universaalkauplus ja veel mõned ärid.
Caleb vabistas õlgu. „See koht on otse aastast 1910.“
„See paistab selliselt ainult pealispinnalt.“ Samantha osutas ebamääraselt. „Võid mu siin ükskõik kus kohas maha panna.“
Onu peatus Swifti Jõe universaalkaupluse ees. „Kuidas on sääskedega? Puukidega? Loodan, et pakkisid putukatõrjevahendi kaasa.“
„Putukatõrjevahendi ja Šoti viski,“ vastas Samantha muretult. „Hädavajalikud asjad, kui jahid piraadi aaret.“
Caleb vaatas oma poja poole. „Sinust saab insener.“
Isaacil õnnestus end piisavalt liigutada, et Samanthale edu soovida. Kui Samantha tagaistmelt oma seljakoti haaras, tabas ta nõo muhelemas ja pomisemas midagi taolist, et loodetavasti leiab ta endale omaenese seksika piraadi.
„Asi ei ole seksikates piraatides,“ ütles Samantha.
Poiss saatis talle teadva naeratuse. „Muidugi. See on stipendiumis.“
Samantha ignoreeris teda. „Naudi oma kolledžituuri.“ Ta naeratas onule. „Aitäh küüdi eest. Paari päeva pärast näeme.“
„Lõbutse hästi. Hoia puuseppadest eemale.“
Samantha soovis, et ta poleks onule rääkinud, kuidas Duncan McCaffrey oli tulnud tema vallandamise peale. Et teda märkas lumes mingi väikelinna puusepp, kahvatus võrdluses viisidega, kuidas ta isa ja isa väikevend olid aastate jooksul hätta sattunud.
Caleb ja Isaac ei viivitanud. Samantha ootas, kuni Mercedes kadus mööda looklevat teed tagasi kiirtee poole, enne kui liikuma hakkas. Ta ei vajanud universaalkauplusest midagi. Ta ei pidanud küsima juhtnööre – tal oli paberist maakaart ja ka telefonis maakaart, aga ta oli oma marsruudi meelde jätnud.
Üheksakümmend minutit hiljem libistas Samantha seljakoti seljast ja asetas oma jalgade juurde, peatudes lihtsal puusillal. See läks üle kividest ülekülvatud oja, mis pidi olema Siidrioja. Ta oli vähekasutataval väikesel teel, see lookles keset rohelisi aasu, vanu kivimüüre ja metsa, mis muutis sügise saabumisega värvi.
Ta nägi kauguses üht osa Quabbini paisjärvest, selle vaikne vesi pärastlõunapäikeses säravsinine. Enne Quabbini rajamist oli läbi rahulike New Englandi orukülade jooksnud kolm Swifti jõe haru. Oru värskeveeliste ojade, jõgede, tiikide ja järvede küllus oli osutunud kasvavale ja janusele pealinlikule Bostonile liiga ahvatlevaks, et sellele vastu panna. 1930-ndatel aastatel olid külad ja väikelinnad sunniviisiliselt minema aetud, täielikult hävitatud ja org üle ujutatud, et luua neitsilikku joogiveeallikat nende idapoolsete naabrite jaoks.
Juhuse läbi tekkinud metsik loodus, nagu seda nimetati, oli varasügise õhtupoolikul vapustavalt ilus vaatepilt.
Samantha soovis, et ilm oleks jahedam. Päev oli muutunud soojemaks ja niiskemaks, kui ta oli oodanud. Ta nööpis jaki lahti ja tundis kiusatust see hoopiski seljast võtta. Ta kahtles, kas ta peab kasutama meriinovillast pleedi, mille ta oli kaasa pakkinud külmade ööde ootuses, kui vaatab üles tähtede poole. Kuna siin oli vähe valgusreostust, oleks öine taevas eriti vaatamisväärne.
Teisel pool silda lookles kitsas tee ülesmäge korrapäratu valgete voodrilaudade ja mustade luukidega talumaja ning punase küüni poole, mis asusid üle oru vaataval mäel. Tohutud vahtrad, lehed alles hakkamas värvi muutma, varjutasid eesmuru. Sissesõiduteel magas tumepruun koer ja üle muru paraaditses valge part – Samantha oletas, et lemmikloom –, otsekui kuuluks see koht talle. Ta kuulis suvetaolises vaikuses nähtamatut kukehakatist kiremas.
Kui ta oma kaarti õigesti mäletas, asus talumaja järsul kurvil, kust tee lookles tagasi linna poole. See tähendas, et oja silla all oli kindlasti Siidrioja.
Ta tõstis seljakoti jälle üles ja viskas üle õla. Ta paneb selle korralikult selga, kui on taas teel. Ta ületas silla ja lahkus teelt, rühkides läbi põlvekõrguste sõnajalgade mööda järsku kallakut alla oja äärde. Oja oli siin kitsas – kaugelt liiga kitsas, et abiks olla isegi väikesele siidrikojale, kuid pidi kaugemal allavoolu laienema. Selge vaskjas vesi oli madal, loogeldes mäest alla üle ja ümber kivide ja kivirahnude, mis moodustasid looduslikke basseine ja minikoski.
