kauemaks jääda, või oletavad, et valetad, siis saadavad nad su järgmise lennuga tagasi koju.
Ja mina plaanin ju valetada.
Mul on kõhus tunne nagu kiigega kõige kõrgemasse punkti jõudes. Näen, kuidas lennukis olnud paks mees minu poole vaatab. Kilekotiga ema hoiab mul samuti silma peal. Kas nad loodavad, et satun jälle paanikasse?
Laske mind siin veel pool tundi kauem seista ja nende soov läheb täide.
Lõpuks juhatab vormirõivas mustanahaline mees mind seitsmenda teeninduslaua juurde. Selle taga istub sügaval asetsevate silmadega ja üle pea kammitud juustega naine.
„Good afternoon,” 5 ütleb ta süngelt. Ta võtab mu passi. „How are you today?”6
Ma vaatan teda. See naine, kes pole mind kunagi varem näinud, otsustab vähem kui kümne minutiga, kas ma tohin Ameerikasse siseneda.
„Mis põhjusel sa Ameerika Ühendriike külastad?” küsib ta inglise keeles.
Ma neelatan. Siin on teisiti kui Schipholi lennujaamas. Inglise keel on küll mu teine emakeel, aga ma pole kindel, et olen õiged valed pähe õppinud.
„See on puhkusereis,” ütlen ma. „Ma tahan väga New Yorki näha.”
„Kui kauaks sa jääd?”
„Kaheks nädalaks.”
Kolmapäeva õhtul, kui lendu broneerisin, tahtsin algul üheotsapiletit osta. Aga siis hakkasin lugema tõestisündinud õuduslugusid Ameerika immigratsioonisüsteemi kohta ja sain kiiresti aru, et ilma tagasisõidupiletita ei lasta mind sellele maale ealeski siseneda. Nad lubavad su riiki ainult siis, kui teavad kindlalt, et sa varsti ka minema kaod.
„Kus sa need järgmised kaks nädalat peatud?” küsib naine.
Vaikides võtan kotist kausta. Selles on toa kirjeldus, mille välja printisin, samuti omaniku saadetud meilid. Paberid paistavad veel hullemini värisevat kui mu käed.
Naine uurib kõike pikalt ja põhjalikult, lehitseb mu passi algusest lõpuni läbi ja kortsutab siis kulmu.
„Sa oled neljateistaastane?”
Noogutan.
„Ja sa oled siin üksi?”
Nüüd see hetk siis käes. Loomulikult pole sel naisel vaja midagi teada minu tõelise elu kohta. Ta tahab kuulda lugu, mis on usutav. Muinasjuttu, mida ta võib murelikuks muutumata kuulata.
„Mu sõbranna Käthe tuleb ka,” ütlen ma inglise keeles. Mu hääl kõlab kui plass kartulipuder. „Me üürisime toa koos. Käthe on kahekümne ühe aastane ja ta oli varem mu au pair. Täna õhtul maandub ta Frankfurdist tuleva lennuga John F. Kennedy lennuväljal. Ma võin teile anda tema telefoninumbri.” Lükkan veel ühe paberi naise poole. „Aga ta on praegu alles lennukis …”
Hoian ühe käega kleepuva leti äärest kinni. Kui ma seda ei teeks, kukuksin pikali.
Naine lappab veel korra mu passi ja vaatab siis jälle mulle otsa.
„Kas sul on selle reisi jaoks vanemate kirjalik luba olemas?”
Vaikides tänan internetti. Ma teadsin, et mul läheb sellist kirja vaja. Võtan mapist ingliskeelse teksti ja vanemate passikoopiad. Kirja sisu näppasin poolenisti internetist, poolenisti mõtlesin ise välja. Allkirjad tegin passide eeskujul järele, nii et need peaksid klappima.
Lükkan paberid naise poole ja jään, hing kinni, ootele. Ta uurib kirja ja koopiaid pikalt. Kui ma jumalat usuksin, siis palvetaksin praegu. Katkematult, anuvalt. Aga ma ei usu jumalat.
Varem uskusin ma täiskasvanutesse. Ja nüüd ei usu ma enam mitte millessegi.
