tle>
PROLOOG
Ta nõretas higist. Köhis rämedalt. Korisevalt. Kurk oli röga täis. See oli tilkhaaval kogunenud suhu topitud kaltsu taha. Kalts, mida ta katki närida ja välja sülitada püüdis, oli liiga sügavale kurku surutud, nii et ta suutis oma lõuapärasid vaid vaevu liigutada.
Oimukohtades tuikas meeletult. Sähvatused. Rütmilised. Laelambi valgus kiirgas eredalt läbi riidepalaka, mis nägu kattis. Koos valude ja metallimaitsega, millest pea lõhkeda ähvardas, põhjustas valgus ängistava, kõhtu kriipiva iivelduse. Hingamine oli katkendlik. Vaevaline. Ta sai õhku jaokaupa. Püüdis klompidena kurku kogunenud sülge alla neelata. Neelatas jälle. Pigistas huultega suutroppi, nii et need valgeks läksid.
Kõik pöörles. Iiveldus ärritas, ta pidi sülge koguma ja hinge kinni hoidma, et mitte alla anda ning kaltsu taga oksendama hakata.
Ta ei julgenud end liigutada. Valud kätes olid talumatult tugevad ja iga kord, kui ta end liigutas, sööstsid põletavad kiired peopesade naelaaukudest käsivarte kaudu sügavale silmapõhjadesse, kus kõik kokku varises.
Õhk kriipis ninasõõrmeid. Kopsudes ja peas rõhus ja surus. Õhku ei jätkunud. Kõri tõmbus krampi. Lihased proovisid õhku juurde pumbata, kuid ei olnud midagi peale sülje ja röga.
Õõnes ümin väljus kõrist, kui ta tundis külma tera mööda kõhtu libisemas ja särki ja kampsunit kaelani katki lõikamas.
Pisarad veeresid habemesse. „Sa ei tohi,” palus ta. „Sa ei tohi mind tappa.” Kuid ühtegi sõna ei tulnud kuuldavale. Ainult larisevad sumbuvad helid.
Keha liigatas, kui kellegi sõrm pingul kõhunahale tasakesi joone tõmbas.
Valud kätes tungisid sügavale tema sisse, kuid vaid mõne sekundi jooksul peatus aeg, enne kui ta koletu värinaga tundis tera lõikamas laia põletavat vagu kõhu nahka ja kudedesse, kuni sisselõige kriimustas rinnakut ja peatus siis. Metalltera raksatas vastu luud. Tema pinges keha andis järele. Nahk. Liha. Elu. Ta röökis korinal ja peksis kukalt tugevasti vastu põrandat, samal ajal oma põranda külge naelutatud veriseid käsi rebenemiseni pingule tõmmates. Tatt mullitas ninas ja takistas hingamist. Suhu topitud riie muutus veriseks. Valgus kriiskas. Kadus. Kriiskas.
ÕUDUSUNENÄGU
SINNATTUPILUK
ESIMENE PEATÜKK
NUUK, 7. AUGUST 2014
Punane auto ilmus välja ootamatult ja rammis selsamal hetkel oma parema esitiivaga Golfi. Mõlemad autod justkui rebiti oma kursilt kõrvale ja paisati üksteisele otsa. Sinine Golf kaldus taha ja põrkas tagumise otsaga vastu maanteed, samal ajal kui vana pruugitud Mercedes tabas ninaga asfalti ja lasi ennast üles tõsta nagu tühja plekkpurgi. Golfi tagumist otsa tabanud uue löögi jõud peatas punase Mercedese õhkutõusu ja tõmbas auto tagasi tee poole, kus see täie jõuga rammis sinist katust. Golf vajus kokku ja selle parem pool kägardus, kere vasak pool pidas aga vastu. Vana Mercedes jätkas kukkumist ja põrkas nii valjult vastu maanteepiiret, et osa sellest murdus ja rebis auto külje lahti. Golf libises viltu teelt välja ja edasi kallakust alla ning veeres siis küljele. Mootor oli seiskunud ja selle mürin vaikinud. Mercedeses karjus üks mees kõva häälega. Sõnadeta. See ei olnud kõne. Ainult karjumine. Golfis jõllitas kahvatu mees otsa naisele. Naine oli pressitud auto kokkukägardunud katuse ja paigast nihkunud põhja vahele. Meest hoidis kinni iste, turvavöö ja visisev õhkpadi. Naise õhkpadi oli katki ja tühi. Mehe peas olid veritsevad haavad. Naisel oli sisemine verejooks. Mees sirutas oma kätt tema poole, aga ta ei võtnud sellest kinni. Tema keha oli lõtv. Silmad kustumas. Nende all oli põllumulla kitsas triip. Mehe käsi paitas tema põski. Tema silmad olid ikka veel seal. Tema pilk oli mehe omas kinni. Puges sinna, kus kõik rebenes tükkideks ja hakkas mehest välja valguma. Alla üle naise. Mehe käsi libises naise kõhule. Üle ümaruse. Tüdruk. Laps seal sees. Naise silmad kustusid. Kõik kustus.
