mul oma tilkuvad riided seljast ajada ning pannes mu tugevatele õlgadele oma jope. Seejärel, nähes, et ma olen juba surnuks külmumas, võtab ta ära ka kampsuni ja pluusi ja särgi ja püksid, jätab jalga vaid põlvikud ja suudleb mind ja peale seda me abiellume ja lõpetame kooli. Veel kujutasin ette, kuidas Kelly tuleb hilja õhtul tantsuringist, et jõuda oma koju, mis asub meie suurtest majadest eemal, ridaelamus, aga tee on pikk ja pime ja talveõhtud täis kurjust ja kiima ja garaažide vahel ootavad kutsekooli tüübid, et maha rabada kaunis Kelly, summutada ta hälin ja karjed oma tooreste peopesadega ning siis teda vägisi suudelda. Aga mina näen kõike seda ette, ma olen varunud endale malaka, millega ma, midagi mõtlemata, nagu keravälk juurde kargan ja virutan ja peksan ja hekseldan ja taon, kuni need neljakümne neljanda kutsekooli töllid liipavad veristena, hinge vaakudes, kuid siiski ellu jäädes tagasi oma ühikasse. Mina aga lasen malakal kukkuda, keeran ümber, et lahkuda nagu mees, kellel lisaks mehisusele ja malakale on ka väärikus ja enesevalitsus. Kuid siis jookseb Kelly ise minu poole ja ilma et midagi ütleks, suudleb mind nagu hull. Ühesõnaga oli mul Kellyga seoses mitmeid kujutlusi, aga ma ei osanud arvata, et see kõik hakkab juhtuma veel täna õhtul.
Esimese asjana löödi mind muidugi toast välja. Ma üritasin küll protestida, viidata sellele, et mul on sünnipäev, aga siis tuligi Kelly, ta lõhnas magusalt, ta koolivormiseelik oli tehtud lühikeseks ja juustes olid tal litrid! Ta pea säras nagu diskokera kooli aula laes. Kristiina puhises vihaselt, Kelly ja Angela vahtisid igavlevate nägudega, oodates mu lahkumist, ja siis tuli veel ema.
“Jaak, ole hea poiss, tule nüüd.”
Mina nokitsesin süvenenult oma uue Moskvitši kallal: “Ei.”
“Ema!” Kristiina juba närvitses, ta nägu ja kael muutusid lapiliseks, need muutusid tal alati lapiliseks, kui midagi oli. Olin sunnitud lahkuma. Ja siis hakkas kohe meie toas midagi pihta. Nad kihistasid ja panid Magnetic Bandi plaadi peale, et poleks kuulda, mida nad seal teevad. Korra käis Kristiina veel köögis, võttis suure valge taldriku ja kadus salalikult tuppa tagasi. Ma istusin vihaselt köögilaua taga ja tegin rasvakriitidega vanade Edasite piltidele täiendusi. Kritseldasin prille ja habemeid. Ka naistele. Need aga kihistasid seal, Gunnar Graps kiunus ja ma joonistasin ühe vanamehe taskust välja lodeva munni. Nagu professorite maja seinal. Läksin nii vihaseks, et kriidid hakkasid murduma, ajalehed rebenesid, nutt oli kurgus. Siis tuli Kristiina uksele.
“Kuule…” Ma olin vait ja kavatsesin temaga enam mitte kunagi rääkida. “Kas sa tahaksid üht mängu mängida.”
“Ei taha!” pressisin läbi hammaste ja sodisin puhisedes ajalehti edasi.
“Ära ole seep, tule nüüd.”
“Ei tule.”
“Tule.”
“Olgu.” Ja ma naeratasin rohkem ja suuremalt, kui ma oleksin tahtnud seda välja näidata.
Pesin kiiresti köögi kraani all oma vesised silmad, kuivatasin näo ja läksin tuppa ja mõtlesin, et kindlasti Kelly näeb, et ma olen nutnud. Aga õnneks oli tuba täiesti pime, kuigi Paks Karol lõhkus vaid lambi kupli ja pirn jäi lakke alles. Põlesid ainult küünlad, tüdrukud istusid põrandal ringis, Kelly seeliku alt paistsid põlved, litrid peegeldusid küünlavalguses. Ahmisin seda kõike endale sisse.
“Me keerutame taldrikut,” sõnas Kristiina väljapeetult, täis müstikat. Ja siis torkas Angela kohe vahele:
“Kas sa kardad?”
