elu ja võid teha asju, mis on sulle olulised. Sina tahad ju sedasama?”
Kujutlen Eeriku tuttavast tuttavamat rühti, aastatega kübeke kumarasse vajunud, otsekui kannaks ta liiga rasket taaka. Talvetaeva karva silmi ja pilku, kus on ka kõige õnnelikumatel hetkedel pisut muret. Suunurkadesse sööbinud peeni kurde, halli habemetüükaga kaetud lõuga, mida ta alati hõõrub, kui kuuleb midagi, mis talle ei meeldi. Ma kujutlen Aslaki õlgade vahele vajunud pead, raskete silmalaugude taha peitunud pilku, alahuult purevaid hambaid. Kujutlen, kuidas kõik temas tõmbub veel rohkem iseenesesse kui varemalt, kuidas kogu keha otsib kaitseks kilpi, mille alla peitu pugeda.
4
Külm tuul tungib läbi mu keebiga mantli. Mässin mantli tihedamini vastu keha ja püüan Aslakile helistada. Tahan kindel olla, et ta tõesti tuleb, et ta ei plaani kohtumist ära jätta mingi ettekäändega, mille ebausutavus näitab selgelt, kui vähe ta minust ja Eerikust lugu peab.
Seda juhtub sageli. Me kutsume Aslaki külla, ta lubab tulla, aga ei tule. Me teeskleme, et oleme pettunud, ja mõtleme kohtumise jaoks uut aega välja, meil on süütunne, et tunneme nii suurt kergendust. Kohtumised Aslakiga on keerukalt ebamugavad. Mina loodan midagi, mida kunagi ei juhtu, ja Eerik on lohutult korrektne. Isegi Aslak püüab, kui tal on vastav tuju, esitada täiskasvanud poja rolli. Pärast neid kohtumisi keerab Eerik endale marihuaanapläru, kuigi otsustas ligi kolmkümmend aastat tagasi suitsetamise maha jätta. Mina lähen välja ja jooksen pimedas metsas nii kaua, et maailm hägustub, otsekui oleksin purjus.
Ja ikkagi korraldan ma üha uuesti kohtumisi, mille valjusti välja öeldud eesmärk on tõsta Aslaki tuju ja anda märku, et hoolime. Välja ütlemata eesmärk on, et miski lõpuks muutuks.
Emadepäeval meelitasin Aslaki kesklinna brantšile. Olin reserveerinud laua vanasse pangasaali remonditud restoranis, selle ees tatsusid kajakad ja sees istus peenelt riides perekondi, kelle väikesed lapsedki käitusid hästi.
Mul oli seljas mereroheline siidkleit, Eerikul viigipüksid ja parem särk, olin ka Aslakile uue pusa ostnud. Ta tuli kohale, juuksed rasvased ja nahk vahakalbe, seljas topiline, higist haisev T-särk.
„Ta ei või ometi niiviisi tulla,” sosistas Eerik, aga mina kallistasin Aslakit. Taevas oli sel päeval selge ja tuules lõhnas meri, ja mina olin otsustanud olla õnnelik ema.
Haarasin Aslakil õlgadest ja viisin ta restorani. Eerik astus kõrval, pilk põrandal, ning ettekandja juhatas meid naeratades lauda, kuigi Aslakist õhkus kirbet lõhna.
Me sõime mitu väikest suupistet, sooja pearoa, juustu ja magustoidu. Eerik oli kogu söömaaja vait ning mina muudkui rääkisin ja naeratasin, nii et põskedel valus hakkas. Tõin Aslakile road ära ja tellisin joogid, pidulikul puhul šampanjat, kuigi Eerik kergitas kulme, tema arvates on koos Aslakiga parem vett juua. Hoidsin Aslakil õlgade ümbert kinni ning rääkisin raamatutest ja filmidest, millest tema ei teadnud midagi, bändist, keda ta oli aastate eest kuulanud, ja mälestustest. Neist harvadest ühistest, mida julgesin valjusti välja öelda.
„Kas mäletate, kui olime jalgrattapuhkusel Kopenhaagenis, sina ja Aava istusite kõrvuti jalgrattakastis ja sõite melonit?”
„Mäletad, kui sa õppisid uisutama, jätsid toe sinnapaika ja kihutasid äkki jääl ringi?”
„Kas mäletad, kui kodeerisid esimese roboti … Kui kirjutasid kirjandi, mille eest õpetaja pani kümne?”
Kui oli söödud, maksin arve, tõusin naeratades püsti, läksin tualetti, panin ukse lukku ja purskasin nutma. Kui tagasi läksin, oli Aslak juba lahkunud. Eerik seisis riidenagide juures ja ootas mind, siis astus vaikides minu ees välja.
Aslak ei vasta. Nii läheb tihti. Kui püüan panna Aslakit vastutama ega maksa enam tema arveid, siis ei saa temaga nädalate kaupa ühendust ja lõpuks hakkan nii muretsema, et võtan kõik arved endale maksta. Eerikule ma seda ei ütle. Tema arvates kohtlen ma Aslakit nagu last, ja sellepärast on ta nagu pessa jäänud, suureks kasvanud linnupoeg, kes ei tea, kuidas peaks lendu tõusma. Jätan Aslakile sõnumi ja jooksen metroojaama.
