tükike võlujõupalangu abil läbi õhu, müksata ja tõugata peast Pärija kroon, takistades nõnda välja loomist, mis kuningliku kaasa algselt lõksu püüdis.
Kütt lükkas emase lihtsureliku kõrvale ja hüppas peatama hüpiknukku, kuid oli liiga hilja. Relvaviibutuse kiuste uduks hajunud, jättis kuninglik kaasa kehastunuks vaid üksiku küünise, millega avas mööduva Küti soolikad. Hüpiknukk oli tekitanud loitsuringi tühemiku ning ta lipsas sellesse, kehastudes uuesti ringi välimises servas.
Avastaja tormas paarilise juurde, kes ahmis õhku ja üritas meeleheitlikult hoida sisikonda põrandale valgumast. Keskendumisvõimetu Kütt ei hajunud uduks ega tervendanud end ise: Avastaja raiskab tervendamisele väärtuslikku aega ja väge.
Kuninglik kaasa joonistas löögiloitsu, nii panid jalge ees lõhkenud kivid krooni järele kobava Pärija komistama. Hüpiknukk virutas krooni jalaga üle toa ja ründas siis, et Pärijat mõne hetke pidurdada.
Pöörates ümber, tõstis kuninglik kaasa sabaköndi ning väljutas loitsumärkide võlujõule surnud roojajoa.
Kui ta proovis jällegi uduks hajuda, kisendas Pärija: „Aitab!” Oda tagumine ots lajatas vastu põrandat ja võlujõu laine paiskas kõik pikali. Ehkki kuninglik kaasa toibus kiiresti, minetas keha ja liikus tühemikuni loitsumärkides, ei ennetanud ta Avastajat, kes läkitas omapoolse võlujõu paotama kardinat aknal, et loitsutühemikku langeks aovalgus. Päevatäht polnud veel silmapiirile roninud, aga kuma kõrvetas teda juba kirjeldamatus piinas. Deemon ei söandanud läheneda.
Kütt hajus uduks, ning uuesti kuju võttes olid haavad paranenud. Kogenud käega joonistasid Kütt ja Avastaja õhku loitsusid, saatsid valguse eest pilvena põgeneva deemoni pihta valupuhanguid. Kehatus olekus ei suutnud kuninglik kaasa hüpiknukku valitseda ning lihtsurelik emane krabas isase kähku nupuvõttesse. Pärija leidis üles krooni, tekitas välja, ja kuninglik kaasa oligi taas lõksus.
Polnud muud valikut kui loobuda ja läbi rääkida. Elusana vajati teda endistviisi. Kuninglik kaasa kehastus hambaid näitamata, küünised sisse tõmmatud, käsivarred inimliku alistumistunnusena kõrgel.
Kütt äigas talle küljelt kõvasti pähe, kolju põrus löögiloitsudes. Taltsutamatu olend. Teised on kindlasti vaoshoitumad.
Ent kui kuninglik kaasa vähkres hoobi tõttu maas, virutas Avastaja vastasküljest, mõrastas ta kolju ja lömastas silmakoopa.
Deemon kukkus käpuli, seepeale kostitas Pärija odavars teda kolmanda hoobiga, mis oli kivideemoni obadusestki hullem.
Peksu jätkudes mõtles kuninglik kaasa, et nood algelised metslased tapavad ta. Katsudes hajuda uduks, avastas ta, nagu ka Kütt viivuke varem, et võimatu on muundumise käivitamiseks piisavalt keskenduda.
Edasi oli raske keskenduda sellelegi, kes andis missuguse hoobi, ning jäid üksnes jahmatava hoobirahe matsatused.
Ja edasi oli raske üldse keskenduda. Deemoni vaatepiir värvus mustaks.
*
Kuninglik kaasa ärkas vaevaliselt. Üritas ammutada väge sisimatest varudest, kuid sealgi polnud palju alles. Teadvusetuna oli ta vististi ammutanud sügavalt, et halvimatest vigastustest taastuda. Lõpuni peab ta paranema loomulikul teel.
Äraneetud ahelast oli ta vabaks jäetud. Võib-olla sepistatakse seda kiiruga nüüdsama uuesti. Võib-olla eeldasid nad, et tema oimetus kestab kauem.
Kui jah, siis oli nende narrus küll lausa uskumatu. Kardin oli ette veetud ja kuninglik kaasa tajus pimedust väljaspool paksu riiet. Pakkupääs tundus praegugi käeulatuses. Ta tõstis küünise, nõrutas säilinud väevarudest jõustava kübekese ja joonistas õhku loitsumärgi.
Ent vägi hajus, suubumata küünise tippu, ning tema keha raputas valusööst, pannes ta sisistama.
Ta ammutas veel ja vägi lahtus jälle, olgugi et see kõrvetas ihu.
