Pinna all. Karen Harper

kui kaksikud ja Cole aimas, et ta oli nii loomu poolest kui ka olukorrast tingituna pinges. Selle asemel, et sügavalt sisse hingata, ehkki mees teda selleks sundis, tõmbas Amelia silmad pilukile ja hingas läbi laienenud ninasõõrmete välja, nagu oleks ta rünnakuvalmis sõnn. Mehele meenusid haid, kuid ta otsustas naist sellega mitte üllatada, vähemalt mitte praegu.

      Ei läinud palju aega, kui välja tuli kõhn kiilaneva peaga arst ja läks otse Amelia juurde. Mees – tema nimesildil oli kiri „doktor Micah Hawkins” – lappas pabereid oma märkmealusel ja küsis: „Proua Westcott, kas teie olete Briana Devoni lähim sugulane?”

      Cole tundis, kuidas tal läksid põlved nõrgaks. Kas Briana on surnud? Pole võimalik, et ta on surnud!

      „Jah, olen tema õde – üks tema õdedest,” sõnas Amelia, kui arst andis talle žestiga märku, et ta kaasa tuleks. Cole kõndis nende kannul.

      „Ta on neelanud palju vett, aga hullem on see, et meie arvates on teda sel ajal, kui ta vees oli, tabanud välk ning see võib põhjustada tüsistusi. Ja kes teie olete?” päris doktor Hawkins, kõõritades Cole’i poole.

      „Cole DeRoca, sõber, kes ta leidis ja siia tõi. Tegin talle suust suhu hingamist ja panin ta uuesti hingama. Kas temaga saab kõik korda?”

      „Teile tuleb kiitust avaldada, härra DeRoca – arvatavasti päästsite te ta elu. Kui proua Westcottil midagi selle vastu pole, siis võite kaasa tulla. Peame tegema kõik vajalikud testid, kutsuma kohale neuropsühholoogi. Preili Devon kaotab pidevalt teadvuse ja tuleb siis jälle meelemärkusele ning küsib Daria järele.”

      „Seda võib arvata jah,” sõnas Amelia. „Aga kas tahate öelda, et Dariat pole üles leitud?”

      „Jutt on tema kaksikõest. Briana oli ilmselt paadis merel koos temaga,” selgitas Cole arstile. „Aga Briana kukkus vist vette.”

      „Armas jumal, pole võimalik, et Daria on kadunud – pealegi merel,” karjatas Amelia doktor Hawkinsil käest kinni haarates. „Doktor, kutsuge kõik spetsialistid, keda teil vaja võib minna. Ma ei tea midagi Briana elukindlustusest, aga võtan rahalise külje oma hooleks.”

      Cole’i vastumeelsus Amelia suhtes leevenes veidi. Kui aga naine rohkem midagi ei öelnud, küsis Cole, järgnedes neile, kui nad väikeste eesriidega varjatud palatite labürinti sisenesid: „Aga kui Briana oli merel koos Dariaga, kus siis on Daria praegu?”

      Kas ma olen surnud? mõtles Briana. Ta tegi silmad vaevaliselt lahti, ainult pilukile, püüdes eredat valgust mitte oma pimedasse ajju lasta. Tal oli ähmane ja abitu tunne, nagu oleks ta liugleva, muutliku mere meelevallas. Üles, alla, ringiratast… Taevas nägi aga nüüd välja valgem, liiga ere, üle selle ujus üksainus suur pilv ja seal oli rohkem päikesi, mitte vaid üks. Laetuled. Need käisid talle silmadele ja isegi kui inimesed rääkisid toa vastaspoolel, näis talle, et nad karjuvad tema peale.

      Võõraste inimeste näod hõljusid tema kohal edasi-tagasi. Haid olid kadunud. Kas nad olid tõelised? Kus on Daria, tema peegelpilt? Talle ei meeldinud sukelduda üksi, ta tahtis, et Daria, tema teine mina oleks temaga, kui nad koos astuvad peeglitagusesse sügavike võlumaaailma.

      Keegi kangutas tema silmalauge lahti ja laskis eredal valgusel tungida lausa ajupõhjani. Ta tõmbas end lahti. Ta püüdis tõsta käsi, et nendega nägu varjata, kuid üks käsi oli raske, sest selle küljes olid igasugused torud, aga teine oli sidemes ja valutas nagu hull. Oh, Amelia seisis tema kõrval. Miks on Amelia siin? Ning kes on too pikk ilus mees tumedate silmade ja mustade juustega, kelle nägu on nii murelik, kui ta Brianat vaatleb? Tema rõivastest oli näha, et ta polnud lihtsalt üks arstidest. Kas see mees ujus meres koos temaga?

      „Mis juhtus?” püüdis ta küsida, kuid hääl ei kõlanud tema moodi ja keegi ei vastanud. Mis nende inimestega lahti on? Ja kus on Daria?

