praegu leidsin ta, Tessa. Sattusin paanikasse ja sõitsin koju.”
„Kas Guy on kodus? Oled sa talle rääkinud?”
„Ei, loomulikult ei ole ma talle rääkinud! Ta küsiks, miks ma metsas olin, ja kui ta teada saaks, et pidin Carliga kohtuma, et rahaasju arutada, noh, siis läheks ta marru. Ta on praegu väljas, peab Derekiga mingi tisleritöö pärast sõnasõda. Aga kui ta tuleb hoovi, näeb ta autot ja teab, et olen kodus. Ma ütlesin talle hommikusöögi ajal, et astun Westoni supermarketist läbi.”
„Jää majja ja tee endale sooja jooki, teed või midagi. Ma tulen kohe sinna.” Tessa lisas kähku: „Ära sa jumala eest pudeli poole vaata!”
See manitsus tõi Harrieti paanikahägust välja. „Ei kavatsegi, mida sa ajad.”
„Tore!” ütles Tessa ja lõi telefonitoru hargile.
Muidugi mõista, nüüd, kui Tessa oli keelanud tal napsi võtta, tahtis ta seda meeletult teha. Aga tee vist oligi see, mida šoki puhul joodi? Aga kui ta läheks tagasi kööki, võib Guy sinna sisse astuda. Ta pidi Tessa enne kinni pidama, kui ta maja juurde jõuab. Nad pidid saama enne rääkida, kartmata, et Guy selgitamise ajal juhuslikult uksest sisse astub.
Harriet läks eesuksest välja ja jooksis hoovivärava juurde. Ta ootas teel, kössitades müüri all, mis valdust piiras. Väravapostide otsas põrnitsesid kaks lõvi enesega rahulolevalt välismaailma. Võib-olla olid need alguses hirmuäratavad välja näinud. Ent aeg ja ilmastikuolud olid neist vorminud sõbralikud mopsid. Kunagi oli see maja olnud turvaline, õnnelik ja kaitsev paik. Millal oli kõik muutunud? Kui ta isa suri? Või oli rahu ja kindlus, mida maja pakkus, juba enne seda aeglaselt ja märkamatult minema libisenud?
Harriet värises. Ta oli jaki koridori põrandale jätnud ja sviiter ei pakkunud vinge tuule eest mingit kaitset. Ma olen endiselt šokis, mõtles ta käsi enda ümber pannes. Oleksin ikkagi pidanud endale ühe pitsi lubama. Tema järgmine mõte oli, et kui Guy hoovi tuleb, näeb ta tema autot. Mees arvab, et ta on majas, läheb arvatavasti sisse ja hüüab teda. Ta imestab, kuhu naine läks.
„Oh, Carl!” pomises ta kohutavat vaatepilti meenutades. „Sina idioot! Miks pidi kõik sellise kohutava kaosega lõppema? Pidi ju olema mingi muu väljapääs. Asi ei saanud ju nii hull olla?”
Jah, aga ilmselt ikkagi oli. Carl oli viimaste kuude jooksul tema käest nii tihti abi palunud, e-kirjade, sõnumite ja veelgi meeleheitlikumate mobiilikõnede teel. Ta ei saanud isegi Guyd süüdistada, et too oli sundinud teda Carli palveid eirama, sest suhtlemine Carliga oli olnud salajane. Guy ei pääsenud tema arvutisse. Ta ei teadnud tema salasõna. Rahalistes raskustes Carl oli alati tema poole pöördunud. Seekord oli Harriet otsustanud keelduda. Vastutus selle eest, mis juhtus metsas, lasus täielikult temal.
„Tule ometi, Tessa!” hüüdis ta.
Tema sõber elas siit ju vaid kuue kilomeetri kaugusel. Tal ei kuluks siiajõudmiseks nii kaua aega. Nagu vastuseks tema sõnadele jõnksatas poripritsmeid pilduv maastur nurga tagant välja ja jäi tema ees seisma, heites ta peale kruusa, nii et Harriet pidi kõrvale hüppama. Autost kostis haukumine, seejärel ronis kõigepealt välja autojuht ja siis tormas välja tihedakarvaline musta-valgekirju kolli. Kolli tervitas Harrietti innukalt: väänles, niutsus ja pistis oma pika koonu tema pihku, enne kui väravast sisse hüppas ja hooviteed pidi maja poole jooksis.
„Fred!” hüüdis tema omanik asjatult. „Anna andeks, Hattie, ta arvab, et me läheme tuppa. Kas läheme?” Rääkides uuris ta Harrietti teraselt ja tema sõnadele järgnes südamlik kallistus. „Pea vastu! Tee, mida teed, aga ära kokku kuku.”
„Me ei saa sisse minna, igatahes veel mitte. Ma pean sulle enne rääkima, mis juhtus. Kas me võiksime autos istuda?”
„No nii!” ütles Tessa, kui nad turvaliselt autos olid. „Räägime siis. Kas sa oled selles kindel? Kui ta pea oli sodiks lastud, nagu sa kirjeldasid, siis võisid sa ju eksida ning see on mõni teine vaene vennike.”
