Suve lõpp. Anders de la Motte

võra näeb ta Ruudi Volvot aeglaselt eemaldumas.

      Väljas on vaid paar kraadi jahedam kui sees ja õhk seisab ka seal paigal. Veronica teeb lahti ka teise akna ja seejärel õue poole avaneva kitsa akna magamistoa sügavuses, püüdes asjatult tuuletõmmet tekitada.

      Külmkapilambi värelemine teeb murelikuks. Vist hakkab otsi andma, tuleb lisada pakiliste tööde nimekirja. Kapis on pool pudelit mineraalvett, paar kotti sojat ja üks aegunud karp valmistoitu, mille parim enne on teadmata. Veronica jääb hetkeks avatud külmkapi juures seisma ja naudib jahedust, enne kui mineraalvee välja võtab. See on lahtunud, maitse on ainult soolane.

      Ajutine takistus.

      Ruud tahab head. Tema ja kogu personaliosakond usuvad, et nad teavad täpselt, kes Veronica on ja mis talle kõige rohkem sobib. Tegelikult pole neil aimugi.

      Miks ta siis allub nende eestkostele? Miks ta nõustus kõigi lepingutingimustega, mis ametiühingul tema heaks välja õnnestus kaubelda, kui ta oleks võinud lihtsalt lahkuda?

      Head küsimused, eriti täna õhtul, ning vastus on ja jääb ikka samaks. Sellepärast, et ta otsustas, et enam ei põgene, niipea kui tekib mingi probleem. Kõlab ju hästi, küpselt ja vastutustundlikult, kuid peamine põhjus, miks ta siiski jäi ja miks ta kõik nende nõudmised täidab, on palju vähem õilis.

      Veronica vaatab telefoni köögikapil. Selle tuli põleb punaselt. Sõnumeid ei ole. Ega ta muud ei arvanudki, kuid ometi teeb see punane pärani silm nukraks. Erutus tänasest vestlusteraapiast on nüüd lahtunud ning keha tundub jäik ja kurb. Ta mängib korraks mõttega võtta toru. Lasta sõrmedel valida keelatud number, lihtsalt selleks, et kuulda Leoni vastamas. Muidugi ei tee ta seda. Ega ta loll ei ole, ja ta saab enda peale vihaseks, mõeldes, et sellele veendumusele vaatamata ei julgegi ta enam mobiiltelefoni kasutada, kuna tekstisõnumid kirjutavad ja saadavad ennast peaaegu ise.

      Veronica läheb vannituppa. Riided on hunnikus põrandal: pikavarrukaline valge särk, milles ta näeb välja nagu nunn, mustad püksid, puuvillased aluspüksid, mis ta ostab viieses pakis H&M-ist. Odavad lihtsad asjad, peaaegu sama isikupäratud nagu ta kodugi.

      Vesi on leige, isegi kraani kõige külmemas asendis. Ta laseb sellel voolata mööda keha, mööda karedat punast armi, mis kulgeb peaaegu üle kogu parema käsivarre. Mõne aasta pärast on ka see kahvatunud, sissesulandunud, täpselt nagu kriimud ta autouksel. Muutub vana eksimuse ähmaseks mälestuseks.

      Pärast dušši tunneb ta ennast paremini, nagu oleks vesi sünged mõtted minema uhtunud. Ta mässib end valgest froteest hommikumantlisse, mille ta oli koos Leoniga virutanud ühest hubasest väikesest hotellist Trosas, kus mees esimest korda ütles, et armastab teda. Ta võtab suitsud ja tuhatoosi ning istub ennast varjates tänava poole avatud akna alla. Tegelikult on ta suitsetamise maha jätnud. See on tema enda väljatöötatud raviplaan. Ei mingeid erguteid nagu tubakas ja alkohol. Eriti mitte alkohol.

      Väljas hakkavad tänavavalgustid põlema. Ta näeb putukaid lampide ümber tunglemas. Hetkeks mõtleb ta öölaste peale, kes mõnikord kodus terrassiuksest sisse lipsasid ja siis tiibade kahisedes ümber köögilambi tiirutasid. Seejärel meenub ema murelik ilme, mille putukate tants esile kutsus.

      See mälestus paneb teda imestama ja ta süütab sigareti, puhub suitsu otse suveõhtusse. Püüab mõtteid teistele radadele suunata. Et need teda õhukesele jääle ei kannaks.

      Sigaret saab otsa varem, kui ta oleks tahtnud, ta kustutab koni tuhatoosis ja mõtleb, kas teha veel üks suits. Enne otsusele jõudmist märkab ta midagi natuke eemal tänaval. Nõrka hubisevat valgust, mis väriseb mõne hetke ja kaob, asendudes hõõguva punktiga. Vist mõni naaber, kes on tulnud välja õhtust suitsu tegema.

      Ta kallutab ennast aknast uudishimulikult välja, vahib piki tänavat puulehtede vahele, et silmata seda, kes seal seisab. Ainus, mis reedab suitsetaja viibimist seal, ongi väike hõõguv punkt, mis kasvab ja kahaneb mahvi taktis.

      Veronica kujutleb, et see inimene seal all on salaja välja suitsetama hiilinud, kuigi ta on juba ammu oma kaasale lubanud, et jätab suitsetamise maha. Veronica näeb vaimusilmas, kuidas too inimene püüab suitsuhaisu riietest eemale puhuda, ja et tal on kurgupastillid taskus valmis, et oma pattu varjata.

      See mõte paneb Veronica muigama. See sunnib teda vaikselt ja nähtamatult istuma, kuni keegi seal all vargsi suitsetab. Veronical tekib üleolekutunne, nagu kontrolliks ta olukorda, ja see tekitab temas peaaegu erutuse, umbes samuti nagu varem grupiteraapias.

      Hõõguv sigaretiots lööb taas helkima ja teeb siis kaare rentsli suunas. Paistab, et suitsupaus on möödas ja suitsetaja peab sisse tagasi minema. Kuid midagi ei juhtu. Tundub, et suitsetaja seisab edasi sama koha peal. Veronica kallutab end veidi kaugemale välja ja talle tundub, et eristab läbi lehestiku tumedaid inimkeha kontuure. Üht heledamat laiku, nägu, mis on pööratud poolviltu üles tema suunas. Veronica kohkub tagasi ja tõmbub aknast eemale. Korraga tunneb ta, et on paljastatud. Läbi nähtud.

      Kallis

      Ma ei ole ennast kunagi nii elavana tundnud kui praegu. Mulle näib, nagu oleksin äsja pikast talveunest ärganud, nagu oleksin viibinud liiga kaua hallil piirialal, kusagil une ja ärkveloleku vahel. Nüüd olen ma lõpuks päris ärkvel. Lõpuks ometi sinu juures.