võinud olla oma kandi kõige kõvem naistemees, aga ta oli hullumeelselt truu. Hulgaliselt vastutulelikke blondiinikesi, seiklushimulisi abielunaisi. Ma ise kasutasin juhust.
Ja isa õiendas minuga. Ütles, et ma olen nagu mudas püherdav siga. Oled sa näinud mudas püherdavat siga? Täpselt nii õnn välja näebki. Aga sinu vanaisa moraal püsis ühel põhilisel, peaaegu maniakaalsel veendumusel, nimelt et mees peab leidma armastava naise ja tema eest elu lõpuni hoolitsema. Ta riidles minuga sellepärast palju. Ja ma isegi imetlesin seda temas, kuni ema veel elas, aga kui ta suri, jätkas isa seda absurdset truuduseliini, millel polnud enam otstarvet. See ei olnud ka päris lein, sest ei läinud kaua aega, kuni ta hakkas jälle pidutsema, grilliõhtuid käima tõmbama, kitarri mängima ja kaklema. Ta hakkas ka rohkem jooma. Naistekari lendas peale nagu kärbsed lihale ja veidi aja pärast kaotas ta valvsuse ühe ja teise suhtes, aga üldiselt jäi ta salapäraselt karskeks. Selles oli midagi, mida ma ei mõistnud ja kunagi ei mõista. Ja me hakkasime üksteisest kaugenema, mina ja tema. Mitte ainult sellepärast muidugi, kuigi ka meie arusaamad naistega ümberkäimise kohta põhjustasid tülisid. Aga me hakkasime kaklema.
Ja siis sa tulidki Porto Alegresse?
Jah. Tulin kuuekümne viiendal. Ma olin äsja kahekümneseks saanud.
Aga mille pärast te vanaisaga kaklesite? Räägi välja.
Hästi … ma ei oskagi täpselt seletada. Aga põhiline oli see, et ta pidas mind hulguseks ja naistemeheks. Et mina ei taha elult midagi ja mul ei ole vähimatki huvi talukoha, töö või ükskõik milliste moraalsete või religioossete tavade vastu. Milles tal oli täielik õigus, ehkki ta liialdas oma arusaamades. Ma arvan, et ühel hetkel lõi tal kopa ette ja ta ei viitsinud enam mulle loengut pidada. Ma ei olnud enam selline lootusetu juhtum, aga su vanaisa … no igatahes. Jõudis kätte päev, mil ma sain tunda tema kuulsat keevaverelisust. Ja tulemus oli see, et ta saatis mu Porto Alegresse.
Ta lõi sind?
Isa ei vasta.
Olgu, unusta ära.
Ütleme nii, et vahetasime mõned hoobid. Ah, persse. Keda see praeguses asjade seisus ikka enam huvitab. Jah, ta andis mulle peksa. Ma ei lasku üksikasjadesse. Ja järgmisel päeval vabandas, aga teatas, et saadab mu Porto Alegresse, sest nii on mulle parem. Ma tundsin paarist käigust veidi Porto Alegret ja teadsin otsekohe, et tal on õigus. Ma tundsin end siin esimesest päevast peale hästi. Käisin kutsekoolis. Pooleteise aasta pärast avasin Azenhas disainibüroo. Kolme aasta pärast teenisin juba päris hästi amortisaatorite, küpsiste ja korterite reklaame kirjutades. „Sa ei teadnud, et elu võib nii ilus olla.”
Ta naeris.
„Ära mine närvi, leidub valget värvi.” … Ja veel hullemad.
Jah. Aga vanaisa tapeti.
Just. Siit edasi on lugu üsna udune ja suurema osa sellest kuulsin ma teiste käest. Ma ei tea täpselt, mis juhtus, ja võib-olla ei olnudki selle taga midagi erilist, aga umbes aasta pärast minu linnatulekut läks su vanaisa maalt ära. Ma sain sellest teada ainult sellepärast, et ta helistas mulle. Kaugekõne. Ta oli Argentinas. Kusagil pärapõrgus, mul pole koha nimi meeles. Ta ütles, et plaanib ainult natuke reisida, aga kõne lõpus andis mõista, et ta läks päriseks ära, et ta annab aeg-ajalt endast märku ja et ma ei peaks muretsema. Ma ei muretsenudki. Mitte eriti. Mäletan oma mõtet, et miski poleks kohasem kui see, kui ta sureks mingis urkas noavõitluses nagu see tegelane Borgese jutus „Lõuna”. See oleks traagiline, aga kohane. Igatahes. Samuti mõtlesin ma, et kindlasti on mängus ka naine, ma arvasin, et tõenäosus on 99 protsenti, alati on seda tüüpi lugudes üks naine, ja kui nii on, siis see oleks hea. Järgmise aasta jooksul helistas ta mulle ainult kolm korda, kui ma õigesti mäletan. Ühel korral oli ta Uruguaianas. Teine kord mingis linnakeses Paranás. Siis kadus ta umbes pooleks aastaks ja kui ta uuesti helistas, oli ta Santa Catarina linnakeses nimega Garopaba. Ja kuigi ma ei mäleta täpselt, mis selles kõnes öeldud sai, mäletan tunnet, et midagi temas on muutunud. Midagi nooruslikku oli ta hääletoonis ja osa juttu jäi üsna arusaamatuks. Koha kirjeldus oli vastuoluline. Mäletan vaid üht detaili, ta rääkis midagi kõrvitsatest ja haikaladest. Mõtlesin, et vana on lolliks läinud või, mis veel uskumatum, käib hipidega läbi ja on mingit teed tarvitades oma kupli täitsa segamini keeranud. Aga tegelikult rääkis ta seda, et oli näinud kalureid keedetud kõrvitsa abil haisid püüdmas. Haid sõid vette visatud kõrvitsa ära, see sodi kääris ja paisus kõhus, kuni plahvatas. Ja mina ütlesin, aa, muidugi isa, äge, hoia ennast ja tema ütles tšau ja lõpetas kõne.
