4o83aepbcdd5fd47f92.jpg"/>
Originaali tiitel: Santa Montefiore Daughters of Castle Deverill Simon & Schuster 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Tobias Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Santa Montefiore, 2016 © Tõlge eesti keelde. Tiina Viil, 2018 ISBN 978-9985-3-4376-0 ISBN 978-9985-3-4476-7 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Armastuse ja tänuga Sebagile.
Ballinakelly Deverilli lossi Deverillid
Londoni Deverill House’i Deverillid
Barton Deverill
Ballinakelly, Corki krahvkond, 1662
Soolane tuul puhus üle Ballinakelly Bay valgete randade ja järskude kaljude, kandes endaga kajakate leinalisi hääli ja lainete laksumist. Taevast katsid madalad hallid pilved ja õhk oli õrnast uduvihmast hägune. Suuri rohelisi karjamaid ja kollaseid astelhernelaike vaadates oli raske uskuda Iirimaa ajaloo vägivaldsust, sest isegi selles tuhmis varakevadises valguses oli näha veatut ja süütut ilu. Just siis, kui läbimatuna näiv pilvkate pea kohal õhenes nii palju, et päikesekiir sellest läbi tungis, tõotas Barton Deverill, esimene Ballinakelly lord Deverill, ravida Cromwelli jõhkruse jäljed ning tuua heaolu ja õitsengu inimestele, kelle üle ta nüüd valitses. Ta istus ratsa hobuse seljas, mähkunud tumeda vere värvi sametist ratsutamiskeepi, laiaäärne lehviva sulega kübar uljalt peas, pika sääre ja hõbekannustega saapad jalas ning mõõk vööl, ja vaatas tohutut maaala, mille hiljuti taas troonile saanud kuningas Charles II oli talle tema lojaalsuse eest tänulikult kinkinud. Barton Deverill oli olnud üks tema tähtsamaid väejuhte võitluses Cromwelli katse vastu vallutada Iirimaad. Pärast lüüasaamist Worcesteri all oli ta koos kuningaga põgenenud ja saatnud kuningat kogu tolle pika pagenduse ajal, tiitel ja maad olid rahuldav kompensatsioon perekonnamaade eest, mille Cromwell oli Inglismaal konfiskeerinud, ja aastate eest, mille ta oli kuningavõimule pühendanud. Nüüd polnud Barton enam võitlust ja seiklusi janunev nooruk, vaid keskealine mees, kes tahtis mõõga käest panna ja oma ettevõtmiste vilju nautida. Kus oleks veel parem juurduda kui sellel vapustavalt kaunil maal?
Loss hakkas ilmet võtma. See pidi kõrguma mere kohal tornide ja kõrgete paksude müüridega, mis suudaksid vastase tagasi lüüa, kuigi lord Deverill soovis pigem, et vägivallale tuleks lõpp. Kuigi ta oli protestant ja üdini inglane, ei näinud ta põhjust, miks tema ja iirlastest katoliiklased poleks võinud üksteisest lugu pidada. Minevik elas ju lõppude lõpuks ainult mälestustes, aga tulevik sõltub praegusest suhtumisest – mõistmise ja tunnustamisega on ju kindlasti võimalik luua rahumeelne maa.
Lord Deverill andis oma suurele saatjaskonnale märku hakata aeglaselt liikuma väikese Ballinakelly külakese poole. Öösel oli kõvasti sadanud ja tee oli paksult porine. Poris lirtsuvate kapjade hääl kuulutas nende saabumist ja täitis hirmuga inimeste südamed, kes olid näinud liiga palju verd, et suhtuda rahulikult ratsutavatesse inglastesse. Mehed vaatasid neid umbusklikult, nad polnud varem oma uut maahärrat ja isandat näinudki. Naised kahvatasid, korjasid rutakalt lapsed kokku, varjusid majja ja lõid ukse enda taga kinni. Mõned vaprad noorukid jäid palja jalu vihma kätte seisma nagu hernehirmutised, silmad pärani ja näljased, kui inglise härrasmehed nende vahelt läbi ratsutasid, nahksaapad jalas ja suled kübaral.
Lord Deverill peatas ratsu ja pöördus oma sõbra, kehaka, vägevate punakaspruunide kaarjate vuntside ja moekate kuningas Charles I stiilis pikkade lokkis juustega söör Toby Beckwyth-Stubbsi poole. „See on siis minu valduste süda,” lausus ta kinnastatud käega viibates ja lisas seejärel sarkastiliselt: „Kohe näha, et mind siin armastatakse.”
„Aastatepikkune verevalamine on inimesed ettevaatlikuks muutnud, Barton,” vastas söör Toby. „Ma olen kindel, et veidi leebet veenmist teeb nad kuulekaks.”
„Siin ei tule mingit sellist veenmist, mu sõber.” Barton tõstis häält. „Minust saab heatahtlik isand, kui nad kõik vannuvad mulle truudust.”
