href="#n47" type="note">47
4. Käsiraamatud ja reisikirjeldused
Seni oli mere teadvustamise keskmeks olnud antiikkirjandus. Räägiti ohtudest, millesse inimene sattus, kui ta merele läks ja jumalatele väljakutse esitas. Meresõitude sagenemine ja kasvav vajadus meresõidu järele muutis pilti, käsitlema ja vaagima hakati nii ohtusid kui ka väljavaateid. Nii seisab ühe tundmatu Rooma kaupmehe hauakivil järgmine kiri:
„Kui see sulle liialt vaevaline ei ole, võõras, siis peatu ja loe: Olen sagedasti täispurjedes laevaga üle suure mere sõitnud ja külastanud mitmeid maid, kuni oma lõpuni siin, millest saatusejumalannad mulle mu sünnil laulsid. Siin olen endalt heitnud kõik mured ja vaevad ega karda tähti ega tormi ega mässavat merd. Ma ei karda ka, et mu kulud ületavad mu tulusid. Ma tänan sind, usu heldus, püha jumalanna, kes sa mind kolmel korral õnnetusest päästsid. Sa oled väärt, et kõik surelikud sinu järele igatsevad. Ela hästi, võõras, ületagu su tulud ikka su kulusid, sest sa ei vaadanud sellest kivist siin mitte mööda ja leidsid ta olevat austust väärt.”48
Oma sõitudel said kaupmehed ja meresõitjad kasutada käsiraamatuid, mida kutsuti periploi (periplous, kr k – sõit piki rannikut). Need meresõidu käsiraamatud ehk merereiside kirjeldused sisaldasid sadamaid ja ranniku maamärke, mis pidid aitama meresõitjatel orienteeruda. Aja jooksul lisandusid neile navigatsioonialased teadmised, samuti andmed tuulte ja madalike kohta. Periploi liiki kuuluvad mitmesugused käsiraamatud, millest tihtipeale on säilinud vaid katked. Üheks näiteks on siin Flavius Arrianuse49 elamused Mustas meres; tema kõige sagedamini tsiteeritud teos on „Periplus Maris Erythraei” [Erütria meresõidu käsiraamat]. Samasse kategooriasse kuulub reisikiri „Üle ookeani”, mille avaldas kreeklane Pytheas Massalíast (Marseille), kes siirdus 4. sajandil eKr Vahemerelt Atlandi ookeani.
Kaart 2: Pythease reisid
Too papüürus ei ole kahjuks küll säilinud, ent nähtavasti olid Pythease elamused nii tähtsad, et sellised antiikaja geograafid nagu Plinius ja Strabon tsiteerivad Pytheast ja valgustavad sel moel tema reisi. Barry Cunliffe rekonstrueeris reisi neist katkenditest. Näib olevat selge, et Pytheas ei jõudnud Atlandi ookeani mitte läbi Gibraltari väina, vaid rändas maitsi Marseille’st kuni Garonne’i suudmeni ja lasi rannikuelanikel end sealt erinevate laevadega edasi Põhjamereni viia. Seejuures võis ta sõita ümber Briti saarte ja võimalik, et kuni Islandini välja, sest ta räägib „Ultima Thule” maast, mis asub kuue päevatee kaugusel Briti saartest. Strabon kahtles siiski selle usutavuses:
„Teated Thule kohta on veel kahtlasemad tema kauguse tõttu; on see ju saar, mida peetakse kõigist nimeliselt teadaolevatest kõige põhjapoolsemaks. Ja et see, mida Pytheas saare ja teiste tolle piirkonna paikade kohta räägib, on väljamõeldis, selgub nende paikkondade põhjal, mida me tunneme: ajas ta ju nendegi kohta suuresti valejuttu, nagu sai juba öeldud; sestap on selge, et kaugemate paikade puhul valetas ta veelgi rohkem.”50
Ent näib, et Plinius ja teised seevastu jäid Pytheast uskuma ja levitasid tema vaatlusi kui geograafilisi teadmisi. Nii kirjutab astronoom Geminus (Geminos Rhodoselt) oma teoses „Isagoge” (Sissejuhatus astronoomiasse) järgmist:
„Nendesse piirkondadesse paistab olevat välja jõudnud ka Pytheas Massilíast. Igatahes ütleb ta oma käsitluses maailmamere kohta: „Kohalikud näitasid meile paika, kuhu päike puhkama läheb. Nimelt oli tõsi, et öö oli seal kandis väga lühike, mõnes paigas kaks, mõnes kolm tundi, nii et päike, vaevalt looja läinud, üürikese aja pärast juba jälle tõusis”.”51
Võimalik, et Pytheas reisis ka mööda Põhjamere rannikut kuni Jüütimaani välja, vähemasti kirjutab ta kohalikest elanikest ja seal leiduvast merevaigust, mida hinnati terves Vahemere ruumis.52