Kurat.
Ja rohkem ei helistanud. Ja mina hakkasin muretsema. Paar kuud hiljem, kui ma ei olnud tast midagi kuulnud, võtsin ühel nädalavahetusel motika, viiekümnekuubikulise Suzuki, mis mul tollal oli, ja läksin Garopabasse. Kaheksa tundi sõitu BR-101 peal, vastutuult. Me räägime aastast 1967. Garopabasse pääses mööda kahekümne kilomeetri pikkust katteta teed, kohati oli ainult liiv, ja teel nägid poolt tosinat talukökatsit ja ainult mägesid ja metsi. Inimesed, kui sul oli õnne mõnda neist kohata, kõndisid paljajalu ja iga motika või veoka kohta oli viis härjarakendit. Linnas ei paistnud olevat rohkem kui tuhat elanikku ja randa jõudes ei olnud tsivilisatsioonist näha muud kui üht väga valget kirikut mäenõlval ja kalurite paadikuure ning paate. Keskus oli vaalapüügijaama ümber ja ehkki mina neid ei näinud, püüti seal tollal veel vaalu. Parajasti hakati linnakese esimesi tänavaid sillutama ja uus keskväljak oli just valmis saanud. Asula ümber oli väikesi maju ja talukohti ja ühes sellises kohtasin ma ka sinu vanaisa, kui olin ta järele siit-sealt pärinud. Ah, Gaudério, ütles mulle üks kohalik. Nii läksingi siis Gaudériot otsima ja avastasin, et sinu vanaisa on rannast umbes viiesaja meetri kaugusele loonud oma kunagise talukoha miniatuurse mudeli. Tal oli vana hobune, terve hunnik kanu ja viljaaed, mis täitis suurema osa krundist. Ta teenis veidi teistele juhutöid tehes ja sai kaluritega hästi läbi. Ta kogus ka buutiapalmi lehti, mida kasutatakse madratsite tegemisel. Ta kuivatas lehed päikese käes ja müüs need heinapallide tegijatele. Ta magas kalurihüttides, kuni leidis endale maja. Ma ei suutnud kujutleda, et isa võiks magada võrkkiiges, eriti veel kalurihütis, lained kõrva ääres mühisemas. Aga see polnud veel midagi võrreldes veealuse kalapüügiga. Kohalikud püüdsid hiidahvenat, kaheksajalga ja ei tea veel mida, sukeldudes kivide pealt, ja isegi Rio de Janeirost ja São Paulost tulid inimesed juba tollal seda tüüpi kalapüügi pärast kohale. Su vanaisa jutustas, et ühel päeval läks ta ühe taolise grupiga paadile ja talle laenati toruga, snorkeliga, prillid, lestad ja harpuun, ta sukeldus ega tulnudki enam pinnale. Üks mees São Paulost kohkus ära ja hüppas vette, et merepõhjast isa surnukeha otsida, ja leidis ta sealt alt, korallriffide juurest, täpselt sel hetkel, kui isa torkas harpuuni vasikasuurusesse hiidahvenasse. Ja nii avastati, et Gaudério oli hinge kinnihoidmise meister. Ta oskas ujuda, ta ujus vähima vaevata üle kiire vooluga jõe, aga oma kopsumahust ei olnud tal aimugi. Sa oleksid pidanud oma vanaisa neil aastail nägema. Kuuekümne seitsmendal oli ta kas nelikümmend viis või kuus või seitse aastat vana, mul on sassis, aga umbes nii, ja tema tervis oli lihtsalt uskumatu. Ta ei olnud kunagi suitsetanud, sigari peale krimpsutas nina, ja tal oli segaverelise hobuse kehaehitus. Tugev oli ta alati olnud, aga ta oli kõhnemaks jäänud ja kuigi vananemise märgid olid kõik kohal, kortsud, hõrenevad hallid juuksed, maatöö jäljed, oleks piisanud vähesest välisest lihvist, et ta oleks välja näinud nagu karastatud sportlane. Massiivne lai rind. Paar nädalat enne minu kohalejõudmist oli üks umbes temavanune sukelduja, vististi Santa Catarina osariigi sõjaväelane, surnud kopsuembooliasse, kui proovis mu isa sukeldumisrekordit järele teha. Ma võin nüüd eksida, tükk aega on sellest möödas, kui ma seda kuulsin, aga jutt käis neljast või viiest minutist vee all.
Ja miks nad ta ära tapsid?
Küll ma jõuan sinna. Rahu-rahu, eks. Ma pean enne konteksti looma. Sest see on hea lugu, on ju? On küll hea. Sa oleksid pidanud teda neil päevil nägema. Ei ole just tavaline, et üks inimene oma keskkonnast välja astub ja satub nii teistsugusesse kohta ja nii hästi kohaneb.
Sul pole siin mõnda vanaisa fotot? Sa ükskord näitasid mulle.
Hmm. Ma ei tea, kas see on alles. Kas on? On. Mul tuli meelde, kus see on. Tahad näha?
Tahan. Loomulikult ei mäleta ma ta nägu. Oleks hea, kui