rikkalikum.”
„Pole minu asi öelda,” vastas Arther. „Kuid täna pärastlõunal, kuulutanud teie tütre sündi, teatas teie ema, et minu teeneid ei vajata rohkem ja et kõik majakondsed hakkavad edaspidi alluma temale.”
Leesha ägas. „Ma kägistan selle naisterahva ära.” Ta vaatas Artherile otsa. „Võite kindel olla, enne jäätub Maapõu, kui et ma määran ema lossivalitsejaks. Täna õhtul teen talle selgeks.”
„See on kergendus,” ütles Arther. „Aga Gamoni ja Hayesi ametist vabastamise valguses mõlgutan paratamatult, kas oleksin ehk nagunii järgmine. Tahate minu lahkumisavaldust?”
Leesha vaagis meest. „Kas teie soov on jääda minu juurde tööle Thamose surmast hoolimata?”
„On, mileedi,” ütles Arther.
„Miks?” küsis Leesha keerutamata. „Te pole kunagi sallinud mu seisukohti, iseäranis rahaeraldusi pagulastele.”
Ehkki auras pahvatas nördimus, kergitas Arther vaid kulmu. „Mida mina sallin, on ebaoluline, mileedi. Minu vastutus oli hoida printsi arvepidamine tasakaalus ning et ta kulutaks summasid targalt. Ma seadsin kahtluse alla nõukogu iga kuluettepaneku, sest muidu oleksin jätnud unarusse oma kohuse. Tema Kõrguse langetatud otsused viidi sellegipoolest täide püüdlikult ja venitamata. Võite olla veendunud, et kui lubate, teeniksin teid samas vaimus.”
Mehe aura ei sisaldanud valet, aga Leesha küsimus püsis. „Miks?” kordas ta. „Oletasin, et minu saabumisel kirjutate varsti vabatahtlikult lahkumisavalduse ja naasete Angiers’sse perekondliku pärusvara rüppe.”
Artheri auras välgatas kujutis. Kuigi moonutatud, eristas Leesha siiski endisaegset vägevat, lagunemise küüsi sattunud Angiers’ linnamaja. Seos tekitas Artheris ühtaegu häbi ja raevukat uhkust.
„Mu perepärus panditi, et maksta minu Puusõduritega ühinemise eest,” ütles Arther. „See ja natuke õnne juhatas mind noore prints Thamose kannupoisiks. Mu elu kuulus talle. Nagu ka Gamoni elu.”
Taas kujutis. Thamos, Arther ja Gamon, vennalikud ja lahutamatud.
„Nüüd aga pole printsi enam.” Väliselt ei näidanud Arther millegagi valu, mis rebestas aurat. „Ega sellist Angiers’d, kust läksime meie. Linna on vallutanud tulevärgirelvadega Euchori Mägiodad. Peagi taandatakse Puusõdurid laudteede korravalvureiks, lahutama kodutülisid ja vahistama seadusetult esinevaid laulikuid. Seal ei ole enam meie kodu, isegi kui me sooviksime naasta.”
Seda ei olnud Leesha kaalunud. „Kuhu te pöörduksite, kui paluksin teil ametist lahkuda?”
„Ma jään maakonna Puusõdurite varustusülemaks sel tingimusel, et te ei vabasta mind just igalt postilt,” vastas Arther. „Tagasi kasarmus, otsiksin tööd rüütlimõisatest. Vahest parun Puuraiduri juurest.”
„Teie ustavuses kõhklen ma ikkagi, Arther. Kardetavasti olen sunnitud käituma üsna ebaviisakalt,” koputas Leesha oma prillidele, „ja vaatama tõde teie aurast.”
Arther piidles teda kaua, pilk vilksamas lampide, aknakardinate ning seejärel loitsuprillide suunas. Virvendav aura oli liig keerukas lugeda, otsekui poleks mehele endalegi klaar, mismoodi eratundmuste paljastamisse suhtuda.
Lõpuks ajas mees selja nohinal sirgu. „Ebaviisakate küsimuste esitamine on andestatav, mileedi. Nii nagu hoolsus nõudis minult, et seaksin kahtluse alla teie seisukohad, nõuab see teilt, et kahtleksite minu ustavuses, enne kui võtate mind teenistusse.”
„Tänan …” alustas Leesha.
„Ometi,” tõstis Arther vahelesegamiseks käe. „Kui me tegutseme heas usus, tuleb teil tõotada, et te ei alluta mind tulevikus rohkem …” – ta viipas Leesha prillide poole – „… säherdusele sündsusetule sorimisele ilma põhjalike süütõenditeta.”