Just siis astus teele keegi naine pikas mustas kapuutsiga keebis. Tundus, et tuul vaikis korraga ja külale laskus tardumus. Näruses riides lapsed kadusid ja välja jäigi ainult see naine, kleidisaba pori sees.
„Kes see on?” nõudis lord Deverill.
Mõisavalitseja ajas hobuse isanda oma kõrvale. „Maggie O’Leary, milord,” andis ta teada.
„Ja kes see Maggie O’Leary selline on?”
„Maa, millele te ehitate, kuulus tema perekonnale, milord.”
„Aa,” kostis lord Deverill ja hõõrus kinnastatud käega lõuga. „Ma oletan, et ta tahab seda maad tagasi.” See nali lõbustas lordi kaaskondlasi, kes heitsid pea kuklasse ja naersid. Aga noor naine vahtis mehi nii kartmatult, et keegi ei söandanud talle pikalt otsa vaadata. „Maksan talle hea meelega midagi,” lisas lord Deverill.
„Naine on ilmselt hull,” sosistas söör Toby ärevalt. „Ratsutame siit otsekohe minema.”
Aga lord Deverill tõstis käe. Naise enesekindlas hoiakus oli midagi, mis äratas temas uudishimu. „Ei. Kuulame ära, mida tal on öelda.”
Maggie O’Leary viibutas valgeid sõrmi ja lükkas kapuutsi peast nii kerge ja sujuva liigutusega, nagu oleksid seda teinud kaks lumevarblast.
Lord Deverillil jäi hing kinni, sest ta polnud kunagi sellist kaunitari näinud – isegi mitte Prantsuse õukonnas. Naise juuksed olid pikad ja musta värvi ning särasid nagu kaarnatiivad, nägu oli kahvatu nagu kuupaiste. Tema täidlased ja iileksimarjadena punased huuled kaardusid. Aga naise rohelised silmad olid need, mis lämmatasid naeru meeste kõris ning sundisid mõisavalitsejat ägedasti risti ette lööma ja sosistama: „Olge ettevaatlik, milord, sest see naine on kindlasti nõid.”
Maggie O’Leary lõi pea kuklasse ja kinnitas pilgu lord Deverillile. Tema hääl oli madal ja sulni kõlaga nagu tuulehoog. „Is mise Peig Ni Laoghaire. A Tiarna Deverill, dhein tú éagóir orm agus ar mo shliocht trín ár dtalamh a thógáil agus ár spiorad a bhri-seadh. Go dtí go gceartaíonn tú na h-éagóracha siúd, cuirim malacht ort féin agus d-oidhrí, I dtreo is go mbí sibh gan suaimhneas síoraí I ndomhan na n-anmharbh.”
Lord Deverill pöördus mõisavalitseja poole. „Mida ta ütles?” Vana valitseja neelatas, kartes naise sõnu korrata. „Noh?” nõudis lord Deverill. „Räägi välja, mees, või oled sa keele alla neelanud?”
„Hea küll, milord, aga hoidku meid jumal selle nõia eest.” Ta köhatas kurgu puhtaks ja kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl vaikne ja värises. „Lord Deverill, sa tegid mulle ja mu järeltulijatele ülekohut, võttes ära meie maa ja murdes meie vaimu. Kuni sa pole seda ülekohut heastanud, nean ära sinu ja su pärijad, et te mitte iial rahu ei leiaks ja läheksite alatiseks ebasurnute maailma.” Mehed ahhetasid nagu ühest suust ja söör Toby haaras mõõga järele.
Lord turtsatas põlastavalt ja vaatas ebakindla naeratusega oma meeste poole. „Kas me tõesti kardame mingi talunaise tühje sõnu?” Kui ta tagasi vaatas, oli naine läinud.
Esimene peatükk
Ballinakelly, 1925
Kitty Trench suudles väikese poisi pehmet põske. Kui laps talle vastu naeratas, täitus ta süda lausa valusa õrnusega. „Ole preili Elsiele hea laps, Väike-Jack,” ütles Kitty leebelt. Ta silitas poisi punaseid juukseid, mis olid täpselt samasugust tooni kui tema omad. „Mul ei lähe kaua.” Kitty pöördus hoidja poole ja tema õrn ilme muutus kindlameelseks. „Jälgige teda kogu aeg, Elsie. Ärge laske teda hetkekski silmist.”
Preili Elsie kibrutas kulmu ja mõtles, kas proua Trenchi ärevus on kuidagi seotud võõra iirlannaga, kes oli eelmisel päeval maja juurde ilmunud. Naine oli seisnud murul ja vaadanud last, näol kurbus ja igatsus, otsekui oleks Väike-Jacki nägemine tekitanud temas suurt ahastust. Preili Elsie oli naise juurde läinud ja küsinud, kas ta saab kuidagi aidata, aga võõras oli mingi ettekäände pomisenud ja värava poole kiirustanud. See oli olnud nii veider kohtumine, et preili Elsie tahtis seda kohe proua Trenchile mainida. Perenaise