jõudnud, aga tal oli silmanähtavalt raskusi, et rohust läbi pääseda. Tema liigutustes oli midagi paanilist. Rime läks talle vastu.
Thorrald paistis neid nähes kergendust tundvat. See kestis vaid hetke, siis tõmbusid tema silmad tumedaks.
„Anna ta mulle!” urises ta, tugevad käed välja sirutatud.
Rime oli harjunud teiste silmadest hirmu ja iha välja lugema, kuid see hirm oli teistsugune. Sellist ta ei tundnud.
„Ta magab,” sosistas Rime. „Me leidsin ta Alldjupi äärest.”
Rime ei olnud seda küsimusena mõelnud, aga ta kuulis, et see mõjus sellena. Thorraldi pilk langes Hirkale ja tema õlad vajusid alla. Ta tõmbas käega väsinult üle näo.
„Tal on … raske olnud.”
Rime jätkas teed hüti poole, ilma et oleks vastanud. Ta kuulis ratastooli enda taga kriiksumas. Öö oli jahe. Kumbki neist ei öelnud rohkem midagi. Astangul tuli nähtavale ristpalkidest hüti kontuur. Õõvatare. See oli üle kahekümne aasta puutumatult seisnud, sellest ajast peale, mil Nõukogu kaardivägi oli sellele tule otsa pannud ja selle lindpriist omaniku endaga kaasa vedanud. Tuul oli tare päästnud, aga keegi polnud julgenud siia tulla, ei elama ega seda maha lõhkuma. Nägija oli ju määranud, et see peab maha põlema. Rime ohkas. Nägijal oli palju kavatsusi, aga majade ehitamine või mahalõhkumine vaevalt nende hulka kuulus. Seda olid ilmselt ka Thorrald ja Hirka taibanud.
Rime kummardus ja astus hütti. Hirka raskus kätel tegi magusat valu. Tulease hõõgus. Kas keegi ei maga öösiti?
Tuba oli väike ja peaaegu liigagi soe. Seina ääres seisid riiulid, täis igas suuruses ja kõikvõimaliku kujuga purke, karpe ja pudeleid. Kuhu ka ei vaadanud, igal pool oli tee. Laest rippus nööri otsas alla kuivatatud ürte ning lõhnas mündi ja eksootiliste vürtside järele. Natuke liigagi eksootiliste, kui kuulujutud tõele vastasid. Rime oli kuulnud, et Thorrald müüs mustas nimekirjas olevaid taimi, aga ta ei olnud sellest kunagi Ilumega juttu teinud. See oli vaid järjekordne asi, mida Nõukogu kontrollida tahtis, kuid millele Nägija Rime kahtluste järgi mõtlemagi ei vaevunud.
Thorrald juhatas Rime veelgi väiksemasse kõrvaltuppa, kus oli kaunis puuvoodi. Voodiots oli voolitud kui lilleaas ja linnutiivad sirutusid keskelt äärte poole. Thorrald oli tuntud muugi poolest kui tervendavad teed ja õnneamuletid. Ta oli ka tubli puunikerdaja. See oli talle Glimmeråsenis juhtunud õnnetuses jalad maksma läinud.
Rime pani tähele, et voodiotsad olid pandud kokku ilma naelteta, nii et neid sai lahti võtta ja uuesti kokku panna. Äkki oli neil mõnikord muudele asjadele ruumi vaja? Rime kadestas neid. Mõelda vaid, kui oleks saanud niimoodi elada. Kaks väikest tuba, kõik vajalik käeulatuses. Need, kellega koos elati, polnud kunagi kaugemal kui paar sammu. See oli täiesti teine maailm kui An-Elderini perekonna valdused kodus Mannfallas. Rime oleks võinud vanduda, et seal oli tube, mida ta ikka veel polnud näinud. Võis ühes otsas karjuda, ilma et teises keegi kuulnud oleks. Kui alati poleks läheduses olnud kedagi, kes hoolitses selle eest, et neil oleks kõik, mida nad vajasid.
Rime lohutas end sellega, et oli sellele elule lõplikult selja pööranud. Nüüd on kõik teisiti. Ta polnud kolm aastat siidlinade vahel maganud ega hakka seda enam kunagi tegema. Ta järgib Nägijat omal moel. Ta oli Nõukoguga lõpparve teinud. Alatiseks.
Ta pani korvi põrandale ja Hirka voodisse. Tüdruku jalgade lahtikängitsemise ja ta ööseks sissepakkimise jättis ta isa hooleks. Oli hea jälle käsi tõsta, aga Rime polnud väsinud. Viimastel aastatel oli ta kandnud suuremaid raskusi ja kaugemale.
Rime tundis, et ta on sissetungija selles ühel või teisel põhjusel Thorraldile ja Hirkale raskes öös, nii et ta suundus ukse poole.
„Kas sa oled jälle tagasi, Són-Rime?” küsis Thorrald tema selja taga.
Tiitel surus raskelt Rime rinnale. Són. Nõukogusoo poeg. See väike sõna, mis lõi kuristiku tema ja teiste vahele. Ta pöördus taas Thorraldi poole.