Kuninglik kaasa langetas pilgu, ja nähes nahal loitsusära, tärkas temas taipamine.
Tema ihusse oli söövitatud nõelte abil tinti, umbes nagu Avastaja kunagi iseendasse. Teda katsid loitsumärgid.
Teadvuseloitsud, tematõulistele häälestatud. Need märgid muutsid vanglaks ta isikliku ihu, takistasid kehaminetust ja teadvuse kaudu küünitumist. Mis hullemgi – kui kuninglik kaasa või üks tema vangistajaid suunab märkidesse liigse võlujõu, siis ta hukkub.
Ahelaga võrreldes oli see sootuks kibedam. Alandus, millesarnast kuninglik kaasa poleks osanud kujutleda.
Ometi on igal murel olemas lahendus. Igal loitsul oma nõrkus. Selle leidmiseks kavatses ta passida parajat juhust.
1. MÕLEMAD
334 pN
Leesha virgus krampide peale võpatusega.
Kümme päeva maanteel, saatjaskonnaks viis tuhat puuraidurit, olid ta ebamugavusega ära harjutanud. Magada suutis ta nüüd vaid küljeli, asendis, milleks tõllapink polnud ette nähtud. Tal oli tekkinud komme tõmmata kerra põrandale, just nagu Amanvah ja Sikvah oma padjarohkes tõllas.
Valu uhtus teda lainetena, kui emakalihased pinguldusid ja kokku tõmbusid, valmistudes eelseisvaks ülesandeks. Olgugi Leesha emaduseni tubli kolm kuud, oli see naistel levinud lugu.
Esimesel korral läheb igaüks ähmi, tavatses rääkida Bruna, ning arvab, et laps sünnib varakult. Arvasin isegi mina, kuigi olin andnud seljalaksu tosinale töinavale titele, enne kui mõni vupsas maailma minust.
Leesha alustas nobeda rütmilise hingamisega, et rahuneda ja valu paremini taluda. Valu polnud neil päevil midagi uut. Tema kõhunahk mustendas sinikaist, mida põhjustas loote jõuline põtkimine.
Raseduse kestel oli Leesha keha mitu korda sunnitud võimsa loitsuväe voolusängiks. Laps reageeris iga kord ägedalt. Võlujõu tagasiside võis kinkida ebainimliku tugevuse ja sitkuse. Vanu noorendas see taas ja kasvatas noored täis enneaegu. See kõrgendas meeli ja pärssis enesevalitsust. Võlujõust läbi imbunud isikud võisid käituda vägivaldselt. Ohtlikult.
Mida teeb säherdune jõud lapsele, kes pole veel päriselt välja kujunenud? Juba kuuendal kuul jättis Leesha mulje, nagu oleks rasedus lõpusirgel, ja selline oli tunnegi. Ta ootas ja koguni tervitas varajast mahasaamist, et laps ei paisuks loomuliku sünnituse jaoks ülemäära suureks.
Ega lõhuks hoopidega mu üska, et isepäi lagedale roomata. Leesha hingas järjekindlalt, kuid ta ei rahunenud ja ka valu ei vaibunud.
Kokkutõmbeid võivad kutsuda esile kõiksugu asjad, õpetas Bruna. Näiteks see, kui marakrati põtkimine käib täis põie pihta.
Leesha otsis ööpoti, aga enese kergendamine ei leevendanud tõmblusi eriti. Ta piidles portselani. Tema vesi oli hägune ja verine.
Mõtted tormlemas, tardus ta potti vahtides. Siis aga põtkas laps ägedalt. Ta karjatas valust ja teadmisest.
Lapsuke oligi tulekul.
Kui Wonda saabus talle ette kandma, nõjatus Leesha pingile. Koidik ligines.
Wonda ulatas ratsmed kellelegi ja veeres hobuse seljast kassi nõtkusega. Maandus liikuva tõlla äärerandil, avas ukse ning potsatas vaevata Leesha vastaspingile.
„Varsti oleme kodus, emand, kui tahate natuke pesta,” ütles Wonda. „Kuni te magasite, ratsutas Gar edasi. Saatis meile äsja sõna.”
„Kas on pahasti?” küsis Leesha.
„Pahasti jah,” ütles Wonda. „Platsis on terve majakond. Gar püüdis seda takistada, nagu palusite. Kaebab, et sama hästi võiks paljakäsi maa seest kändu sikutada.”
„Pärglima angierslaste pidulikkus.” Leesha krimpsutas nägu. Ta hakkas mõistma, mismoodi suutis hertsoginna Araine mööduda kummardavate ja kniksutavate teenijate pilvest, teeseldes märkamatust. Muidu poleks ta kuhugi välja jõudnud.
„Seal ei ole lihtsalt ümmardajad ja kaardivägi,” hoiatas Wonda. „Teid on tervitamas pool asula nõukogu.”
„Öö