Kui Pythease käsikiri läks Aleksandria raamatukogu riiulitel kaotsi, siis Flavius Arrianuse „Periplus Ponti Euxini” on säilinud. Tegemist on ühe osaga aruandest, mille uus Rooma prefekt Kapadookias pidi 131. aastal saatma Hadrianusele. Roomlased olid Musta mere regiooni pikaks ajaks iseenda hooleks jätnud ja hakkasid alles pärast Pontuse riigi laienemist kuningas Mithridatese ajal regiooni vastu huvi tundma ning võtsid selle oma võimu alla. Arrianus, kes oli pärit Väike-Aasiast Bitüüniast, oli end ühena vähestest kreeklastest Rooma sõjaväes üles töötanud. Tema uute ülesannete hulka kuulus Rooma riigipiiri valvamine Musta mere idaosas ja Kaukasuse ääres. Niisiis andis ta aru oma merereisist, mis algas Rooma valitsusala viimasest sadamast Trabzonist ja kulges edasi itta. Oma sõidul jäi ta tormi küüsi, millest saadud elamusi ta kirjeldas:
„Üks äkitselt taevasse kerkinud pilv tõi kaasa ägeda tormituule, mis puhus meie kursile vastassuunas ja mille saatuslikest tagajärjedest me napilt pääsesime. Tuul tõstis peaaegu silmapilkselt üles kõrged lained, mis meid enda alla matsid. Olukord oli tõepoolest traagiline, sest ükskõik kui kiiresti me ka vett välja ei pumbanud, langes see niisama kiiresti jälle meile kaela.”53
Ent Arrianus ei lasknud end koledast ilmast heidutada ja külastas vana Kreeka kolooniat Dioskuriast. Siin oli ta üllatunud, kohates üht Rooma valveposti. Mõistagi püüdis ta kohalike vürstidega suheldes Rooma kohalolekut tugevdada ning tegi igal pool järelepärimisi ranniku ja endiste kaubanduskeskuste kohta. Peale isiklike vaatluste ja mujalt saadud informatsiooni jutustas Arrianus kontrollimatult edasi ka suuliselt ja kirjalikult ringlevaid legende, mida teati juba tänu Herodotosele. Administraatoritöö kõrval tegi Arrianus endale nime ka ajaloolasena, kes kirjutas nii Aleksander Suurest kui ka Traianuse sõdadest.54
Kuulsaim reisikäsiraamat on „Periplus Maris Erythraei”, mis sündis umbes 50. a eKr Aleksandrias ja mille koostas üks tundmatu kreeka meresõitja. „Erütria mere” all peab autor silmas India ookeani, nimetus, mida esmakordselt kasutas Plinius oma teoses „Naturalis Historia” (77 pKr), kui ta rääkis mare Indicum’ist, India merest, mõistes selle all aga mere läänepoolset osa, mida tänapäeval tuntakse Araabia merena.55
„Periplus” vahendab ülevaateid India ookeani sadamatest, kaupadest ja laevasõiduteedest ning on koos Pliniuse teosega tähtsaks allikaks üha laienevale Rooma kaubandusele 1. Kristuse-järgsel sajandil.
„1. Erütria mere tuntud [st tavapäraselt kasutatavatest] ankruplatsidest ja tolle mere ääres asuvatest kaubaplatsidest on Myos Hormos [Indiasse sõitjaile] esimene [põhjapoolseim] sadam Egiptuses. Sellele järgneb [edasi]purjetajatele 1800 staadioni jagu paremal Berenike. Mõlemad sadamad asuvad Egiptuse mere äärmises [kagu]osas nagu Erütria mere rind.
2. Berenikest paremat kätt jääb barbaarne ümbrus, ning mererannik kuulub seal kalasööjatele, kes elavad hajutatult, tarade taga, mis rajatud sügavatesse orupõhjadesse, sisemaa kuulub aga barbaritele ja nende järel metsloomasööjatele ja idusööjatele, kelle üle valitsevad pealikud [hõimupealikud], ja nende selja taha sisemaale, läänepoolsele alale jääb Meroeks kutsutud pealinn.”56
Barbarite (võõraste) all peab autor silmas hõime, kes elasid Punase mere ranniku ja Niiluse oru vahel, kusjuures rannikuelanikke („kalasööjad”) eristab ta sisemaa omadest („metslooma- ja idusööjad”). See koht käsikirjas, mis võiks rääkida Meroest, ei ole loetav, aga Meroe oli üks Egiptuse ja Kesk-Aafrika vahelise kaubanduse ümberlaadimiskohtadest ja asus kuuenda Niiluse kärestiku lähedal.57
Lisaks räägib „Periplus” nii nagu Pliniuski, et tolleaegsed Kreeka-Rooma meremehed tundsid juba Meltémi (kr k etēsíai) ja Hippalose tuult, mida on lihtne samastada laevasõitu juunist kuni septembrini mõjutava süüdvestmussoonina. Isegi kui „Periplus” otsib