oli ainult üks puslekarp, kui ta õigesti mäletas.

      Ja sahtel avanes!

      Niipea kui see oli praokile läinud, ilmus sealt välja üks nina. See oli pika ja terava otsaga ning Mann teadis, et sellise asja kohta öeldakse hoopis „koon“. See hakkas siit ja sealt nuuskima, kogudes infot, millise toaga tegemist on, ning justkui soovis teada, mis teda ees ootab.

      Tüdruku süda puperdas nagu viimsepäeva trummisoolo, aga tal ei jäänud muud üle, kui sahtlit veelgi rohkem lahti tõmmata. Koon pressis ennast aina rohkem välja, ja vulpsti, välja ilmus pea. See oli roosa!

      Kandilised kõrvad, nööbitaolised mustad silmad ning pikad punased vurrud. Ja seesama pikk terav nina, mis nuuskimist ei jätnud. Mannile tundus loom kuidagi väga tuttav. Ta tõmbas sahtli lõpuni lahti ja siis paistis elukas kogu oma aus ja hiilguses. Ta siblis puslekarbi peal, nii et küüned kraapisid. Paistis, et ta oli valmis välja hüppama, aga niipea kui ta tüdrukut nägi, hoidis ta end tagasi, ja nii nad vaatasid teineteisele ainiti otsa.

      Looma kere oli piklik ja jalad lühikesed nagu taksikoeral. Samas, taguotsas oli tal üks pikk ja väänlev saba, mis kahtlaselt meenutas rotti.

      Ja siis tundis Mann looma ära! See oli ju seesama loom, kelle ta oli lasteaias joonistanud. Ta oli pannud pildile nimeks Roosa Kass, aga nüüd, kui ta teda vaatas, meenutas see hoopis roosat rotti. Sarnasused pildiga olid siiski olemas, pidi Mann tõdema.

      „Tule, ma võtan su sülle,“ muutus tüdruk uuesti julgeks ja tõstis looma ettevaatlikult oma põlvede peale. See alistus ja jäi sinna neljale jalale seisma. Ta käpad tundusid soojad, ja tüdrukule see meeldis.

      „Sa oled Roosa Rott!“ ristis tüdruk looma niisama lihtsalt ja jäi teda imetlema. Eks ta oli natuke naljaka välimusega, nagu lasteaialapse joonistus ikka, aga kuna see oli ta isiklik loomake, siis oli see väga eriline!

      Samuti märkas Mann, et tal ei hakkagi kuskilt sügelema ja aevastust ka ei tule ning see oli tema jaoks suur asi.

      Kaheksa popkorni

      Mann näitas Roosat Rotti oma vanematele siis, kui need hommikul köögis olid. Ema jõi kohvi ja isa segas putru.

      „Vaadake, mis mina sain!“ oli Mann rõõmus.

      „Kes see veel on?“ päris isa. Ta pudrulusikalt tilkus paar kleepuvat helvest põrandale, aga ta ei pannud seda ise tähele.

      „See on minu uus koduloom. Ta on Roosa Rott,“ seletas Mann ja tegi loomale pai. See oli pistnud oma koonu talle kaenla alla. Ta vist kartis vanemaid.

      Nüüd sekkus ka ema: „Kust sa selle said? Kas keegi andis?“

      „Selle tõi mulle päkapikk Erki. See on otse jõuluvana Uugolt.“ Manni silmad särasid rõõmust.

      Aga vanemad ei paistnud selles väga veendunud olevat. Neil oli veel küsimusi. Ja nad ei tahtnud kuidagi uskuda ei päkapikujuttu ega ka seda, et tegemist oleks päris loomaga.