Leesha raputas pead. „Kahju, et teie eratundmuste paljastamine teid häirib, aga minu prillid on nüüd osake minust. Ma ei hakka neid ära võtma alati, kui te tuppa astute. Välu maakonnas on teoksil muutused, Arther. Minu teenistujad, kelles loitsukunst äratab ebamugavust, varustatakse loomulikult suurepäraste soovituskirjade ja helde lahkumistasuga.”
„Hüva, mileedi. Ma annan majakondsetele teada. Mis puutub minusse, siis lisaküsimused mu usaldusväärsuse kohta palun küsida praegu, et asi oleks aetud.” Artheri auras pakitses kasvav pahameel. Ta nägi eneses kutseaadete kehastust ning Leesha umbusaldus solvas teda.
Leesha teadis, et peab liikuma ettevaatlikult. Arther võib ju osutuda ustavaks, kuid usaldust osutamata võib ka ustava minema peletada.
Leesha põimis käed rinnal risti. „Minu lapse isa on Ahmann Jardir.”
Artheri aura ei muutunud. „Ma pole narr, mileedi. Isegi kui isand poleks teavitanud mind mõni kuu tagasi, oleks teie ema vastasel juhul karjunud tornitipust, et laps on Thamoselt.”
„Ja te jääksite mu teenistusse sellegipoolest?” küsis Leesha.
„Ahmann Jardir on surnud,” ütles Arther. „Oli mis oli, teie sidemed krasialastega surid arvatavasti temaga. Järvesadama lahingu järel pole kahtlust, et krasialaste uus juht peab Välu maakonda vaenlaseks, ja ma tunnen teid piisavalt uskumaks, et alistuda te ei kavatse.”
„Maapõu võtku, ega ei kavatse küll,” ümises Wonda.
„Surnud on minu isandki,” jätkas Arther, ning pahameele mehe auras närtsitas tühjus. „Ma tean, et te armastasite teineteist. Enne tutvumist käisite mõlemad oma kiindumustega … vabalt ümber. Pole minu ülesanne kohut mõista.”
„Te saatsite minister Jansonile korralisi aruandeid,” ütles Leesha.
„Me kõik saatsime, Tema Kõrgus sealhulgas,” kostis Arther. „Luuderohutrooni eest ei varjanud Thamos midagi.”
„Janson on nüüd samuti surnud,” ütles Leesha. „Ja Välu maakonna arveraamatud suletud. Te väitsite ise, et meile tuttavat Angiers’d pole enam. Maakonnal tuleb leida oma tee.”
„Te mõtlete Välu kuulutada hertsogkonnaks,” oletas Arther.
„Ja kui mõtlengi?” küsis Leesha. „Kas te olete ustav mulle ja Välule – või luuderohutroonile?”
Sammukese taganenud, tõmbas Arther seljatupest piduliku vehklemisoda. Leesha käsi katkestas Wonda niheluse, kui Arther asetas relva voodi kõrvale põrandale ja põlvitas. „Teile ja Välule, mileedi. Vannun Looja nimel, ja vannun uuesti päikesepaistes.”
Leesha sirutas Artherile lahkesti sõrmed. „Ja mina vannun, et olen teie usalduse vääriline, peaminister.”
Arther suudles ta kätt. „Tänan, mileedi.”
Mees veeres kandadele ja tõusis sujuvalt püsti, võttes vööpaunast kirjutustahvli. „Niisugusel juhul on mul teile juba tosinaid laekunud palvekirju, ning edasilükkamatuid punkte on päevakavas arvukalt …”
Leesha ohkas, aga tundis, kuidas südamelt langes ränk kivi. Ta heitis pilgu lastetoa poole. „Minister, teil on aega, kuni Olive nutma hakkab.”
Leesha Paberivalmistaja, Välu maakonna perenaine
Kritseldades näiliselt tuhandenda allkirja, kiskus Leesha selg kronksu. Thamose tool oli vägev nikerdatud kolakas, valitud rohkem heidutamiseks kui mugavuse pärast. Võlujõud aitas tema taastumist kiirendada, kuid ta ei tahtnud sattuda sellest sõltuvusse, eriti kuna imetas näljast Olive’it tosin korda päevas.
Ta toetas ühe käe nimmekoha huugavatele lihastele ja ringutas. Allkirju oli ta jaganud alates keskhommikust. Taevas kabineti akna taga tõmbus parajasti tumedaks.
Paberi napsanud, paigutas minister Arther selle valmis kuhja tippu, laotades tema ette järgmise. „Viiskümmend tuhat klatti hobuseteki jaoks, millele tikitud parun Puuraiduri vapp.” Asjaomased arvud käis Arther kirjapulga otsaga üle, enne kui joonistas lõppu kärme risti. „Siia allkiri.”
Leesha kõõritas lehte. „Naeruväärt. Ma ei nõustu sellega. Hobuseid riietagu parun isikliku raha eest. Näljased