Tuli ja jää. Anne Stuart

juukseid minema, kui järjekordne värin üle ihu käis.

      Reno pöördus ja viskas neiule tossud. „Kas oled lõpetanud?”

      Jilly tõstis pea põlvede juurest üles ja heitis pilgu Renole. „Kas sina tegid seda?”

      „Sa oled ikka veel ühes tükis, eks? Loomulikult mina. Ja see on su enda kuramuse süü, et sa tule põlema panid. Ma ju ütlesin sulle, et mõningaid asju pole sul vaja näha.”

      „Kas sina tapsid nad mõlemad?”

      „Kolm. Üks oli aias. Saa üle! Taka saab kole vihaseks, kui kuuleb, et sa seda nägid.”

      Jilly neelatas. „Kas teda rohkem ei vihasta see, et ta leiab kolm… laipa oma majast?”

      „Selleks ajaks, kui nende jaoks on oht möödas ja nad koju tulevad, on maja koristatud. Mu vanaisa hoolitseb selle eest.” Reno tuli Jilly juurde tagasi, ulatas talle käe, et neiu jalule aidata, kuid Jilly ignoreeris seda ja komberdas ise püsti. Ta oli ikka veel nõrk ja värisev, kuid ei tahtnud, et Reno seda märkaks.

      „Olgu siis nii,” sõnas Jilly. „Narita lennujaam. Põrgusse see ajavahe.”

      „Plaanid muutusid. Nad jälgivad lennujaamu. Üks vanaisa meestest saatis mulle hoiatava sõnumi. Pean sind paar päeva vaateväljast eemal hoidma, kuni saan su maalt välja toimetada.”

      „Sa ei pea midagi tegema. Ma olen mõnes suures turistide hotellis ja ootan, kuni sa ülejäänud viis ära tapad.” Jilly ei püüdnudki oma hääles kibedust varjata. „Ma ei kujuta ette, kus veel ohutum olla võiks.”

      „Ma ütlesin, et sa pead vaateväljast eemal olema. Miks sa arvad, et Tokio kesklinn on turvaline? Nad kontrollivad sind otsides kõiki läänelikke hotelle.”

      „Nemad, kes iganes nad ka on, ei tea isegi seda, et ma olemas olen, veel vähem, et ma olen Jaapanis.”

      „Küll nad juba teavad,” vastas Reno, hääl sama ilmetu kui nägu. „Lähme.” Ta viskas Jillyle seljakoti. Kott oli raske ja neiu oleks selle peaaegu maha pillanud. „Pane see selga.”

      Jilly ei vaielnud vastu ja tõstis koti õlale. „Kui kaugele me peame kõndima?”

      „Me ei kõnni.” Reno kadus korraks põõsastesse ja esimest korda silmas Jilly roheluses helkivat kroomi. Viiv hiljem ilmus Reno välja, lükates tohutu suurt ja rasket Harley-Davidsoni.

      Jilly vaatas mootorratast kartlikult. Sellest piisas, et eksootiline, vaieldamatult hunnitu olend tema fantaasiatest osutus talumatuks jõhkardiks. Loomulikult pidi Renol ka Harley olema, mis tegi tema paha poisi imago täiuslikuks. Tätoveeritud pisarad kõrgetel põsesarnadel, pealael püstised, vöökohani ulatuvad leekivpunased juuksed, pikad nahka kängitsetud sääred ja teravaninalised kauboisaapad – Reno oli vaatamata oma kommetele peaaegu vastupandamatu.

      Harley otsustas asja. Renol oli kõik olemas, et Jilly teismelise-unistused täituksid.

      Oli aeg täiskasvanuks saada.

      4 hiina kirjatähed. – Tõlkija

      3

      Pask. Kuradi jama. Pagana päralt. Neetud gaijin’ist idioot komberdab keset kõige suuremat häda. Reno tahtis kellelegi või millelegi virutada – ta oli üles keeratud, maruvihane, valmis plahvatama.

      Jilly liibus mootorratta tagaistmel tema vastu. Isegi läbi nahktagi ja tüdruku kotja dressipluusi tundis mees Jilly rindu. See oli põrgulik – pärast esmakordset kohtumist rohkem kui kaks aastat tagasi oli Reno suurt vaeva näinud tüdruku mälust pühkimisega, ja nüüd leidis ta Jilly meeste aluspesus ja ilma rinnahoidjata! Renol oli siiani kõva ja see tegi rattal istumise väga ebamugavaks.

      Kiivreid oli vaid üks, aga liiklusseadus oli karm. Niikaua kui nad on vanaisa kontrollitaval territooriumil, on kõik korras – politsei tunneb leekivad juuksed ära ja annab talle rohelise tee.

      Renol polnud õrna aimugi, kuhu tüdruk viia. Tema enda korterit ilmselt jälgitakse ja Jilly Lovitz ei sobinud inimestega, kellega mees tavaliselt aega veetis. Ta kujutas ette, kuidas Kyo Jillyga kohtudes reageeriks. Kyo oli väike vastik litapoeg, kellele meeldis gaijin’e piinata, ja Jilly oleks hea saak.