Matthew heitis karjatades teki pealt. Tema T-särk oli higist läbi imbunud ja kleepus keha külge. Sügavalt rinnast kerkiva oigega rebis ta särgi üle pea ja viskas selle teki kõrvale põrandale. Ta tundis oma une kirbet lõhna ja tegi paar kiiret sammu diivani juurest rõduukseni.
Õues oli sombune. Sigaretipakki otsides tundis ta merehõngu ja niiskust, väljas varitsevat külma Põhja-Atlandi uduvinet. Pakk oli soe ja kortsus, magamise ja higistamise ajal taskus olnud. Ta pistis suitsu suhu ja läitis selle. Ta nööpis teksased lahti ja kiskus need jalast. Aluspüksid samuti. Kõik riided olid higihaisused ja niisked.
Huulte vahelt immitses suitsu. See siugles mööda nägu ja alasti keha. Imbus udusse. Nii nagu ta isegi. „Sa oled varjulaps,” ütles ema, kui ta veel väike poiss oli. „Sa oled nii kahvatu, et lahustud udus.”
Nuuki kandvat maakitsust vöötav külma mere hõng mähkus ka tema ümber. Külm kõditas nägu. Ajas karvad püsti. Need harvad heledad karvad käsivartel ja jalgadel. Niiskus haardus nendesse. Ta hingas sügavalt välja.
Tal oli raskusi unega. Õudusunenäod röövisid rahu. Nad olid alati ootevalmis ja tarvitses vaid unne vajuda, kui nad välja ilmusid ja ta tükkideks rebisid. Ööst öösse. Kuust kuusse. Üks ja sama kogu aeg. Need ühed ja samad silmad. Sügaval temas. Surm.
Ta tõstis sigareti viimast korda huultele, enne kui ta selle kustutas ja klaaskaussi viskas, mis oli täis mitmesajast konist ja vihmaveest tekkinud löga.
Kuskil tagapool helises telefon. Ta korjas oma püksid üles ja leidis selle sealt. Helistajaks oli toimetaja.
„Matt! Hei, see olen mina. Kas oled debatiks valmis?”
Matthew jõllitas oma paljast keha. „Jaa.”
„Esimene saade Aleqa ja Esperseniga käib praegu. Pea meeles, et sa seda vaatad. Jørgen Emil Lyberth Inuit Ataqatigiitist on ka täna seal.”
Matthew viskus tagasi diivanile, kus ta üheainsa liigutusega puldi haaras ja televiisori käima pani.
„Sa pead lülitama KNR-i peale,” jorises toimetaja.
„Jaa, jaa…”
„Ma tahaksin kohe pärast saadet kodulehele sellest kohtumisest lühikest kokkuvõtet saada. Misu on valmis tõlkima, nii et anna ainult tuld. Vaatad sa seda praegu?”
„Jaa, jaa… Ma vaatan seda.”
„Nad just alustasid.” Toimetaja ahmis õhku. „Jutt käib sellest põhjakõrbenud lepituskomisjonist ja kümnest miljonist.”
„Ma vaatangi seda,” kordas Matthew lühidalt. „Aleqa ütleb, et selles küsimuses ei tohi olla lahkarvamusi. Gröönimaa peab ühte hoidma ja lepituseni jõudma nii isekeskis kui ka välissuhetes. Lyberth väidab, et seda kümmet miljonit oleks võinud kasutada kunsti ja kultuuri heaks, mitte raisata kuluka komisjoni peale, kus Taani valitsus ei vaevu isegi osalema.”
„Täpselt, hea, et sa seda vaatad. Pea meeles, et sa kohe midagi onlainis avaldad. Pane see juba kuulamise ajal kirja, okei?”
„Hästi, ma teen seda. Ma pean nüüd lõpetama, et saaksin märkmeid teha.”
Toas kõlas Gröönimaa peaministri Aleqa Hammondi hääl.
„Probleem ei ole mitte selles kümnes miljonis, vaid selles, et Taani ei ole aldis osalema. Meil on seda lepitust vaja.”
„Lepitust ei ole vaja,” pistis Lyberth vahele. „Pigem on vaja rohkem eneseväärikust.”
Nüüd sekkus kolmas hääl: „Kas kogu see lepituskomisjon ei ole vaid selleks, et varjata poliitilist tahet lüpsta Taani riigilt veel mitu miljonit ja omada sealjuures suuremat iseseisvust?”
„Hoopis vastupidi,” torkas Aleqa teravalt. „Eesmärgiks on üksnes vennalik ühtsus, kuid selleni on veel pikk tee minna, kui siia ei tule kedagi peale ühe käreda Taani Rahvapartei mehe.”
„Aga mina ikkagi tulin,” vastas Espersen varmalt.
„See näitab Helle Thorningi ja ülejäänud Taani valitsuse ebausaldusväärsust, et nad lepitust ei taha,” pistis Aleqa vihaselt vahele.
„Lepitust milles?” küsis Espersen. „Kui see oleks minu teha, siis sekkuks Taani siin kõigesse. See on ju täiesti groteskne, et me anname igal aastal mitu miljardit ega oma vähimatki kontrolli selle üle. Me ei aktsepteeriks ju kunagi seda, et Bornholmil või Lollandil oleks maailma kõrgeim enesetappude