Hapu tüdruk. Энн Тайлер

kes oli alumiiniumkepile toetudes nende laua juurde komberdanud. Tal oli komme iga rühma lõunaajal söögitoas käia ning ta põimis oma tervitusse alati nädalapäeva nimetuse.

      „Toredat esmaspäeva, proua Darling,” pobisesid lapsed, Kate aga nihutas lihasuutäie vasakusse põske.

      „Miks nii vähesed lapsed söövad?” küsis proua Darling. (Tal ei jäänud miski märkamata.)

      „Nuudlitel on märja koera lõhn,” vastas Chloe.

      „Mis lõhn? Heldene aeg!” Proua Darling surus kortsulise, tähnilise käe kotjale rinnale. „Mulle tundub, et teil on meelest läinud reegel „Midagi head”,” noomis ta. „Lapsed, kes oskab öelda, missugune on reegel „Midagi head”?”

      Keegi ei vastanud.

      „Jason?”

      „Kui pole midagi head öelda,” pobises Jason, „siis ära ütle midagi.”

      „„Ära ütle midagi.” Õige. Kas keegi oskab tänase lõuna kohta midagi head öelda?”

      Vaikus.

      „Preili Kate. Kas teie oskate midagi head öelda?”

      „See … läigib ilusti,” vastas Kate.

      Proua Darling heitis talle pika tasakaaluka pilgu, kuid ütles üksnes: „Olgu, lapsed. Head isu.” Ja läks kepiga kopsides proua Chauncey laua poole.

      „Läikiv nagu märg läikiv koer,” sosistas Kate lastele.

      Kõik hakkasid lõkerdama. Proua Darling seisatas ja keeras kepile toetudes ringi.

      „Muide, preili Kate,” sõnas ta, „kas tuleksite vaikse tunni ajal minu kabinetti?”

      „Muidugi,” ütles Kate.

      Ta neelas lihasuutäie alla.

      Lapsed vaatasid väga suurte silmadega tema poole. Isegi nelja-aastased teadsid, et kabinetti kutsumine tähendab halba.

      „Meile sa meeldid,” teatas Jason ivakese aja pärast.

      „Aitäh, Jason.”

      „Kui me vennaga suureks kasvame,” ütles David Samson, „siis me abiellume sinuga.”

      „Aitäh.”

      Siis plaksutas Kate käsi ja ütles: „Teate mis? Täna on magustoiduks küpsisetainajäätis.”

      Lapsed tegid tasakesi „mm,” aga nende näod jäid murelikeks.

      Vaevalt olid nad jäätise ära söönud, kui söögitoa uksele ilmusid viieaastased üksteisega rüseledes ja rivist laiali pudenedes. Kate’ile meenutasid nad tohutuid, hirmuäratavaid hiiglasi, ehkki alles eelmisel aastal olid nad olnud tema neljased. „Lähme, lapsed!” hüüdis proua Chauncey end jalule upitades. „Me oleme teistel ees. Öelge proua Washingtonile aitäh.”

      „Aitäh, proua Washington,” ütlesid lapsed kooris. Proua Washington, kes seisis köögi uksel, naeratas, noogutas kuninglikult ja mähkis käed põlle sisse. (Väikestekool juurutas suursuguseid kombeid.) Neljased võtsid enam-vähem ritta ja valgusid viiestest mööda ukse poole, maadligi vajudes ja aupaklikud. Kate läks viimasena. Viienda rühma õpetajaabist Georginast möödudes sosistas ta: „Ma pean kabinetti minema.”

      „Uih!” kiunatas Georgina. „No õnn kaasa.” Ta oli meeldiva näoga roosapõskne noor naine, viimaseid kuid esimese lapse ootel. Teda polnud kordagi kabinetti kamandatud, oleks Kate võinud kihla vedada.

      Neljanda rühma toas keeras ta hoiukambri ukse lukust lahti ja taris välja terved virnad alumiiniumvoodeid, millel lapsed lõunauinakut tegid. Ta paigutas voodid toas laiali, pani vooditele tekid ja pisikesed padjad, mida lapsed oma panipaikades hoidsid – nagu ikka nurja ajades nelja kõige jutukama tüdrukukese plaani ühes nurgas kõrvuti magada. Tavaliselt veetis proua Chauncey vaikse tunni õpetajate puhketoas, aga täna oli ta tulnud pärast lõunasööki neljanda rühma tuppa, istus laua taha ja võttis kandekotist Baltimore Suni. Nähtavasti oli ta kuulnud proua Darlingu käsku Kate’ile, et too tema kabinetti läheks.