Lõpuks ta noogutab. Süngelt, nagu oleks otsustanud, et mind ootab otsetee põrgusse.
„Okei. Pane oma vasak pöial skannerile.”
Ma kõhklen hetkeks, kui seda rasvast klaaspinda näen. Aga Ameerika heaks teen mida iganes. Mõtlen kõigest jõust kotis olevale antibakteriaalsele geelile ja asetan pöidla skannerile.
5
See on täitsa uskumatu! Saingi hakkama! Ma olen Ameerikas!
Kasutasin just pangaautomaati ja oma elu esimeste dollarite eest ostsin pileti kesklinna minevale bussile. Selles ma nüüd olengi. Kohe esireas, peaaegu bussijuhi kõrval, nii et saan esiakna kaudu välja vaadata. See on selleks ka ainuke võimalus, sest bussi külgaknad on äärest ääreni reklaamidega kaetud.
Kuni ootame teiste reisijate pealetulekut, ei suuda ma end enam valitseda – lülitan telefoni sisse. Sõnumid lausa tunglevad telefoni. Üheksa vastamata kõnet „Isalt” ja kolm „Ema mobiililt”. Jõllitan helendavat ekraani ja tunnen, kuidas süda pahaks läheb. Holland on alates teisipäevast olnud üks haisev soomülgas ja ma tunnen selle lehka siiamaani.
Kõnepostkasti sisu ei taha ma üldse kuulata, aga sõnumeid sunnin end lugema. Isa saatis esimese siis, kui olin just lennuki peale läinud.
Pagan küll, Emilia! Läksin oma tuppa ja nägin klaasikilde. Sul on õigus vihane olla, aga see praegune on andestamatu. Ma tean, et sa teed koolist poppi. Helista ASAP7.
Vaatan korraks plaastrit käel ja avan siis järgmise sõnumi.
Võta telefon vastu! Kui sa tagasi ei helista, siis istun autosse ja tulen sulle Frankfurti järele. Me peame otsekohe rääkima!
Viimane sõnum on saadetud tund aega tagasi.
Kui sa endast keskööks märku ei anna, siis helistame politseisse ja teatame, et oled kadunud.
Mu käed värisevad. Ma teadsin, et ta saab vihaseks. Täpselt seda ma tahtsingi. Aga ma ei ole harjunud sõnaga „andestamatu”.
ÄRA MINE POLITSEISSE, saadan talle sõnumi vastu. Kas tahad asja veel hullemaks ajada? Me sõime Käthega just šnitslit ja minuga on kõik korras. Helistan homme.
Sel hetkel, kui vajutan „Saada”, hakkab buss sõitma. Võtan mobiililt hääle maha ja topin ta sügavale koti põhja. Ma pean selle soomülka unustama, muidu poleks mul ju üldse mõtet põgeneda olnudki.
Vaata välja, ütlen ma endale, sa oled Kolumbus!
Iga detail on nüüd tähtis. Tee kohal olevad suunasildid on kärtsrohelised. Taevas on paksult pilves ja autod on suured nagu tankid. Kiirteid teevad ameeriklased suurtest betoonplaatidest ja päevinäinud buss rapub iga kord, kui uuele plaadile sõidab. Läbime aeglaselt kurvi. Betoontee muutub viaduktiks. Ja siis jääb mul hing kinni.
Seal, hallikas kauguses, on New York.
Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna silueti otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läikivad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tantsida kaks sõna: lõpuks ometi.
Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.
Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat siluetti oma ihusilmaga ja mõistan.
Ameerika ongi üks lugu. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise filmis osaleda, pead siia sobituma.
Buss sõidab tunnelisse, mis paistab meie jaoks liiga kitsas olevat. Plaaditud seinad vihisevad mu peast seda peaaegu puudutades mööda. Pimedas sähvivad mööduvate autode tuled. Keset meie teepoolt lebab oranž liikluskoonus. Sulgen korraks silmad.
Siis tuleme tunnelist välja ja oleme Manhattanil. Sellel kahe jõe vahelisel väikesel saarel elas varem käputäis indiaanlasi. Nüüd elab siin 1,6 miljonit inimest ja kõik kohad on pilvelõhkujaid täis topitud. Aknast