Ukseaugu kõrval on põlvili maas vana kerjusnaine. Pöördun, et talle raha anda, ja ta ütleb soome keeles aitäh. Võpatan.
„Igavene sentimentaalne natsionalist,“ ütleks Eerik, kui ta kaasas oleks. Tema arvates on arutu, et lähen kerjavatest romadest mööda, otsekui ei näekski neid, aga peatun alati, kui näen tänaval topsiga soome soost vanainimest.
Kui vaatan naist hoolikamalt, siis näen, et ta on pannud teravate põsesarnade alla põsepuna ja mässinud rätiku ümber kaela nagu prantsuse naised kaks aastakümmet tagasi. Näen hetke tema asemel iseennast, liiga õhukese mantliga, papptopsik käes, püüdes olukorrast hoolimata väärikas välja näha.
Tahan rääkida oma tütre Aavaga. Ta elab Muqdishos ega võta minuga iial ise ühendust. Isegi siis mitte, kui pommitati tema elurajooni, müüri ja kõrgete vahitornidega ääristatud saarekest, mille barakkides elavad välismaised töötegijad, ja tema naaber sai surma.
Mina olen alati see, kes läheneb, Aava see, kes lõpetab jutuajamise. Aava lahkub ega tule tükk aega tagasi, käib kähku Soomes ära ja jõuab vaid korra kohtuda, ka siis kiirustades ja ringi vahtides, otsekui kontrollides, kas põgenemistee on vaba. Kui mina plaanin uut kohtumist, ühist väljasõitu või reisi, paari-kolme päeva, et võiksime teineteisega uuesti tutvuda, sõidab Aava jälle minema. Ta läheb riikidesse, kus on liiga palju verd ja liiga vähe vett, sõdade keskel kiiruga üles löödud laagritesse, mille tolmavatel tänavatel jooksvate laste vanemad on nendessamades laagrites sündinud.
Olen Aava üle uhke. Mu tütar julgeb minna ükskõik kuhu ja saab hakkama ükskõik kus. Tahaksin talle seda öelda. Ka seda tahaksin öelda, et alati ei pea hakkama saama ja et siis, kui ei jaksa, võib koju tulla. Ma korra proovisin.
„Kas sa tõesti ei saa aru? Just kodust ma tahangi kaugel olla,” ütles Aava ja mina naeratasin, nii nagu ma olen lapsest peale õppinud naeratama, kui miski mu sisemuses puruneb.
Ma armastan Aavat, muidugi. Ja imetlen teda. Kuid imetlus ei ole nii puhas kui tahaksin. Aava on minu parem variant. Ta teeb tähtsat tööd mitmel pool maailmas ja elab seesugust elu, millest mina aastaid arvasin, et ükskord veel elan. Aava ei pea oma otsuste üle mitte kellegagi nõu pidama ega tea, mis tunne on, kui kirg vaibub. Ta võib koju tulles ukse kinni panna ja vait olla, ta võib minna, kui tahab, ja üksi oma muresid muretseda.
5
Aava ei vasta. Metroojaama uks avaneb, näkku puhub soojust ja nurkadesse kuivanud uriinihaisu. Minul on kõik hästi, mõtlen. Minu elus on paljud asjad peaaegu et sündsusetult hästi.
Kolm noort tüdrukut ajavad eskalaatori nii umbe, et ma ei mahu neist mööda jooksma. Tüdrukutel on õlal firmapoodide sädelevad kotid, peas kristallidega kaunistatud kõrvaklapid. Miski nende nägudel annab märku, et ei ole mõtet paluda neil kõrvale astuda. Püüan kujutleda nende kõrvadesse tulvavaid helisid, kas nad kuulavad „Booklyni tänavaid” või „Maldiivide randa” või ilusa poisi sosistatud saladust.
Tüdrukute põsed õhetavad tervisest, kehad on lihaselised ja just õigel kombel treenitud. Nad puudutavad üksteist leebelt ning nende olemusest õhkub sügavat rahulolu ja usku sellesse, et neile suunatud pilgud on tulvil heakskiitu.
Aasta eest laskis üks noor tüdruk, võib-olla nende tüdrukutega üheealine, Helsingi metroos kolm inimest maha. Erinevalt enamikust teistest tulistajatest ei jätnud tema maha mingit jälge, ei mingit teadet oma mõtetest. Juhtumit uurinud politseinike kinnitusel oli tema taustast nii vähe jälgi, et tundus, nagu ei oleks teda olemaski olnud. Ta oli kakskümmend aastat vana, gümnaasiumi pooleli jätnud, ei tööl ega töötu, vanemad olid surnud, ta elas emalt päritud korteris, ei kurameerinud ega suhelnud kusagil sotsiaalmeedias, keegi ei tunnistanud end tema sõbraks. Naabrid rääkisid, et ta käis kord nädalas oma kodu lähedal metsas orienteerumas. Suurt midagi muud temast ei teatudki.
Natuke aega olid tema pildid kõikjal. Piltidel oli sale ja pikkade ihuliikmetega naine, argises mõttes päris kena nägu, kõrged põsesarnad ja suured silmad, rahulik silmavaade ja tõsine suu. Pildid jäid kauaks