      „Ta ei saanud põletada kusagilt mujalt, ainult vasakult randmelt, kus tal on roostevabast terasest sukeldumiskell,” rääkis arst parajasti Ameliale ja tollele mehele. „Tegelikult on see vist nahakahjustus – põletikuline reaktsioon – mis võib paari päevaga kaduda. Olen juba tellinud kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia ning me toome ta nii ruttu kui võimalik tagasi oma palatisse, et saaksime teda paremini jälgida. Teeme mõned funktsionaalsed skaneeringud, aga kutsume selleks kohale spetsialisti.”

      „Funktsionaalsed – see tähendab aju funktsioonide uurimiseks?” küsis mees, kelle madal hääl kõlas teistega võrreldes rahustava sosinana.

      „Täpselt. Järelmõjud võivad olla vägagi erinevad. Ning kuigi tema pupillid on laienenud, tahaksin teile, proua Westcott, kinnitada, et see ei tähenda tingimata ajukahjustust.” Mees kummardus lähemale, väga lähedale. „Briana. Mina olen doktor Hawkins. Kas te kuulete mind?”

      Ta kuulis arsti täitsa hästi. Ta kuulis iga heli selles palatis, isegi seda, kuidas tema kohal olevast kotist tilkus vedelik torusse. „Jah,” vastas ta suure jõupingutusega, kuna mõtles, et ei jaksa noogutada. Huuled tundusid olevat jäigad ja pragunenud. „Kus on Daria?”

      Pikk mees hakkas jälle rääkima. „Briana, kas te võiksite öelda, kus te viimast korda Dariat nägite?”

      Naine vormis vaevaliselt sõnu. Nad pidid aitama tal Dariat üles leida.

      „Kui ma sukeldusin – meie paadilt – Laevarahu juures – enne tormi.”

      Amelia ahmis õhku ning see heli läbistas Bree trumminahad. „Kas sa arvad, et ta on ehk merel kaduma jäänud?” päris õde, kuid mees pani käe Amelia käsivarrele, et teda vaikima sundida.

      „Kas ta oli veel paadis, kui te teda viimast korda nägite?” küsis ta.

      „Jah. Jah!”

      „Siis on temaga kõik korras,” ütles Amelia. „Arvatavasti pidi ta tormis ankrusse jääma või jõudis kuhugi teise sadamasse.” Ta pigistas Bree õlga ja läks koos arstiga minema.

      Ei, tahtis Bree karjuda. Kas nad ei teadnud, et Daria ei jätaks iialgi Breed maha? Omal vabal tahtel mitte.

      „Me läheme teda otsima ja leiame üles,” sõnas pikk mees ning asetas oma suure käe kergelt samale õlale, kus just oli olnud Amelia käsi. Mehe käsi oli soe ja kindel. Kus oli ta seda meest varem näinud? „Praegu püüdke lihtsalt puhata,” lausus mees.

      Kui Amelia ja arst ära minnes arvasid, et nad räägivad sosinal, siis kuulis Bree neid ikkagi. Arst ütles, et Bree lähedale vette löönud välgust – see oli külglöök – oli naine saanud ilmselt põrutuse. Ta ütles Ameliale, et õele võib tekkida sporaadiline amneesia, või siis muutub ta tujukaks, segaseks, ärrituvaks või unustajaks.

      Nii kurnatud kui Bree ka oli, tõotas ta mitte kunagi unustada, mis oli juhtunud Dariaga. Aga mis oli tegelikult temaga juhtunud? Vähemalt ütles too mees, et tema aitab. Ta ütles, et „meie” leiame Daria üles. Bree oleks pidanud teadma, kes too mees on, kuid ei suutnud seda endale meelde tuletada. Ta oli korraga niihästi hirmunud kui ka maruvihane, nii et arstil oli vist õigus nende tujude suhtes, kuid tal ei saanud olla mälukaotust, Daria suhtes mitte.

      Olgugi et Bree kartis, et kui ta jälle silmad suleb, näeb ta õudset merd ja haisid, surus ta siiski silmad kõvasti kinni. See oli hämmastav, kuidas ere valgus ta silmadele haiget tegi ja kuidas ta kuulis isegi õdede tuhvlite sahinat põrandal. Teiste inimeste hääli ja oigeid, valukarjeid. Kas ta kuulis neid tõepoolest või olid need sügaval tema sees?

      Kardinarõngaste juhuslik krigin metallist kardinapuudel tegi ta peaaegu kurdiks. Ta kuulis, kuidas mees küsis Amelialt mobiili ja läks siis kardina taha, helistama rannavalvele, et rääkida neile Dariast ja sukeldumispaadist.

      Kurnatuna ja haigena tundis Bree end väga kummaliselt, kuid ta teadis, mida tuleb teha, hoolimata sellest, et too mees oli lubanud Dariat otsida, hoolimata sellest, et ta praegugi kutsub abi. Kui Amelia ja arst tema poole ei vaata, peab ta voodist välja tulema, hankima endale teise paadi ja oma õe kusagilt sealt süngelt ahnelt merelt üles leidma.