pahvatas Espersen.
Matthew vajutas pulti ja kuulis, kuidas hääled järjest nõrgemaks muutusid. Tal ei olnud vaja Aleqat ja Esperseni kuulata, et teada saada, mida nad räägivad, kuna jutt oli ju alati üks ja sama.
Ta tõmbas sülearvuti lähemale. Esimesel kolmest kavandatud poliitilisest debatist Aleqa Hammondi ja Søren Esperseni vahel oli lähtekohaks lepituskomisjoni saatus, kuid väitlus kaldus kiirelt teisele teemale, mille suhtes tekkis tugev vastasseis Gröönimaa peaministri ja Taani Rahvapartei aseesimehe vahel, kes on selle erakonna Gröönimaapoliitika eestkõneleja.
Vähem kui 20 minuti pärast oli tekst valmis, samal hetkel, kui Aleqa ilmse vastikustundega Espersenil kätt surus. Matthew edastas kohe teksti ka tõlgile, et see saaks ilmuda nii taani kui ka grööni keeles veebileheküljel sermitsiaq.ag.
Kui Matthew mõni aasta tagasi ajakirjandusõpingud lõpetas, ei oleks ta mingilgi moel suutnud endale ette kujutada, et peab istuma Nuukis ja kirjutama lepitusest. Unistuste lagi oli palju kõrgemal ja sihitud sensatsioonilainele. Kõik oli jooksnud õnnetuse tõttu ummikusse. Eriti unistused. Kõik oli olnud omavahel seotud. Ta oli armastanud Tinet. Unistust perekonnast. Emilyt. Ainult koos. Tervikuna.
Matthew sulges silmad. Võib-olla otsiski ta Nuukis oma isa, Tine ja Emily varjude keskelt just seda – võimalust lõhkuda tervikut, leida väljapääsu laialipaiskunud üksikosade kaudu, enne kui ta üleni pimedusse mattub. Midagi uut. Elusädet. Midagi metsikut ilma tervikuta.
Ta nõjatus diivani seljatoele ja laskis end lõdvaks. Karjed õudusunenäost närisid sisemust. Kõhu kumerus oli sõrmedega tunda. Ta hõõrus silmi. Aeg oli juba hiline, kuid vaevalt ta öösel eriti magada saab. Linn on terve öö valge. Udu hajub kindlasti. Ta tõmbas arvutikoti enda juurde ja pistis käe selle taskusse, kus sõrmede alla jäi peotäis vanu fotosid.
Ta silmitses neid ükshaaval ja asetas siis enda kõrvale diivanile. Kõik pildid olid tema sõrmede puudutustest kulunud. Mõned neist pärinesid lapsepõlvest. Kõige vanemad olid isa pildid. Need olid pildistatud Thule lennubaasis ja isa kandis vormi, välja arvatud ühel neist, kus ta koos Matthew’ ja emaga ühes sõjaväe restoranis istus. Isa naeratas. Nad mõlemad naeratasid. Tema ema oma ümmarguse kõhuga. Üks piltidest ei olnud foto, vaid postkaart. Saadetud Nuukist 1990. aasta augustis. I am not able to go to Denmark as soon as planned, seisis seal. Sorry, love you both.
Matthew libistas sõrmega üle tähtede. Need sõnad olid ainsad, mis isast järele olid jäänud. Kaart oli kohale tulnud paar kuud hiljem, kui Matthew ja ema olid juba Taani tagasi lennanud.
Viimasena võttis ta kätte Tine pildi. Tine istus naeratades ja vaatas teda. Ta naeratas hunnitult, sest just sel päeval sai ta teada, et nad saavad tütre. Nad olid teda ämmaemanda vastuvõtul ultraheliekraanil koguni näinud. Ta saab nimeks Emily, oli Tine öelnud. Emily. Ja kui ta minu kõhus natuke suuremaks kasvab, siis loen ma talle „Vihurimäe” raamatut. Ta oli Tinet armastanud. Tine oli armastanud teda.
MEES JÄÄ SEEST
ANGUT SERMIMEERSOQ
TEINE PEATÜKK
NUUK, 8. AUGUST 2014
Helikopteri võimas tiivik keerutas lume jäält üles, nii et see tuiskas meeste ümber, kes jää peal ootamas olid. Lumi oli kui sähvivatest väikestest klaasikildudest koosnev keeristorm. Matthew nägi mehi nägu kinni katmas, et kaitsta ennast torkiva lume eest, aga see vaevalt aitas, kuna jää ja lumi tungisid igasse prakku, kui nad kord juba olid äratatud ja liikvele aetud, ja ka see ei teinud asja paremaks, et päike oli kõrgel taevas ja ihus oma kiirtega tuhandeid väikesi jääkristalle veel teravamaks, peegeldudes vastu meeste jalgade all olevalt igijäält.
„Näed sa midagi?” kostis hääl eestpoolt.
„Ainult teisi,” hüüdis Matthew vastu, kissitades silmi ja hoides kätt päikesevarjuks üleval. Sõrmed värisesid. Nagu alati. Need rahutud tõmblused tõmbasid tema tähelepanu endale. Ta surus käe rusikasse ja puudutas sellega laupa ning pani korraks silmad kinni.
