üks mu kolleeg oma operatsioonisaalist vaatama, kuidas lõikus läheb. Tõenäoliselt oli ta minu peale natuke kade.
Kolleeg piilus üle mu õla.
„Paistab okei.”
„Siiani küll,” laususin mina.
„Asjad lähevad üldiselt viltu üksnes siis, kui seda ei oska oodata,” vastas ta ja läks oma operatsioonisaali tagasi.
Operatsioon kestis, kuni olin eemaldanud kogu kasvaja, vigastamata ühtki osa ümbritsevast elutähtsast ajustruktuurist. Jätsin Mike’i haava sulgema ja tegin ise visiidi osakonda. Mul olid vaid mõned statsionaarsed patsiendid, üks neist noor ema, kelle ma nädal varem olin halvatuks jätnud. Leidsin ta palatist täiesti üksi. Alati, kui lähen vaatama patsienti, keda olen vigastanud, on mul tunne, nagu suruks end mulle vastu mingi vägi, mis takistab avamast ust, mille taga lamab patsient. Ukse käepide tundub raske kui tina ning justkui lükkab mind eemale patsiendi voodist ja hakkab vastu minu katsetele näole ebalev naeratus manada. Kirurg on nüüd lurjus, pahategija või paremal juhul ebapädev, mitte enam kõikvõimas sangar. Palju kergem on patsiendist midagi ütlemata mööda rutata.
Astusin palatisse ja istusin toolile naise kõrval.
„Kuidas läheb?” küsisin mannetult.
Naine vaatas mulle otsa ja midagi lausumata osutas oma terve vasaku käega sõnatult halvatud käele, tõstis selle siis üles ja laskis elutuna voodile kukkuda.
„Ma usaldasin teid enne operatsiooni,” lausus ta. „Miks ma peaksin teid nüüd usaldama?”
Ma ei leidnud sellele kohest vastust ja jäin ebamugavustundes oma jalgu põrnitsema.
„Aga ma usun teisse,” ütles ta veidi aja pärast, ehkki võibolla üksnes haletsusest.
Läksin tagasi operatsioonisaali. Patsient oli juba operatsioonilaualt ära tõstetud ja ärkvel. Ta lamas, pea padjal, ja vaatas udusel pilgul ringi, samal ajal kui õde ta juustest operatsioonist sinna jäänud verd ja luutolmu välja pesi. Anestesioloogid ja muu operatsioonitiim naersid ja lobisesid omavahel patsiendi ümber askeldades ja tema külge kinnitatud arvukaid torusid ja juhtmeid ümber korraldades, et teda intensiivravipalatisse sõidutada. Kui patsient poleks nii hästi üles ärganud, oleksid nad töötanud vaikides. Õed korjasid alustelt instrumente ja toppisid kasutatud linu, juhtmeid ja torusid tugevast kilest prügikottidesse. Üks sanitar pühkis juba põrandalt verd, valmistudes järgmiseks lõikuseks.
„Temaga on kõik korras!” hõikas Mike mulle rõõmsalt üle toa.
Läksin patsiendi abikaasat otsima. Naine ootas intensiivraviosakonna ees koridoris, nägu pinges hirmust, millesse segunes lootustki, kui ta nägi mind lähenemas.
„Kõik läks nii hästi, nagu lootsime,” ütlesin ametlikul asjalikul hääletoonil, mängides suurepärase erapooletu ajukirurgi rolli. Aga siis ei suutnud ma end tagasi hoida, läksin tema juurde ja panin käed talle õlgadele ning tema pani oma käed minu kätele. Kui vaatasime teineteisele silma, kui nägin tema pisaraid ja pidin oma pisaraid tagasi hoidma, lubasin endale lühikese võidurõõmuhetke.
„Usun, et kõik läheb hästi,” laususin lõpuks.
2
ANEURÜSM
– ohtlik veresoone, tavaliselt arteri seina dilatatsioon –
Neurokirurgia hõlmab aju- ja lülisambahaiguste ning -traumadega patsientide kirurgilist ravi. Kuna selliseid probleeme tuleb ette harva, on neurokirurge ja neurokirurgiaosakondi oluliselt vähem võrreldes muude meditsiinierialadega. Meditsiinitudengina ei näinud ma kunagi ühtki neurokirurgilist operatsiooni. Haiglas, kus ma stažeerisin, ei lubatud meid neurokirurgilisi operatsioone vaatama – neid peeti ülispetsiifilisteks ja tavaliste tudengite jaoks liiga keerulisteks. Ükskord üldkirurgiaosakonna koridoris kõndides heitsin põgusa pilgu neurokirurgia operatsioonisaali ukse pisikesse aknasse. Nägin alasti naist, kes narkoosi all, pea täiesti paljaks aetud, istus tikksirgelt erilisel operatsioonilaual. Tema taga seisis uskumatult pikk vanemapoolne neurokirurg, nägu peidus kirurgimaski all, pea küljes keerukas pealamp. Oma tohutu suurte kätega määris ta naise paljast pealage tumepruuni joodi sisaldava antiseptikuga. See kõik meenutas stseeni õudusfilmist.
