Kading ei kuulanud. Ta märkas, et naise vihmamantel ja käekott olid riidenagist kadunud.
„Härra Kading, kas kõik on korras?”
„Mu naisel on ilmselt mingi tähtis kokkusaamine. Ma ütlen edasi, et sa muretsesid ta pärast,” ütles ta ning juhatas Moira Rochdale’i täidlase kogu uuesti verandale. Rob Kading ei teadnud, miks, kuid tal oli väga veider tunne. Teda läbistas murelikkusest tekkinud iiveldus ning see ei läinud üle. „Saan ma su koju viia, Moira?”
Moira Rochdale edvistas nagu plika, keda esimest korda kohtama kutsutakse.
„Pole sugugi vaja, jalutuskäik teeb mulle head; sul on kindlasti palju tegemist.”
Ta hakkas mööda tänavat minema ning Rob hüppas autosse ja veeres vabakäigul mööda kallakut Nancy maja juurde.
Nancy Slowcum jõi teed ja luges parajasti Ladies’ Home Journal’i teist lehekülge, kui Rob sisse tormas.
„Kas ta on siin?”
„Kes?”
„Agnes – tema kott ja mantel on kadunud, kas sa tead, kus ta on?”
„Võib-olla sõitis bussiga kuhugi; ega sellepärast pole vaja paanitseda.”
Rob vajus köögilaua kõrvale toolile.
„Ta on viimasel ajal väga imelikult käitunud. Nancy, mis temaga lahti on?”
„Ta on väsinud, Rob, kas sa selle peale pole tulnud?”
„Ta on õnnetu, elab ennast kogu aeg Debbie peal välja.”
„See läheb mööda.”
„Ta ei öelnud, et kavatseb täna kuhugi minna.”
„Anna talle natuke aega. Kas naine ei või oma igapäevarutiini natuke muuta, ilma et kohe politsei kutsutakse?”
Rob hüppas püsti. „Kus Debbie on? Kas ta ei olnud täna koos sinuga?”
„Ei, teisipäeviti ei ole ta kunagi minuga. Võib-olla otsustasid nad hetke ajel koos Agnesega midagi ette võtta?”
Rob naeris valjusti. „Sa tead, Nance, et Agnes ei ole võimeline mitte midagi hetke ajel ette võtma. Kõigepealt pean ma leidma Debbie.” Ta läks vastust ootamata ukse poole.
„Tõenäoliselt ta mängib oma toas; Debbie on seda viimasel ajal tihti teinud.”
„Kas sa tuled minuga kaasa, Nance?”
Naine sirutas end ja puudutas Robi käsivart. „Kõik saab korda, Rob, võib-olla tahab ta ainult natuke hingamisruumi.”
„Ta on sinuga rääkinud. On ju?”
Nancy sahmerdas natuke ja sulges nende järel köögiukse. Ta ei vastanud Robile ja kui ta autosse juhi kõrvalistmele istus, tõstis ta käe, andmaks märku, et Rob rohkem ei küsiks. „Otsime Debsi üles,” ütles ta.
Debbie kiikus väraval ja ootas, et ema või isa tagasi tuleks. Kui ta nägi, et isa töölt koju jõudis, eeldas ta, et ema on juba tagasi. Nähes aga Robi sama kiiresti minema ruttamas, hakkas ta muretsema ja jäi ootama.
„Emmet pole siin.” Rob võttis tütre nii kõvasti kaissu, et ta tundis isa kaelusel tubakahaisu. „Kallis, ärme muretseme selle pärast. Ma olen kindel, et emme jõuab varsti koju.”
„Lähme koristame köögi ära ja teeme emme kojujõudmiseks söögi valmis,” ütles Nancy, hääl murelikkusest kõrge.
Märganud isa näos tülpimust, liikus Debbie tädi kõrvale. Rob tõmbas Nancy eemale. „Ma sõidan veidi ringi ja helistan mõnele ta sõbrannale. Tunni pärast peaksin tagasi jõudma. Umbes sel ajal jõuab Clevelandi buss linna; kui teda sellega ei tule, lähen politseisse.”
„Oota, kuni kell kümme saab; siis jõuavad igalt poolt viimased bussid.”