Kuidas küll mõned tüdrukud võivad olla sellised, et sa annad ja teed nende eest kõik, ja siis on teised, kes võiksid vabalt ka olemata olla ja keegi ei paneks nende puudumist tähelegi? Mis küsimus, kas sa kardad! Vastasin nii külmalt ja rahulikult, nagu oleks samas olukorras teinud kapten Tenkeš, kes käsist ja jalust suure tooli külge seotuna peab jooma toosti. Kõik paksud ja pagunitega vanamehed juba irvitavad, sest kuidas joob mees, kellel pole käsi ega jalgu. Ent siis haarab kapten Tenkeš, kuigi teda hoiab tagasi hiigelraske tool, hammastega peekrist ja kummutab veini põhjani, kõmm –
“Muidugi ei karda.”
“Me paneme selle taldriku tagurpidi paberilehele, küsime midagi ja hoiame käsi taldriku kohal, aga taldrikut puudutada ei tohi, see taldrik liigub ise, kui me küsime midagi, ja vastab kas ei või jah.”
“Kuidas liigub?” küsisin.
Ja kohe kahetsesin, sest ei Tenkeš, ega peata ratsanik ega Jaak Joala filmist “Teisikud” poleks seda teinud, vaid oodanud, tehes kas või nägu, nagu ta teaks seda kõike ja kuidas kogu see olukord teda isegi ehk tüütab ning et ma olen siin, naised, ainult viisakusest. Aga mina küsisin: “Kuidas liigub?” Kuid siis vastas Kelly, ilma et oleks näidanud välja üleolekut, et tema, kes on kõige ilusam tüdruk meie majades või üleüldse, räägib endast viis aastat noorema tatikaga:
“Selles taldrikus on kellegi vaim, see, kelle me välja kutsume, ja kui see vaim tahab, siis ta vastab, kui ei taha, siis ei vasta.”
“Aga kelle me kutsume?” küsis vahele Kersti, kes oli sama õhevil ja hirmunud kui mina.
“See peab olema keegi surnud inimene.”
“Mis siis saab, kui vaim ei lähegi ära?”
Sellele ei olnud vist keegi mõelnud, kõik jäid korraga Kristiinale otsa vahtima, sest see oli ikkagi meie tuba ja kui vaim ära ei lähe, jääb ta siia ja mina juba tahtsin, et me ei kutsuks kedagi, aga Kristiina pani hetkeks silmad kinni ja ütles täiesti rahulikult:
“Me võtame selle riski!”
“Aga kelle me siis kutsume?” küsis Kersti, kes kogu oma olekuga andis mõista, et me peaksime kogu selle asja katki jätma, ja ma usun, et tegelikult arvasid seda kõik.
“Kutsume Hitleri!”
“Ei kutsu!”
“Ei kutsu, Hitler võib meid kõiki ära kägistada. Seda on juhtunud!”
“Kutsume siis Marju Läniku,” arvas Angela.
“Marju Länik pole surnud!”
“Kahju.”
Kõik jäid uuesti mõttesse. Keda küll ometi kutsuda. Nägin, kuidas Kelly huuled läikisid küünla kumas ja selle hetke nimel oleks võinud minu poolest ka Hitleri välja kutsuda. Kristiina kargas korraga püsti.
“Ma tean! Ma tean, kelle kutsume!”
“Kelle?”
“Ütle kelle?”
Kristiina avas isast jäänud plaadikapi ja tõmbas riiulist biitlite “Let It Be” plaadi, mille onu Hellar Rootsist saatis ja mida võis ainult Kristiina või ema peale panna, kuna mina kriibin alati plaadi ära! See oli ka tõsi, sest kõik minu Onu Remuse ja Pille-Riini lood hüppasid. Kristiina hoidis plaati ja säras võidukalt ja salapäraselt:
“John Lennon!”
“John Lennon?”
“Jah! Ta suri eelmisel aastal. Üks tema austaja lasi ta maha, mingi hull!” õhetas Kristiina.
“Muidugi kutsume!”
Me hoidsime käsi taldriku kohal, korra puutus mu näpp vastu Kelly kätt, ta pidi seda kindlasti märkama, aga ei teinud midagi, Kristiina rääkis hauataguse häälega.
“John Lennon, kas sa kuuled meid?”
Kõik hoidsid oma käsi, midagi ei juhtunud, Kristiina kordas:
“John Lennon, kas sa kuuled meid?”
Ja siis korraga taldrik liikus, ma võpatasin, kindlasti ka Kersti. Teised olid aga põnevil, Kelly sosistas:
“Ta kuuleb meid!”
“Mis ma küsin, mis ma küsin,” hakkas Kristiina sahmima, ise hirmunud, pea korraga tühi.
“Küsi, kas ta tahab meiega rääkida,” soovitas Kersti.
“John Lennon, kas sa tahad meiega rääkida?”
Ja taldrik liikus jälle. Keegi ei puudutanud taldrikut, aga taldrik liikus! John Lennon tahab