Kolm aastat hiljem olin sellessamas neurokirurgia operatsioonisaalis ja jälgisin, kuidas kahest haiglas töötavast juhtivast neurokirurgist noorem opereerib naispatsiendi ajuarteri rebenenud aneurüsmi. Selleks ajaks oli mul arstidiplom olnud poolteist aastat, olin jõudnud juba pettuda ja mul polnud enam mingeid illusioone meditsiinikarjääri suhtes. Töötasin sel ajal oma õppehaigla intensiivraviosakonnas stažeeriva arstina. Üks anestesioloog, kes mu tüdimust märkas, tegi ettepaneku, et aitaksin tal patsienti operatsiooniks ette valmistada.
See operatsioon ei sarnanenud ühegi varem nähtud operatsiooniga, mille juurde tavaliselt näisid kuuluvat pikad vererohked sisselõiked ja suured libedad kehaosad. See lõikus tehti operatsioonimikroskoobi abil naise pea ühele küljele lõigatud väikese ava kaudu, kasutades vaid ülipeeneid instrumente ajuveresoonte vabastamiseks.
Aneurüsmid on väikesed õhupallisarnased ajuarterite laiendid, mis võivad ajus põhjustada – ja sageli põhjustavadki – katastroofilise verejooksu. Operatsioonil asetatakse aneurüsmi ainult mõne millimeetri jämedusele kaelale tilluke vedruga metallklamber, et ära hoida aneurüsmi rebenemist. On väga suur oht, et sügaval kitsas ruumis otse peaaju all töötav kirurg võib aneurüsmi kogemata katki teha, püüdes seda vabastada ümbritsevast ajukoest ja veresoontest ning klipsida. Aneurüsmidel on õhukesed haprad seinad ja neis voolab kõrge rõhu all arteriaalne veri. Mõnikord on aneurüsmi sein nii õhuke, et selle sees on näha tumepunaseid verepööriseid, mis operatsioonimikroskoobi suurenduse all näivad tohutu suured ja hirmuäratavad. Kui kirurg lõhub aneurüsmi enne klipsimist, patsient tavaliselt sureb või saab vähemalt ulatusliku ajurabanduse – see on saatus, mis võib olla hullem kui surm.
Personal operatsioonisaalis vaikis. Polnud kuulda tavalisi nalju ega jutuvada. Mõnikord võrdlevad neurokirurgid aneurüsmi opereerimist pommi kahjutuks tegemisega, ehkki siin on vaja teistlaadi vaprust, sest ohus on patsiendi, mitte kirurgi elu. Lõikus, mille pealtvaataja ma olin, ei olnud rahulik ja kiretu tehniline toiming, vaid meenutas pigem hasartset jahti ohtlikule aneurüsmile. Minu silmade ees toimus tõeline jaht – kirurg hiilis vargsi sügaval patsiendi aju all peituva aneurüsmi poole, püüdes seda mitte häirida. Ja siis saabus kulminatsioon – tal läks korda aneurüsmini jõuda, see kinni püüda ja tappa sädeleva vedruga varustatud titaanklambriga ning sel moel patsiendi elu päästa. Kuid selles oli veel enamat. Operatsioon toimus aju lähedal, kõikide mõtete ja tunnete, inimese elus kõige tähtsama salapärase kandja lähedal – müsteerium, mis näis mulle sama võimas nagu tähed öötaevas ja universum meie ümber. Lõikus oli elegantne, täpne, ohtlik ja ääretult tähendusrikas. „Mis võiks olla toredam kui hakata neurokirurgiks,” mõtlesin ma. Mul oli kummaline tunne, et just seda olin eneselegi teadmata tahtnud teha kogu oma elu. See oli armastus esimesest silmapilgust.
Operatsioon läks hästi. Aneurüsm klipsiti edukalt, katastroofiline rabandus või verejooks õnnestus ära hoida ja operatsioonisaali õhkkond oli korraga rõõmus ja pingevaba. Läksin sel õhtul koju ja teatasin naisele, et kavatsen hakata neurokirurgiks. Ta näis veidi üllatunud, sest ma ei suutnud kaua otsustada, millise eriala arstiks ma tahan saada, aga tundus siiski, et ta pidas mu otsust mõistlikuks. Kumbki meist ei võinud sel ajal teada, et minu kiindumus neurokirurgiasse, pikad tööpäevad ja erialast tingitud kõrge enesehinnang viivad meie abielu lõppemiseni kakskümmend viis aastat hiljem.
Kolmkümmend aastat hiljem, mitusada aneurüsmioperatsiooni seljataga, uuesti abielus ja veel vaid mõned aastad pensionini, väntasin ühel esmaspäevahommikul jalgrattaga tööle aneurüsmi klipsima. Kuumalaine oli äsja läbi saanud ja Lõuna-Londoni kohal rippusid rasked hallid vihmapilved. Kogu öö oli sadanud nagu oavarrest. Liiklust oli vähe – paistis, et peaaegu kõik on linnast minema puhkusele sõitnud. Rentslid haigla ees olid nii vett täis, et mööduvad punased bussid paiskasid kõnniteele veepilvi ja harvad jalgsi tööle ruttavad inimesed pidid eemale hüppama, kui buss mööda vuhises.
Praegu