Piibelehe-neitsi. August Kitzberg

>

      August Kitzberg

      Piibelehe-neitsi

      Piibelehe-neitsi

      Öö läbi, õhtust hommikuni, oli valanud vihma nagu oavarrest. Maapind oli ligunenud pehmeks, puud, põõsad ja kõik rohuliblekesed olid kaelani märjad, ja mõnes kohas metsa vahel heinamaal seisis vesi loikudena.

      Väike piibelehe-neitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, põlvitas suurel kivil märjas rohus ja nuttis.

      Mispärast ta vaeseke nuttis? Vihm oli tema maja üle ujutanud. Nüüd kükitas ta siin külmal kivil ega teadnud, kuhu öömajale minna. „Vana tige, õel vihm!“ kaebas ta.

      Seda kuulis liblikas, kes parajasti mööda lendas.

      „Mis see vihm sulle paha tegi?“ küsis ta kaastundlikult.

      „Näe, vaata!“ ütles piibelehe-neitsi, näidates oma pisikese sõrmega veelombile enda ees. „Vaata, missugune järv! Ja näed sa, seal seisis mu lillemaja! Läve ees olid valged õiekellukesed: kes tahtis sisse tulla, pidi helistama. Nüüd paistab ainult roheline piibelehe tipp veest välja – see on mu maja katuse hari.

      Elasin rahulikult ja rõõmsalt oma lillemajakeses. Kui olin sees, mähkis maja enda mu ümber kokku; siis olin kõigest maailmast lahus: mu uks oli lukus. Ja läve kõrval olid uksekellukesed, viis tükki ühe varre küljes. Ja kõik need viis kõlisesid korraga, kui keegi helistas. Kui ilus see oli!