Itaalia kingad. Henning Mankell

oma selgete silmadega.

      „Mul on sulle üks küsimus,” ütles ta. „Ma oleksin muidugi pidanud oma tulekust ette teatama. Aga ma ei tahtnud riskida sellega, et sa jälle ära kaod.”

      „Mul ei ole kuhugi minna.”

      „Kõigil on kuhugi minna. Aga ma tahtsin, et sa oleksid siin. Ma tahan sinuga rääkida.”

      „Saan aru.”

      „Ei saa sa midagi aru. Aga ma pean mõneks päevaks siia jääma ja mul on raske trepist käia. Kas ma tohin siin sohval magada?”

      Kui taipasin, et Harriet ei kavatse hetkel mulle midagi ette heita, olin kõigega nõus. Muidugi tohtis ta sohval magada, kui tahtis. Aga mul oli ka üks kokkupandav välivoodi, mille võis elutuppa panna. Küsisin, kas tal on midagi sipelgapesaga ühes toas magamise vastu. Tal ei olnud. Otsisin voodi välja ja paigutasin sipelgapesast võimalikult kaugele. Keset tuba oli valge linaga laud. Sipelgapesa oli kohe laua kõrval. Ülemine ots ulatus peaaegu lauaservani. Osa üle lauaääre rippuvast linast oli otsapidi sipelgapesas.

      Tegin voodi üles ja panin sinna ühe lisapadja, sest mul oli meeles, et Harrietile meeldis kõrge peaalusega magada.

      Ja mitte ainult.

      Ka armatseda. Õppisin peagi ära, et ta tahtis alati kaela taha mitut patja. Kas ma küsisin kunagi, miks see tema jaoks nii oluline oli? Ma ei suutnud meenutada.

      Panin teki voodile ja vaatasin paokil ukse vahelt Harrietti. Tema vaatas mind. Panin mõlemad radiaatorid tööle, katsusin järele, kas need ikka hakkavad soojaks minema, ja läksin kööki. Paistis, et Harrieti jõud hakkas taastuma. Aga ta silmad olid aukus. Tal olid valud. Tema näos oli pidev valmisolek pareerida valu, mis võis iga hetk tagasi tulla.

      „Ma heidan veidikeseks puhkama,” ütles ta ja tõusis.

      Hoidsin talle ust lahti. Sulgesin selle enne, kui ta jõudis pikali heita. Mul tekkis äkitselt tahtmine uks lukku keerata ja võti minema visata. Ühel päeval oleks Harriet osa minu sipelgapesast.

      Panin jope selga ja läksin õue.

      Ilm oli selge. Tuuleiilid jäid üha nõrgemaks. Kuulasin, kas eemalt kostab Janssoni hüdrokopteri hääl. Võib-olla oli see hoopis mootorsaag? Mõni suvitaja võis ju kolmekuningapäeva eel oma krunti korrastama tulla.

      Läksin alla silla juurde ja astusin paadikuuri. Seal rippus köite ja talide küljes üks aerupaat. Nagu rannale uhutud hiiglaslik kala. Paadikuuris lõhnas tõrva järele. Siin saarestikus lõpetati kalastustarvete ja paatide tõrvamine juba ammu. Aga mul on mõned purgid, mida ma aeg-ajalt avan just lõhna pärast. See mõjub mulle rahustavamalt kui miski muu.

      Püüdsin meenutada, milline oli meie hüvastijätt, mis ei olnudki hüvastijätt tol kevadõhtul rohkem kui kolmkümmend seitse aastat tagasi. Kõndisime üle Strömbroni silla, mööda Skeppsbrokajenit ja edasi üle Slusseni. Millest me rääkisime? Harriet rääkis oma päevast kingapoes. Talle meeldis oma klientidest rääkida. Ta suutis tekitada seikluse ka kalossipaarist või vanade nahksaabaste määrdest. Mu mälus kerkisid esile mälestused ja jutukatked. Nagu oleks mu sees avanenud kaua aega suletud olnud arhiiv.

      Istusin veidi aega pingil, enne kui tagasi maja juurde läksin. Tõusin ettevaatlikult varvastele ja piilusin elutuppa. Harriet magas, kerratõmbunult nagu väike laps. Mul tuli klomp kurku. Ta magas alati nii. Läksin maja taha mäe otsa ja vaatasin kaugele üle valge lahe. Oleksin nagu esimest korda taibanud, mida ma tookord ammu tegin. Ma ei olnud endalt kunagi küsinud, kuidas Harriet juhtunusse suhtus. Millal ta taipas, et ma ei tulegi tagasi? Suutsin suurivaevu ette kujutada valu, mida ta pidi tundma, mõistes, et olen ta maha jätnud.

      Kui tuppa tagasi läksin, oli Harriet ärganud. Ta istus köögisohval ja ootas mind. Mu vana kass lesis tal süles.

      „Kas sa magasid?” küsisin ma. „Sipelgad ei tülitanud?”

      „Sipelgapesa lõhnab hästi.”

      „Kui kass sind segab, võime ta välja visata.”

      „Kas sulle tundub, et mind segab miski?”

      Küsisin, kas tal on kõht tühi, ja hakkasin süüa tegema. Sügavkülmikus oli mul Janssoni lastud jänes. Aga selle ülessulatamiseks ja küpsetamiseks oleks liiga palju aega kulunud. Harriet istus sohval ja jälgis mind. Praadisin liha ja keetsin kartuleid. Me peaaegu ei rääkinud teineteisega ja ma läksin nii närvi, et põletasin käe vastu panni ära. Miks ta midagi ei öelnud? Miks ta tuli?

      Sõime vaikides. Koristasin laua ja keetsin kohvi. Vanaema ja vanaisa keetsid alati ise kohvi. Filtrikohvi polnud sel ajal olemas. Mina keedan ka ise kohvi ja kui see on keema läinud, loen seitsmeteistkümneni. Siis tuleb täpselt selline kohv, nagu mulle meeldib. Asetasin tassid lauale, panin ühele taldrikule natuke kassitoitu ja istusin oma kohale. Väljas oli juba pimedaks läinud. Ootasin kogu aeg, et Harriet selgitaks oma tulekut. Küsisin, kas ta soovib veel kohvi. Ta nihutas tassi minu poole. Koer kraapis ust. Lasin ta sisse, andsin talle süüa ja panin ta siis käimisraami juurde esikusse kinni.