meil on veel natuke aega?” küsib Lincoln.
Joan ajab end liivalt püsti ja libistab sandaalid jalga. Sandaalide eelistamise tõttu pole tal moraalset õigust sundida poissi jakki kandma.
„Ei,” ütleb ta. „Kell on peaaegu pool kuus. Loomaaed suletakse.
Kahju küll. Me peame siit kiiresti ära minema, muidu pannakse meid veel luku taha.”
Nüüd hakkab see mõte teda tasapisi närviliseks tegema: ta on jäänud liiga kauaks passima, aga neil seisab ees veel tubli kõnd, et saada kõigepealt metsasalust välja, ja seejärel pikk tee läbi lasteala – neil kipub tõesti aega nappima.
„Kas me võiksime korraks mänguväljakule põigata ja seal üle silla ronida?” küsib Lincoln.
„Mitte täna. Võime homme tagasi tulla.”
Lincoln noogutab ja astub liivalt rohule. Talle ei meeldi reegleid rikkuda. Kui loomaaia inimesed ütlevad, et tuleb koju minna, siis ta lähebki koju.
„Kas sa saad mul tennised jalga aidata?” palub poiss. „Ja mu poisid oma käekotti panna?”
Joan kummardub, pühib liiva poisi jalgadelt, sätib sokid tema kahvatute varvaste otsa ning tõmbab need üle töntsakate jalalabade säärt mööda üles. Ta sikutab poisi tenniste krõpskinnitused lahti ja tõstab pilgu, et näha käeulatusse maanduvat kardinali. Linnud ja loomad ei oska siin üldse inimesi peljata. Vahel on Joan märganud kõigest meetri kaugusel poolt tosinat varblast või vöötoravat või punaoravat, kes uudistavad oma silmaga, mis sorti võitlus Licnolni tegelastel parasjagu käsil on.
Ta kukutab poisi plastmehikesed oma käekotti. „Valmis,” ütleb ta.
17.23
Joan laseb pilgul üle liivalohu käia, otsides mahaununenud plastmehikesi, võtab siis Lincolnil käest ja hakkab piki metsasalust välja viivat rada astuma. Ta arutleb mõttes, et poisil võib ühel hetkel tekkida soov tema käest lahti lasta, kuid praegu tundub, et nad mõlemad on asjade seisuga ühtmoodi rahul. Vähem kui paarikümne sammu järel puuvõrad taanduvad – selle paiga eraldatus on vaid meelepete – ja kostma hakkab saarmaaia ees kaljudele langeva kose veepladin.
Saarmad on nende lemmikud, ühed vähestest, kelle juures Lincolni jutuvada alati vakatab. Kahe saarma päralt on hiiglasuur koobast imiteeriv tara ühes sama võltsi kaljusillaga, loomad teevad seal hästi vaadeldavaid kaari ja pöördeid ning sukelduvad laia klaasseina taga asuvasse rohekasse basseini. Kaljud sirutuvad jalgraja kohale, kosk tormleb üle külastajate peade ja vesi langeb kilpkonnatiiki, mis on tihedalt täis vesiroose, pilliroogu ja mingeid lillakate õitega taimevarsi.
Puidust laudtee, mis üle tiigi kaardub, on Joani silmis alati olnud Metsamaa kõige ilusam osa – aga nüüd näeb Joan seal ainult tühjust. Lincoln tema kõrval naerab. „Vaata saavmast. Vaata, kuidas ta ujub.”
Poisil on ikka veel kaashäälikuühendite r-tähega raskusi. „Saavmas,” ütleb ta, mitte „saarmas”. Supev-mees. Poisid mängisid kovvpalli.
„Mulle meeldivad tema käpad,” ütleb Joan.
„Kas tal on käpad? Mitte lestad? Kas päris käpad nagu koeral või sõrmedega käpad nagu ahvil?”
Joanil tekib kiusatus peatuda ja saarmaste anatoomia üle pikemalt arutada – eks ta ju soovigi kõige enam just seda, et poeg näeks, kuidas elu on täis imelisi asju, ja teaks, et kõigele tasub tähelepanu pöörata – Vaata, kui ilus see on, ütles Lincoln, silmitsedes loomaaia parklas bensiiniloiku –, kuid neil pole aega. Joan sikutab Lincolnit käest ja poiss tuleb temaga vastupuiklemata kaasa, ehkki tal pole kerge saarmastelt pilku pöörata. Kui nad astuvad puust sillale, mida ääristavad mõlemal pool vesiroosid, soovib ta mõttes, et nad näeksid veel kedagi, veel mõnda vadistades jooksvat ja hiljaks jäänud perekonda. Ehkki selles pole midagi ebaharilikku, et laudtee on vaid nende päralt. Hoopis päris tihti juhtub, et nad ei näe õhtupoolikuti värava poole jalutades mitte ühtki inimhinge, ja seekord on nad sulgemisajale jalgu jäänud rohkem kui tavaliselt.
