pidanud vajalikuks sellisele reeturile isegi midagi vastata ja vajutas lihtsalt mobla kinni. Reetur! Vastik nõme reetur! Mida ta poeb Toomasele? Kas suurt meest ei saa siis mõneks päevaks üksinda koju jätta? No kutsub sõbrad, teeb mõned õlled… ja siis? Või kartis Silvi teda üksinda jätta, sest ei usalda teda? Mida ta siis kolib kokku inimesega, keda ta algusest peale ei usalda… Kuigi, kui nüüd hästi mõelda, usaldamisteemat seoses Toomasega polnud ta küll kunagi jutuks võtnud. Annika mäletamist mööda. Aga! Ta oli mitmel korral nimetanud, et küll kutt vahtis seda pruuti ja küll naeratas teisele. No ja mis seal siis imelikku oli? Naised ise mukivad ju end üles, et neid vaadataks ja imetletaks ja et tähelepanu saada. See oli kindlamast kindel!
Annika ei tahtnud ise ka toast enne välja minna enne, kui oli täiesti kindel, et näeb esinduslik välja. Ja kui vaadataksegi? Tore on, kui on mida vaadata! Kuidas see saaks halb olla? Ja las vahivad, kõik kes tahavad, kätte nad teda ju niikuinii ei saa! Peaaegu et kohustuslik oli mõnele nõmedale kiimas kutile, kel vaata et sülg jooksmas, altkulmu tigedat pilku heita, mis ainult ja üheselt tähendas – sina pole minu jaoks, mina pole sinu jaoks. Vaata mujale, vaata mõnda omasugust! Just ja …
Oo… ja mis see nüüd oli? Kitsast vahekäiku mööda liginev pikk noormees heledate, Annika maitse jaoks küll veidi liiga pikkade lokkis juuste, kuid klaarsiniste silmadega tõmbas endale tahtmatult istujate tähelepanu. Midagi oli temas! Absoluutselt!
Annika pööras pead ja uuris teisi lennukis olijaid, lihtsalt et veenduda, et tema pole ainuke, kes noormeest vabatahtlikult pilguga saadab. Tal oli loomulikult õigus, ta polnud ainuke. Ja kes veel too bitch oli, kes wau ütles?
Blondile noormehele tähelepanu kohe üldse ei meeldinud. Ta surus oma spordikoti tugevamini vastu külge ning püüdis nii kiiresti kui võimalik kotte ja kohvreid ülariiulile upitavatest inimestest mööda saada. Paari sekundi pärast Annika teda enam inimrüsinas ei näinudki, ilmselt istus ta kaugemal, lennuki eespoolses osas. Kuid see fakt polnud muidugi midagi, mille üle muretseda tasus. Kõik lennukilolijad olid teele Chaniásse! Natuke naljakas, isegi irooniline, oli ainult see, et blond noormees tundus üksinda olevat. Nagu temagi… Võibolla oli ka temal sõber viimasel hetkel alt ära hüpanud? Mõelda kui vahva! Räägi veel saatusest!
Annika otsustas, et kui noormees hiljem, näiteks pagasilindi juures, tema poole vaatab, siis ta naeratab talle. Julgustavalt! Ja pärast seda võib ka juba tutvuda… Miks ka mitte? Aga… äkki peab noormees edasi sõitma kuhugi hoopis teise kanti, kui tema läheb? Peab vaatama, millise bussi peale ta läheb…
Unistamise katkestas roosasse, kollaste lilledega kaunistatud suvisesse bodysse riietatud beebi, kes Annika kõrval istuva ema süles kriiskama pistis. Neiu jäi neid, käsi põsel, vaatama ja jälgis huviga, kuidas emme pärast kolm minutit võtnud katset laps vaikima sundida pisitüdruku isale üle andis. Titt sellest loomulikult ei hoolinud ja jätkas karjumist. Oli selgemast selgem – ta pole nende hulgast, kes kohe alla annavad. Samas võisid ka kõik, kes tahtsid, tänu beebi röökimiseks avatud suule, imetleda nelja pisikest valget hammast ja samal ajal saada teada, et nende kõrvad ja psüühika kannatavad üksjagu detsibelle. Muidugi teatud aja piires. Röökiv beebi aga ajapiirist ei hoolinud ning hoidis kaasreisijate närvid pinges terve reisi aja.
Kohvrid käes ja tolliametnikust õnnelikult möödunud, jagati soojale maale tulijad neid juba ootavatesse bussidesse. Annika vaatas imestunult nii siia kui sinnapoole, kuid blondit, toda lennukis nähtud noormeest, polnud kusagil.
Tema bussis teda kindlalt polnud, see oli selge. Kuid ta polnud näinud teda ka kuhugi teise bussi minemas… Imelik! Kuhu ta kadus? Võibolla võttis takso või võibolla üüris auto? Jah, kes teab…
Tüdruk oli veidi kurb, et selline hea juhus, omale puhkuse ajaks seltsiline leida, käest kadus. Kuid võibolla oli talle keegi siin vastu tulnud? Võibolla ootas teda keegi lennukis? Kes enne teda oli kohale jõudnud? No arvatavasti mitte mammi… aga pruta? Kindlasti mõni naine, mis ta muidu nii närviline tundus. Kui sõidaks sõbraga, siis ütled talle lihtsalt, et kui jäingi hiljaks, näe, ikkagi jõudsin ja kogu lugu. Aga prutale… jah, pruudile tuleb korralikult aru anda. Ja miks nad üldse koos ei tulnud? Aga võibolla tuli üks neist töölt ja teine kodust? Või mõlemad töölt?