„See oli Carl. Seal oli piisavalt … piisavalt, et aru saada. Igatahes kandis ta Carli vana närust vihmajopet. Ta istus maas, nõjatudes langetatud puu tüve vastu. See oli nii – groteskne, ebareaalne. Ma tahtsin talle öelda, et lõpetagu lollitamine ja tõusku püsti! See oli tobe, sest polnud ju kahtlustki, et ta on surnud.” Harriet surus põgusalt käed näo vastu, nagu saaks sedaviisi kujutluspildi surnud mehest eemale peletada.
„Aga sa oled ju Carli vältinud, eks? Mis sul arus oli, et temaga kohtuma läksid, ja veel Crooked Man Woodsi?”
Harrieti õlad vajusid õnnetult longu. „Carl oli viimasel ajal rahalistes raskustes ja ta muudkui mangus, et ma ta hädast välja aitaksin. Ma ei saanud teda aidata, Tess, isegi kui oleksin tahtnud! Tallide renoveerimine neelab meilt Guyga nii palju raha. Otsustasin, et ainus võimalus on Carliga silmast silma kohtuda, et isegi kui see lõpeb eikuhugi viiva vaidlusega, suudan ma talle ikkagi pähe taguda, et ma ei laena talle mitte mingil tingimusel raha, veel vähem müün maha Old Nunnery.”
„Müüd maja?” kõõksatas Tessa. „On … oli … ta ogar või? Su pere on siin ju terve igaviku elanud. Sinu isa jättis maja sulle, et saaksid siin edasi elada, mitte maha müüa, et Carli võlgu välja lunastada.”
Harriet kummardus ettepoole ja lausus rusutult: „Sinu suust kõlab see nii lihtsalt. Aga see ei olnud nii, sa ju tead, et polnud! Carl mõtles, et maja oleks tulnud meile kahe peale jätta. Ta väidab – väitis –, et see oli kogu aeg olnud isa kavatsus.”
„Miks see oleks pidanud nii olema?” kõlas porisev vastus. „Carl ei olnud ju veresugulane, vaid Nancy laps eelmisest suhtest.”
Harriet viipas autoaknast maja poole. „Minu ja Guy äriettevõtmiste ebaõnnestumise tõttu on asjad halvemuse poole pööranud. Carl ütles, et ma heidan tuulde kõik, mille isa rajas. Ma tean, et Guy plaanid ei õnnestu või pole varem õnnestunud. Aga see turistide majutamise idee võib õnnestuda. Teised inimesed ju teevad seda.”
Harrieti õlad vajusid längu. „Tegin Carlile ettepaneku kohtuda metsas, et Guy teada ei saaks. Guy oleks tahtnud ka juures olla ja nad mõlemad oleksid marru läinud. Carl oleks Guyd solvanud ja siis … oh, sa ju tead, millised nad on. Olid, ma mõtlen.” Harriet parandas õnnetult oma sõnu.
„Guyd ei ole raske solvata,” vastas Tessa leebelt. „Mina solvan teda kogu aeg, kuigi ta on sinu abikaasa.”
„Selle vastu pole tal midagi, kui sina solvad. Talle lausa meeldib see. Carliga on … oli hoopis teine lugu. Kuule, las ma lõpetan, enne kui Guy mind siia otsima tuleb. Ma arvasin, et Crooked Man Woods on ideaalne koht, kuna sel aastaajal käiakse seal nädala sees harva. Me saaksime teineteise peale karjuda, ilma et see kellegi kõrvu ulatuks. Mul oli juba kõrini, et ta isa testamendi kohta kogu aeg teravaid märkusi teeb. Aga nüüd ei ole asi enam testamendis ega majas, vaid Carlis, kes nii jubeda teo korda saatis. Ta pidi olema kohutavas masenduses, Tess, ja ma tunnen end suure süüdlasena.”
Reaalsuse tajumine oli ta peaaegu täiesti oimetuks löönud. Harriet pomises: „See oli õudne. Ta istus maas, selg vastu langetatud puu tüve. Püss lebas ta rinnal, ja see kohutav tühjus, tumepunane auk kohas, kus oleksid pidanud olema ta nina, suu ja lõug.” Ta pani käed jälle näo ette ja lämmatas nuukse, mis ähvardas valla pääseda.
Sõbranna pikad käed olid tema ümber ja ta oli surutud Tessa sviitri vastu, mis lõhnas alati hobuste ja koera järele. „Ära kokku varise, kullake. Kuula mind! Sa pead politseiga rääkima. Sa ei saa lihtsalt inimest – laipa – leida ja kellelegi teatamata minema sõita. Kas metsas oli veel keegi?”
„Ma ei näinud ega kuulnud kedagi. Aga seal oli üks auto – üks hõbedane sportauto. Kui ma metsast ära sõitsin, möödus see teel minust. Ma sõitsin nagu hull ja surusin selle teise auto peaaegu vastu müüri. Ta mäletab mind.”
„Seda enam on põhjust asjast teatada. Seda tuleb teha. Laip leitakse niikuinii.” Tessa põrnitses, nina krimpsus ja huuled kokku pigistatud. „Aga sellest ei pea sina teatama,” ütles ta äkki. „Tead, mine tagasi majja ja ära ütle midagi. Kus see langenud puu – ja Carl – seal metsas on?”
„Sinise