See öö Ohaka teel. Carla Neggers

probleem. See polnud tähtis.

      Seekord Noah ei tahtnud Dylanit asjasse segada.

      See San Diego kõne oli tema probleem.

      Dylan näis oletavat, et rohkemate küsimuste esitamine ei vii teda kuhugi. Tema aastad jääl treenides ja meeskonnaga mängides olid lihvinud ta loomulikku vaistu, millal teha käik, millal hoida tagasi. Noah oli alati olnud rohkem soolomängija.

      Käivitanud auto, tõmbas Dylan hinge, ilmselt ohjeldades oma tungi Noah’d küsitleda. Viimaks ta ütles: „Olivia on oma majas palju tööd teinud sellest ajast peale, kui sa aprillis seal käisid.”

      „See on hea,” ütles Noah neutraalselt. Olivia maja oli vajanud palju tööd.

      „Me tirime minu maja maha,” lisas Dylan.

      „Ah-ah.”

      Nii palju kui Noah’sse puutus, oli see ainus mõistlik valik. Ta oli käinud Knights Bridge’is ainult selle ühe korra varakevadel, mitte kaua pärast seda, kui Dylan oli saanud Olivia Frostilt käsitsi kirjutatud kirja, mis nõudis, et Dylan oma valduse ära koristaks, kuna see on nagu pind silmas potentsiaalsetele külalistele lühipuhkuse paika, mille ta avab tema majast veidi maad edasi.

      See kiri oli esimene, milles Dylan oli kuulnud Oliviast, Knights Bridge’ist ja oma sealsest majaomandist. Tal polnud aimugi, et tema aardekütist isa oli selle maja ostnud ja talle jätnud pärast oma surma kaks aastat tagasi. Maja oli ehitatud 1840-ndatel, aga see polnud selline arhitektuuripärl nagu Olivia kodu. Tegelikult oli see räämas vare.

      Dylan polnud oodanud avastust, et tema enda juured on kauges Swifti jõeorus, ja kindlasti polnud ta oodanud, et armub Olivia Frosti.

      Hoolimata miilidest, mida ta oli matkanud mõne möödunud päeva jooksul, tundis Noah rahutust, frustratsiooni oma olukorra pärast, isegi lõksusolekut, kuid vähemalt ei pidanud ta tegutsema otse Knigths Bridge’is, Massachusettsis. Ta paistis Lõuna-Californias piisavalt silma, ent nautis sellegipoolest sealset suhtelist anonüümsust, võrreldes sellega, mida ta taluks otse Norman Rockwelli maalilt maha astunud väikelinnas. Dylan oli püüdnud talle selgitada, et vastupidisest välimusest hoolimata polnud aeg Knights Bridge’is peatunud.

      Võibolla polnud, aga see oli ikkagi väike.

      Tõeliselt väike.

      Noah vaatas ainiti aknast välja, kui New Englandi põhjaosa mäed ja metsad asendusid suurlinliku Bostoni eeslinnadega. Dylan sõitis, heites talle aeg-ajalt kahtlustavaid pilke, ent Noah ei andnud järele. Ta ei rääkinud.

      Kui Bostoni horisondijoon vaatevälja kerkis ja liiklus suurenes, ajas ta end sirgu, täielikult ärkvel.

      See oli tuttav territoorium.

      Dylan laskis teenindajal auto parkida sellesama viietärnihotelli juures Copley Square’il, kus pidi toimuma heategevusüritus ja kus nad mõlemad olid tellinud ööseks sviidi. Nende kostüümid selleks õhtuks toimetatakse nende ruumidesse.

      „Noah,” ütles Dylan autost väljudes.

      Noah teadis, et probleemi olemasolu pole mõtet eitada. Ta raputas pead. „Hiljem.”

      „Ükskõik millal. Sa tead seda.”

      „Tean. Aitäh.”

      Kui Noah oma sviiti jõudis, kaevas ta iPhone’i välja ja seisis tuttavatele linnatänavatele avaneva akna juures, valides Loretta Wrenthami numbri San Diegos. Loretta oli Dylani isiklik advokaat ja sõber, rabav varajastes viiekümnendates aastates naine, kes oli hiljuti tunnistanud, et ta oli olnud Dylani isa armuke, vähemalt lühikeseks ajaks. Vastavalt Lorettale polnud Duncan McCaffrey talle kunagi rääkinud, miks ta oli ostnud selle maja Knights Bridge’is, kuid see oli muutnud tema poja elu.

      Duncan oli juba selline, mõtles Noah. Ta oli olnud rahutu hing, lahutades Dylani emast, reisides maailmas ringi, seigeldes. Viisteist aastat tagasi oli ta ilmunud Bostonisse, kui Noah oli tehnoloogiainstituudi esmakursuslane. Noah’d oli vaevanud koduigatsus ja tunne, nagu ta ei sobiks isegi nende inimeste hulka, kes olid matemaatikale ja teadusele niisama pühendunud kui tema. Duncan McCaffrey oli soovitanud Noah’l hakata tegelema võitluskunstidega. „Karate, tae kwon do, taiji, vehklemine. Midagi taolist.” Noah oli samal nädalal end esimeseks vehklemistunniks kirja pannud. Duncan oli juba sõitnud mingile ekspeditsioonile.

      Noah oli Lorettat tundnud sellest ajast peale, kui naine hakkas töötama koos Dylaniga tema varajastel aastatel NHL-is, ja pidas teda sõbraks.

      Loretta vastas esimese helina peale. Ta pidi olema lausa hüpanud telefoni juurde. „Ma ei ole leidnud ühtki asja,” ütles ta. „Mitte. Ainumastki. Asja.”

      See ei olnud hea. Loretta oli nagu jahikoer. Üksainus nuusutus, ja ta torkas oma nina jäljerajale otse kuni lõpuni. See rada oli ta ummikusse ajanud.

      Paar päeva enne seda, kui Noah lendas Bostonisse, et matkata White’i mägedes, oli ta San Diegos märganud teda jälitavat salapärast meest. Või ta mõtles, et tema sabas oli salapärane mees. Esialgu oli ta seda meest märganud veeäärse restorani ees, seejärel oma vehklemisstuudio juures ja lõpuks NAK-i büroohoone ees San Diego kesklinnas.

      Kolmandal korral oli Noah välja tormanud, aga jõudnud sinna liiga hilja. Mees oli läinud. Loretta oli parajasti teel NAK-i stiilse kõrghoone vestibüüli. Noah küsis temalt, kas ta on kedagi näinud. Loretta vastas, et ei ole, kuid pakkus, et teeb kindlaks, mida suudab. Kui sõber.