Ja mida ma selle üle siin imestan ja arutan, toibus Annika korraga. Tegeleks parem oma asjadega! Hoiaks silmad lahti, et ma õige hotelli juures maha lähen!
Ajas nii hirmsasti haigutama, mis polnud ka ime, kell oli juba pool neli öösel.
maha maganud, jõudis Annika lõunatada soovijate hulgas ühena esimestest kohale. Kõht oli nii tühi, et lausa kiskus krampi. Ja võibolla sundis soolane merevesi ka ihunahka kokku tõmbama, et ta end nii kokkukuivanuna tundis? Sest merevees end märjaks teha, seda oli ta jõudnud. Õnneks! Sest see mõjus värskendavalt.
Silmad lahti saanud ja mõistnud, et hommikusöök on ajalugu, oli ta päevitusriided selga tõmmanud ja märjal, liivasel rannal seisnud, kuni kõrged lained ka tema märjaks pritsisid. Polnudki enam muud, kui astu kaks sammu ja oled Vahemere lainete võimuses selle sõna otseses mõttes, sest ootamatult kadus maapind jalge alt ja tuli, toetudes oma kahjuks kehvapoolsele ujumisoskusele, püüda tagasi ranna poole triivida. Võitlusest lainetega väljus Annika siiski võitjana ja kõndis seejärel tuppa riideid vahetama. Ta ei tahtnud maha magada aega, mil võib lõunat sööma minna. Kõht oli nii kohutavalt tühi!
End korda seadnud, kuid suutmata lihtsalt toas istuda ja oodata, kõndis neiu aega parajaks tehes aeglaselt ümber terve hotellihoone ja astus lõpuks fuajeesse sisse, et olla kohal, kui restoraniuks avatakse.
Ajastus oli enam kui õige! Ta jõudis vaevu tugitooli istuda ja jalad välja sirutada, kui uks avatigi. Kiiresti läks neiu trepist alla söögisaali. Restoran asus nimelt keldrikorrusel. Või siis esimesel, kuidas võtta.
Avara ja valgust täis söögisaali üks külg koosnes tervenisti klaasist. Keskel asuv uks viis lilleaeda ja massaaźiruumidesse, millest teavitas väljapääsu kõrval asuv silt. Pikk söögisaal oli, samuti klaasseinte abil, jagatud mitmeks eraldatud osaks.
Bistroo lauad olid kokkuvarisemiseni täis kandikuid, kausse ja aluseid kõikvõimalike erinevate toitude ja roogadega. Ahnelt haaras Annika suure lusika ja tõstis taldrikule hunniku praekartuleid. Seejärel jõudis lihatangid just toidulauale lähenenud vanema, hallipäise mehe eest ära napsata. Omaette salamisi selle üle miskipärast rõõmu tundes ladus ta võidukalt taldrikule ühe väikese grillitud kanatüki teise järel, kuni märkas, et eemal on ka salati ja supilauad. Kohe lasi ta lihatangid käest ning asetanud taldriku kandikule, kiirustas edasi, haarates samal ajal nõudevirnast ühe taldriku juurde.
Mõni minut hiljem lauas istudes ja kahel taldrikul kõrguvaid kuhje vaadates läks aga isu hoopis ära. Tõesti, näljast lolliks läinud või? Kaks taldrikutäit toiduga omale ahnitsenud… appikene…
Ta vangutas pead, justkui ise end noomides, ohkas seejärel ja pistis suhu kanaliha tükikese. Kõht oli siiski väga tühi ja tuli tunnistada, et grillitud kanaliha, see oli väga maitsev.
Söömine on ikkagi üks väga meeldiv tegevus, tunnistas ta endale. Tunnistas täiesti vabatahtlikult. Igasugused dieedid ei tulnud meeldegi.
„Kaliméra! Mida soovite juua?“ küsis laua juurde astunud pikk, valget särki ja musti viigipükse kandev, tumedapäine siilisoenguga noormees.
„Sidrunivett palun!“
Veidi aja pärast oli noormees tagasi, käes suur pudel veega. „Olete siin üksinda?“
„Jaa…“ vastas Annika, noogutas noormehele naeratades mitu korda ja vajus seejärel mõttesse. Mida ta nüüd õieti küsis? Üksinda õhtust söömas või üksinda puhkamas?
Kelner kallas vee joogiklaasi ja kiirustas edasi. Rahvast tuli aina juurde. Annika, kes oli söönud mõlemad taldrikud pooltühjaks ja joonud kolm klaasi vett peale, tundis et ei jõua end enam liigutadagi. Kadedalt vaatas ta kõrvallauas istuvaid korpulentseid, kuid üliheas tujus olevaid tüdrukuid. Mõttes nimetas ta nad kaheks mõnusaks rasvapallikeseks. Neiukesed käisid usinalt oma taldrikuid täitmas. Nüüd oli nende söögijärg jõudnud magustoidu juurde ja noored pallikesed ei jätnud pakutud maiusroogade