Massiivne Sikorsky helikopter võngutas kergelt tagaosa ja pöördus aeglaselt ümber oma telje, enne kui kokkupressitud lumeja jääkihile laskuma hakkas. Päikesekiired asendusid varjuga ja Matthew võis hetkeks oma kahvatut nägu ja heledaid juukseid aknaklaasilt vastu peegeldumas näha.
Fotograaf tema kõrval kummardus kaugele välja, nii et ta võis iga silmapilk alla jääle kukkuda, ja Matthew imestas, kuidas nad üleüldse tulid mõttele avada ust enne maandumist.
„Seal!” Fotograaf viis tema mõtted mujale, tõstes kaamera näo ette. „Vaata! See on seal!”
Matthew rapsas kinnitusrihmast ja küünitus fotograafi õlani, püüdes suunata pilku lõputusse valevusse. Maani oli vaid mõni meeter. Tiiviku pöörlemisjõud oli lume kaugele eemale lükanud, nii et kogu maa-ala nende all oli kui puhtaks pühitud ja täiesti sile. Matthew libistas käe üle püksitasku, et olla kindel, et sigaretid ja välgumihkel on kaasas.
Mehed jääl olid muutunud suuremaks. Nii suurteks, et Matthew nägi nende kissis silmi ja tõmmusid nägusid.
Ta oli Nuukis vähe aega olnud, aga saadeti ikkagi seda ülesannet täitma, sest toimetuses ei olnud sellel hommikusel ajal, kui toimetaja helistas, lihtsalt mitte kedagi teist. Mine poole tunni jooksul lennujaama. Mingid jahimehed on leidnud surnud mehe, kes näeb välja, nagu oleks ta seal olnud juba kaua aega, nii et on mumifitseerunud. Arvatavasti viikingiajastust. See on suur lugu. SUUR!
Oma esimestel päevadel Nuukis oli Matthew saanud ülesandeks tutvuda linnaga ja nii sattus ta muuhulgas ka inuittide muumiate peale, mis paiknesid ühes sadamas asuvas muuseumis, kuid juba kaua aega polnud välja ilmunud ühtegi neist ja see muumia siin tundus välimuselt olevat skandinaavlase moodi. Mitte inuit. Esimest korda leiti hästisäilinud Gröönimaa skandinaavlane ja uurijad hellitasid juba suuri lootusi, et tekib võimalus saada rohkem teavet muistsete Gröönimaa skandinaavlaste igapäevaelust. Nii palju Matthew teadis, et skandinaavlased kadusid peaaegu jäljetult pärast seda, kui nad olid ligi 500 aastat Gröönimaal oma asulates elanud, mis tundus salapärane, sest oli imelik, et nii paikne rahvas võis äkitselt kaduda. Otse vastupidi oli läinud Islandil ja Fääri saartel, kus skandinaavlased olid paigale jäänud ja elanud järjepidevalt, aga Gröönimaa kohta ei teatud midagi 15. sajandi keskpaigast kuni 1721. aastani, kui Hans Egede leidis skandinaavlaste otsingul vaid vanad mahajäetud elupaigad, kuid alustas misjonitööd inuittide hulgas ja pani niiviisi aluse Gröönimaa koloniaalajastule.
Nüüd oli üks ajaloost pärit skandinaavlane otse jää seest lagedale ilmunud, kuigi keegi ei suutnud ette kujutada, mida ta seal inimtühjal jääväljal teinud oli, ometigi oli ta seal ja just teda olidki nad vaatama tulnud.
Toimetaja hääl kajas Matthew’ kõrvus. Meie peame olema selle uudise esmaavastajad. Mitte ülejäänud maailm. See on meie uudis ja sensatsioon, nii et teised peavad viitama meile, mõistad? Sa oskad ju inglise keeles kirjutada?
Muidugi oskas ta inglise keeles kirjutada. Ta oli seda mitu korda toimetajale töökoosolekutel tõestanud. Inglise, saksa, taani, norra ja rootsi keel, kuid mitte kalaallisut ehk grööni keel, kuigi seda töökuulutuses nõuti.
„Yes!” pahvatas fotograaf oma suurt kaamerat klõpsides. „See on paganama hea.” Ta pööras pead ja vaatas Matthew’le oma suurte tumedate silmadega otsa. „Mis sa arvad, kas kõik välismaised ajalehed trükivad minu pilte?”
„Esialgu ilmselt küll,” ütles Matthew ja noogutas kergelt, ilma et oleks pilku jääst eemale pööranud.
„Ja minu nimega?”
„Küll me selle eest hoolt kanname,” ütles Matthew. „Kuid teeme kõigepealt kindlaks, kes see mees on.”
„See on midagi ägedat,” hüüdis fotograaf, ilma et oleks viimastele sõnadele tähelepanu pööranud. „Ma saan nüüd maailmakuulsaks. Fuck, see on äge! Yes!”
Helikopter kõmatas vastu jääd põrgates. Matthew tajus, kuidas telik nõtkus ja rattad suruti sekundi jooksul vastu kopteri