„Kui ma kaksteist olin, tegid sa mu käsivarrele kaheksa õmblust. Ja sa ei öelnud kunagi Ilumele sõnagi. Siis olin ma lihtsalt Rime. Ma olen ka nüüd lihtsalt Rime. Ja ma ei tulnud, et jääda. Ma saadan Ilume Mannfallasse.”
„Jah, ta jätab meid ju maha …” Thorrald libistas paar korda käega üle pealae. Kostis, nagu oleks seemisnahka silitatud.
„Enamik häbeneb oma pettumust väljendada,” ütles Rime ja naeratas.
Thorrald irvitas vastu ja toetas käed lauale. Need oli piisavalt tugevad, et härg üles tõsta. Tema käsivarrel oli tindimärk. Väike lill, mitte suurem kui sõrmeots. Aeg oli sinise värvi tuhmistanud ja piirjooned hägustanud.
„Tahaksid sa midagi hamba alla? Meil on hiidlestasuppi. See on lihtne, aga värske.” Thorrald pöördus tuleaseme poole ja kraapis kulbiga pajapõhja. „See on kohe jälle soe.” Tema hääl reetis, et tegelikult ei igatsenud ta seltsi.
„Tänan pakkumast, Thorrald, aga ma pean tagasi minema,” vastas Rime, ent istus ometi maha. Thorrald vahtis talle otsa. Rime nägi tema pilgus sedasama ettevaatlikkust mida Hirka omaski. Uut distantsi. Nad ei tundnud teda enam. Ta polnud üks nende hulgast.
„Mis me siis peale hakkame, Rime? Meie, lihtsurelikud. Ootame sõda?” Thorrald kallutas end laua kohale. Rime sügas nina, et naeratust varjata. Thorraldi veidi jultunud küsimus oli vahemaad nende vahel kahandanud ja see meeldis Rimele.
„Ravnhov ja Mannfalla taovad omale vastu kilpe. Seda on nad alati teinud,” sõnas Rime ja teadis, et tema jutt kõlab kindlamalt, kui ta oli.
„Taovad vastu kilpe?”
„Keegi ei sure sellest, Thorrald.”
„Mitte keegi teie hulgast ehk.” Thorrald nõjatus taas toolileenile. Kuristik oli nende vahel tagasi. Rime tõusis. Ta oleks andnud palju, kui oleks võinud alatiseks sinna jääda. Tühjast-tähjast rääkida. Tõusta järgmisel hommikul üles ja minna ehk selle mehega koos katusele tulekahjujälgi parandama. Ent Rime ei kuulunud ka sellesse maailma.
Thorrald naeratas, ta tundis end kehvasti. „Aitäh, et sa olemas olid, Rime. Hirka jaoks.”
„Tema oli alati minu jaoks olemas,” vastas Rime.
Thorraldi silmad läksid pärani, reetes nii üllatust kui umbusku. Ta oli alati rahvast peljanud ja Hirkat enesele hoidnud nagu aaret. Thorrald polnud kunagi teadnud, kui palju aega Rime ja Hirka koos veetsid, ja ehk oleks see pidanud jäämagi välja ütlemata. Aga sel polnud enam mingit tähtsust. See oli läbi.
Rime astus välja ja sulges enda järel ukse. Jalad kandsid ta rohuse astangu servale, kus ta jäi pimeduses Elveroad vaatama. Kolm viimast aastat olid õpetanud teda ajalikkusega toime tulema. See oli Nägija esimene sõnum. Mitte miski pole lõplik. Mitte miski pole igavene. Ometi tundis ta kurbust selle pärast, mille pidi selja taha jätma. Ta jättis maha rohkem kui Nõukogu. Rohkem kui perekonnad Mannfallas ja rohkem kui Ilume.
Hüti katusel kraaksus kaaren. See kõlas nagu teadjamehe kähe naer. „Mis-ma-ütlesin? Mis-ma-ütlesin?” Kes teab, mis kaaren ütleb, oli vana Blossa ütlus. See oli teine kaaren, keda Rime sel ööl nägi. Ta tegi taas Nägija märgi. Kuigi ta oli elanud kogu elu Tema tiibade all, ei osanud ta endiselt kaarnate sõnu tõlgendada. Kui ta oleks osanud, oleks kaaren talle ehk nõu andnud. Homme peab ta seisma silmitsi Ilume An-Elderiniga, oma emaemaga ja ühe maailma kõige mõjukama naisega.
Ta hingas sügavalt sisse, astus üle langetatud kase ja alustas teed alla orgu.
Kaklus
Hirka ärkas selle peale, et kajakad karjusid rannas. Ta läks akna juurde ja lõi luugid lahti. Oli veel päris vara. Kalurid olid eemal kaide ääres randunud. Nad rookisid saaki, ümbritsetud ahnetest lindudest, kes nende kohal tiirlesid. Kalad visklesid tünnis, ilma et oleksid kuhugi pääsenud. Meri muutus kaugemal veidi vahuvalgeks. Vaid mõni hõbeservaline pilv paljastas, kus päike end peidab.
Tuul ajas Hirka käsivarred kananahale. Glimmeråsenis oli akende ees värviline klaas. Hirkal oli seinas lahtine ava, mis oli palju parem. Selle kaudu võis nuusutada, milline