„Kas emme toob mulle kingituse ka, kui ta bussi pealt maha tuleb?”
Nancy vaigistas hellalt oma õetütart. „Kui ta toob, siis teeme sel puhul maja hästi korda.”
Ta saatis Debbie kööki.
Pühade õdede ordu, Rathnew, Wicklow maakond, märts 2008
„Tol ajal pöördus meie poole palju jõukaid ameeriklasi, kes tahtsid aidata. Selles kirjas pole tõesti mitte midagi ebatavalist. Ma kardan, et ei saa teid aidata.”
Ema Assumpta ulatas kirja üle laua. Tema suu tõmbus muigele, nagu oleks ta lapse joonistust uurinud. Ta keskendus enda ees oleva pliiatsitopsi otseks sättimisele. Saatnud kiire pilgu seinakellale, tõmbas ta kalendermärkmiku lähemale. Ta võpatas justkui külmast ja temas kasvas viha: mitte selle naise vastu, vaid seetõttu, et ta pidi järjekordselt tolleaegseid tegusid kinni mätsima. Mitu korda oli ta selliseid kirju näinud? Ilmselt kahekohalise arvu jagu, ja see kõik toimus enne tema aega.
Ta oli alati imetlenud Consuelo loomulikku tarmukust, omadust, mis tal ilmselgelt puudus noores eas, kui ta pidi paberitööd tegema. Assumpta ägestus seesmiselt selles kirjas väljendatud suurejoonelise tänutunde pärast.
Pühade õdede ordu
Ballygally
Rathnew
Wicklow mk.
15. mai 1959
Lugupeetud härra ja proua Kading Ümbrikust leiate tšeki kinnituseks, et meieni jõudis 300 dollarit, mille maksite aprillis osutatud teenuste eest. Ilma tublide katoliku perede abita Ühendriikides ei oleks meil võimalik aidata nii paljusid naisi ja lapsi. Ma tänan Jumalat teiesuguste inimeste eest, kes võimaldavad nendele õnnetutele lastele hea kodu.
Me palvetame teie ja teie pere eest. Soovime teile ja teie väikesele tütrele pereõnne. Olen kindel, et teie abiga saab temast hea ja kuulekas tütar.
Siiralt teie
Õde Consuelo
„Järelikult lapsendati mind siit: miks muidu oleks mu vanematele selline kiri saadetud?” ütles Debbie kindlalt.
Keerates kalendermärkmiku lehti, saatis ema Assumpta talle üle oma tumedate raamidega prillide kannatamatu pilgu.
„Ma kontrollisin andmeraamatu ise üle. Kahju öelda, kuid te liidate kaks ja kaks kokku ja saate tulemuseks viis. Mitte kuskil pole kirjas, et Ühendriikides elavad Agnes ja Robert Kading oleksid siit kedagi lapsendanud. See oli väga helde annetus, kuid sellega asi piirdub.
„Miks annetada raha kloostrile riigis, kus nad polnud käinud? Kas õde Consuelo on veel siin?”
„Õde Consuelo on nüüd vana naine ega mäleta selliseid asju. Ainult säilitatud andmed loevad.”
„Aga te ju saatsite adopteerimiseks lapsi Ühendriikidesse?”
„Loomulikult. Me leidsime paljudele orbudele korralikud katoliiklikud kodud.”
„Aga minu ema ja isa siit last ei saanud?”
Ema Assumpta naksutas valjult keelt. „Ma mõistan, et te olete pika tee maha käinud, preili Kading, aga ausalt öeldes oli see reis asjatu. Ei ole midagi …”
„Aga midagi peab olema. Kas ma võiksin neid andmeraamatuid näha?”
„Ja rüvetada nii paljude õnnetute naiste püha õigust privaatsusele …”
„Ma ei mõelnud seda nii.”
Ema Assumpta lükkas oma raske kogu laua tagant eemale. „Mul on kahju, preili Kading. Õnnetuseks puutume me selliste olukordadega tihti kokku. Millalgi kõigi möödunud aastate jooksul on teave muutunud, osa on kaduma läinud. See ei ole kellegi süü.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».