Joan kiirendab sammu.
„Tahad, teeme võidu?” küsib ta Lincolnilt.
„Ei taha.” „Tahad, läheme keksides?”
„Ei, aitäh.”
Lincoln kõmbib edasi.
Vahel mõtiskleb Joan, kas poisi sihikindlus mingit asja mitte teha on otseses sõltuvuses entusiasmiga, mida tema ise selle vastu üles näitab. Lincoln astub piki laudteed edasi, seisatudes aeg-ajalt hetkeks, et sääse eest kõrvale tõmbuda või tähnilist karpkala silmitseda. Siis jääb poiss täiesti seisma, et lõuga kratsida. Kui Joan palub tal kiiremini teha, kortsutab ta kulmu ja ema teab ilmest poja näol, mida too kohe palub.
„Võta mind sülle,” ütleb Lincoln.
„Ma ei jaksa sind terve tee autoni süles kanda,” ütleb Joan. „Sa oled juba liiga suur.”
Ta näeb, kuidas poja huuled torru kisuvad.
„Aga lepime kokku hoopis nii,” ütleb ta, enne kui probleem suuremaks paisub ja nende liikumist veelgi aeglustab. „Ma võtan su sülle, kui me hernehirmutiste juurde jõuame, ja tassin sind sealtmaalt parklani. Kui sa oled ainult nüüd nii tubli ja kõnnid hernehirmutisteni.”
„Hea küll,” ütleb poiss, ehkki tema hääl väriseb ja huuled on nüüd veel rohkem pruntis ning ta hakkab jalgu ema rütmis edasi liigutades suisa nutta tihkuma.
Joan taipab nüüd, et ta jättis täpsustamata, et poiss ei tohi kõndides nutta. Tehniliselt võttes täidab Lincoln ema seatud tingimusi. Võib minna nii, et poisi nutt piirdub mõne sekundiga ja tema tähelepanu köidab mingi pähekargav mõte või Thori kiiver või Odini silmaklapp. Võib minna nii, et Lincoln hakkab veelgi valjemini nutma ning Joan annab järele ja võtab ta sülle, sest õigupoolest on poiss kaeblemata juba oma väikestel jalgadel päris pika maa maha kõndinud. Kui võib minna ka nii, et Lincoln nutab edasi ja Joan jääb endale kindlaks, sest ta ei taha, et pojast kasvaks selline laps, kellel käivad peal jonnituurid.
Lapsevanemaks olemine ongi üks neid „võimude lahushoidmise süsteeme”, kus tuleb aina ette mõelda, võimalusi ette aimata ja plusse-miinuseid kaaluda.
Õhus tiirutab ja teeb ootamatuid sööste kiil. Piki veepiiri sammub haigur. Laudtee kulgeb puude vahel rohus kord kitsama, kord laiemana.
Lincoln ei nuta enam ja Joan on üsna kindel, et poiss ümiseb Georgia Bulldogsi võitluslaulu – „Elagu, elagu vana Georgia! / Elagu, elagu vana Georgia!” –, ehkki niipea, kui Joan on selle mõttega maha saanud, läheb Lincoln üle Texas Longhornsi tunnusloole.
Nende peres ei hoia keegi kummalegi meeskonnale eriti pöialt, aga Lincoln võtab võitluslaulude sõnu külge sama innukalt, nagu ta vaimustub superkangelastest ja kurjamitest.
Ta on koguja. Ta talletab endas kõike.
Joan näeb läbi puude karusselli tippu, mis meenutab telgikatust.
Nõudepesuvee karva taeva taustal särab see erkvalgena. Nad mööduvad traatvõrguga piiratud linnuaiast, kus elab ühejalgne kotkas, ja hõbehaigrute paari peaaegu nähtamatu võrguga aedikust. Siis tulevad juba mahalangenud puutüved, rohupuhmad ja veel mingid laimirohelised rohttaimed. Joani teele jääb pea kohal kaarduv oks ning ta näeb, kuidas üks leht eraldub oksast, muundub kollaseks liblikaks ja tiirleb taevasse.
Lõpuks on nad siiski jõudnud betoonist kõnniteedega alale, betoonteed on sama laiad kui kruusarajad. Aiapostide otsas troonivad kõrvitslaternad.
Nad teevad veel paar sammu tsivilisatsioonile lähemale ja Joan piilub karusselli poole. See ei liigu ja vaikib; maalitud kaelkirjakud ja sebrad ja karud ja gorillad ja jaanalinnud on kui soolasambaks tardunud. Lincoln armastas varem karusselli, ehkki oli nõus vaid sebra seljas sõitma. Nüüd hõljuvad karusselliloomade ümber kummist nahkhiired ja väikesed salvrätivaimud, need ripuvad puidust raamistiku küljes. Joan ja Lincoln on piisavalt lähedal, et karusselli valge puldankate võiks täies hiilguses ja tüünes rahus nende peale laskuda.
„Emme,”