Ta lõi minema ümber pea piniseva sääse. Sada aastat tagasi oli see piirkond olnud suurel määral põllumaa. Nüüd oli suurema osa sellest nõudnud segalehtmets.
Vana siidrikoda võis väga hästi olla metsa peidetud ja ta võib sellest otse mööda kõndida.
Kiirusega, nagu ta käis, lõpetaks ta Knights Bridge’iga tublisti enne seda, kui tema onu ja nõbu tagasi siiapoole suunduvad. Ta polnud arvestanud täpset kaugust sillast kuni paisjärveni, aga sellest tuleb ilus matkamine – seiklus, isegi kui ta ei satu 19. sajandi siidrikojale.
Veel rohkem sääski leidis ta üles ja ta peatus oja kõrval, et värskendada oma putukatõrjet. Lääne pool kõmises kõu. Ta vaatas üles taevasse, mis oli otse tema kohal uduvineselt sinine, aga tema selja taga paistsid pahaendelised tumedad pilved. Puude vahel, nagu ta oli, ei näinud ta piisavalt kaugele, et saada aimu, kas torm tuleb tema poole või kaldub teises suunas. Ta polnud arvestanud, et võib nii hilisel aastaajal sattuda keset äikesetormi. Muidugi, kui ta sellest nüüd mõtles, mõistis ta, et torm ei olnud võimatu.
Samantha märkas teisel pool oja rada. Tal oli tunne, et on lähedal kohale, kus Siidrioja kõverdus põllutee poole, mis tuli sillutatud teelt, mida mööda ta sillale oli jõudnud. Kui ta ilma tõttu hätta satub, saab ta alati tulla välja teele ja leida maja või varjualuse või peatada mõne auto. Ükskõik mida. Praegu tahtis ta saada üle oja sinna rajale.
Kohendanud seljakotti, katsetas Samantha sakilist, pooleldi vee all olevat kivi. Kui see ei liikunud, astus ta kivile ja hüppas seejärel lamedale graniidilahmakale, külm ojavesi keerlemas ja vulisemas, rahustades tema ootamatut hirmutunnet, kui kõu kõmises veelgi tugevamini. Ta hüppas vastaskaldale, vajudes kergelt pehmesse pinnasesse, ning kahlas läbi sõnajalgade ja soovõhkade rajale.
Välk sähvis ja tumenevad pilved tekitasid salapäraselt võikaid varje. Ta tõstis tempot. Ta ei vajanud detailset ilmateadet mõistmaks, et tema poole kandub vastik äikesetorm. Rada jätkus piki Siidrioja metsa. Nagu ta oli oodanud, läks oja laiemaks, kui sellega liitusid väiksemad ojad kergel langusel Quabbini poole.
Kui rada keeras ümber tohutu suure vana punaste lehtedega puu, nägi ta ees päikesevalgust – mingit laadi lagendik. Samaaegne välgunool ja raevukas kõueraksatus sundis ta jooksma. Puud kõikusid tugevates tuulepuhangutes ja ta kuulis vihma pladinat enda taga metsas. Jämedad vihmapiisad plartsusid mullast rajale.
Raskelt hingeldades ja aru pidades, kas ta peaks otsima varju mõnes kaitstud kohas metsas, tuli ta välja lagendikule. Ta jäi järsult seisma vana tahumatutest palkidest hoone ees, mille suurus võis olla 30x20 jalga, väikese kividest ja mullast tammi ning vaikse veskitiigi kõrval.
Pagan võtaks, kui ta ei ole leidnud oma siidrikoda.
Või igatahes mingit siidrikoda.
See sarnanes sellega, mis oli kujutatud maalil tema vanaisa kabinetis, kuid oli räämas, ilmselt mahajäetud ja kindlasti mitte uus ega lopsakalt erepunaseks värvitud.
Teda piitsutas rahe, ebameeldiv meenutus tema vahetust olukorrast. Raheterad olid pennisuurused ja katsid kiiresti maapinna.
„Ah, pagan.“
Muidugi oli siin rahe.
Ta hüppas üles hoone tugeva puitukse juurde, aga sellel oli tabalukk ees. Ta ei suutnud ette kujutada, miks. Kolm väikest akent olid kaetud paksu räpase kilega. Garaažistiilis uks, mis viis ruumi, kus kunagi oli vankritelt õunu maha ja siidrit peale laaditud, oli laudadega kinni löödud.
Ta teadis, kuidas tabalukku lahti muukida. Tema onu oli ise hoolitsenud, et õpetada talle seda erilist oskust. „Seda võib kasutada ainult enesekaitseks, Sam. Ei mingit sissemurdmist pangakeldrisse või midagi taolist.“
Ta märkas uksest vasakul pleekinud silte „mitte siseneda“ ja „oht“.
Välk valgustas taevast ja kõu kajas