      Liam D. ütles, et ta pole unine. Seda ütles ta iga päev, aga pärast, kui mänguaeg kätte jõudis, tuli Kate’il teda lausa surmaunest üles ajada. Kate toppis tekiservad igast küljest Liami alla, nagu väikemehele meeldis – see oli kahe kollase triibuga valge flanelltekk, mida Liam kutsus ikka veel tuduks, kui teised poisid ei kuulnud. Siis tuli Jillyl hobusesaba lahti võtta, et klamber pead ei torgiks, kui tüdruk pikali heidab. Kate pistis klambri Jilly padja alla ning ütles: „Jäta meelde, kus see on, et sa selle ärgates üles leiaksid.” Tõenäoliselt jõuab ta õigeks ajaks tagasi, et talle seda meelde tuletada, aga kui ei jõua? Kui tal kästakse asjad pakkida ja ära minna? Kate tõmbas sõrmedega läbi Jilly juuste, et need vallanduksid – pehmed pruunid siidised juuksed, mis lõhnasid lastešampooni ja värvipliiatsite järele. Teda pole siin, et aidata Antwanil kiusumuret murda; tal jääbki teadmata, kuidas Emma B. kohaneb oma uue õega, kes saabub juunis Hiinast.

      Polnud tõsi, et Kate vihkas lapsi. Vähemalt mõned meeldisid talle päris hästi. Lihtsalt talle ei meeldinud kõik lapsed, justkui oleksid need mõne vääntaime ühesugused lehed või umbes nii.

      Ta ütles proua Chaunceyle rõõmsa häälega: „Ma olen viuhti tagasi!”

      Proua Chauncey üksnes naeratas vastuseks (usaldavalt? kaastundlikult?) ja keeras seitungilehte.

      Proua Darlingi kabinet asus teise rühma toa kõrval; selle rühma lapsed olid alles nii väikesed, et magasid põrandal mattidel, mitte voodites, kust oleksid võinud maha veereda. Tuba oli hämar, sisse sai vaadata ukse klaasruudust, mille tagant tundus hoovavat pinevat, sihikindlat vaikust.

      Proua Darlingi ukseklaas laskis näha laua taga istuvat proua Darlingit, kes rääkis telefoniga, lapates samal ajal paberipatakat. Kohe, kui Kate koputas, ütles ta rutakalt head aega ja pani toru hargile. „Sisse,” kutsus ta.

      Kate astus sisse ja istus sirge korjuga toolile laua vastas.

      „Me saime viimaks valmis kalkulatsiooni, kui palju maksab plekilise vaipkatte väljavahetamine,” lausus proua Darling.

      „Mäh?” küsis Kate.

      „Tegelikult on küsimus selles, miks see on plekiline. Ilmselge, et kuskil lekib, ja uut vaipkatet pole mõtet maha panna enne, kui oleme lekkekoha leidnud.”

      Kate’il polnud selle kohta midagi kosta, nõnda ta siis ei kostnudki midagi.

      „Nõndamoodi,” sõnas proua Darling. „Aga aitab nüüd sellest.”

      Ta pani paberid korralikult kokku ja pistis kausta vahele. Siis küünitas ta käe järgmise kausta poole. (Kate’i kausta poole? Kas Kate’il oli tõesti kaust? Taevas teab, mis seal kõik kirjas on.) Juhataja lõi kaaned lahti, uuris üürikest aega pealmist lehte, siis vaatas üle prilliraamide Kate’ile otsa. „Niisiis,” sõnas ta. „Kate. Mind vaevab üks küsimus. Kuidas te oma siinse tööga toimetulekut ise hindaksite?”

      „Mis asja?”

      „Tööga toimetulekut väikestekoolis. Oma õpetajaoskusi.”

      „Oeh,” kohmas Kate. „Mina seda küll ei tea.”

      Ta lootis, et sellest vastusest aitab, aga kuna proua Darling silmitses teda endiselt ootava pilguga, lisas ta: „Tegelikult ma ju polegi õpetaja. Olen abi.”

      „Jah?”

      „Ma ainult aitan õpetajat.”

      Proua Darling ei pööranud temalt pilku.

      „Sellega saan ma enda arvates normaalselt hakkama,” ütles Kate viimaks.

      „Jah,” nõustus proua Darling, „enamasti tõepoolest.”