fb3_img_img_c00dfe9fg1fffs5d30jab27n037b80aff009.jpg"/>
Kujundaja: Liis Karu Heli Kirjastus, 2017 Rohkem infot: facebook.com/helilooming minuiluselumaal.blogspot.com Jutustus “Kes kardab välgutüdrukut?” on fiktsioon. Kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja igasugune kokkulangevus reaalse eluga on juhuslik ning tahtmatu. ISBN 978-9949-7208-0-4 e-pub ISBN 978-9949-7208-1-1 (epub) ISBN 978-9949-9881-0-5 (kogu teos) Trükitud: Printon AS
1.Taas vallaline
Kas pole müstiline, et abielus inimesed igatsevad aega, kui sai vabalt üksi valida, kuhu ja millal lähed, kellega kohtud, mida teed… samas kui vallalised igatsevad vaid seda, et keegi sind kodus ootaks ja elu oleks stabiilne?
Ei, müstiline on liiga suurejooneline sõna selle kohta. Pigem on see haige. Inimeste haige komme alati tahta seda, mida neil pole. Ikka igatseda rongi, mis on juba läinud või pole veel tulnud.
Ampsan järjekordse suutäie tankla ülisuurest tortillast ning heidan pilgu aknast välja. Esmalt näen aknaklaasil vaid enda peegeldust- nukrad silmad ning hobusesabasse seotud tumedad juuksed. Mõne aja pärast seletab silm, kuidas esimesed õhulised lumehelbed liuglevad novembrikuises jahedas õhus. Esimene lumi, mis ei tule iial tagasi… aga kas peakski?
Nagu armastusega. Me jääme tihti seda esimest igatsema, nagu see oleks pidagi helget ja puhast. Tegelikult on see värske, noor ja tahumatu. Selline, mille käigus teineteisele veel eriti palju haiget tehakse. Mina küll oma esimest armastust taga ei igatse. Ega teist. Ega kolmandat. Sellele nimekirjale mõeldes hakkan hoopis kahtlema, kas üldse tean, mis armastus on…
Õnneks on kõigi nende õnnetute suhete jooksul mu kõrval olnud Eleri, kellega oleme sõbrannad juba põhikoolist alates. Küll olen Eleri õla najal nutnud, koos temaga ennast taas õnnelikuks joonud, korduvalt suhete teemal nõu küsinud ning vajadusel on just tema mõnele mulle haiget teinud mehele vastu lõugu andnud.
„Ta ei ole sind väärt,” kõlas diagnoos, mida Eleri on vist kõigi mu meeste kohta kasutada saanud. Seda lauset olen sõbranna käest korduvalt kuulnud.
Eile lõplikult lahutusele alla kirjutades vaatasin eksabikaasaks muutuvat Kardot ja küsisin endalt samuti: kas ma üldse tean, mis on armastus? Kui ma paar aastat tagasi sellise mehega abiellusin, kas olen üldse midagi armastusest kuulnud? Tol ajal oli Kardo muidugi ka tuntud laulja ja kitarrist, aga nüüd… Alkohol ja kuulsuse kadumine on oma töö teinud.
Kuna mul on selja taga selline nimekiri õnnetuid armastusi ning nüüd olen kahekümne kuue aastaselt lahutatud, siis ilmselt õnneliku suhte valemit minu käest küsida ei tasu.
Löön taaskord vihaselt oma hambad tortillasse. Pühin salvrätikuga kollasele lauale tilkunud kastme piisakesed. Uhke Audi sõidab tankuri juurde. Autost vajuvad välja pikad sääred, millele järgneb valge karusnahast poolmantliga kõva meigiga noor naine. Huvitav, kas tema on oma armastuse leidnud? Või kust tema Audi siis tuli? Tunnen hetkeks veidi häbi oma üleolevate mõtete üle… aga tegelikult on see ju täiesti mõistetav küsimus- mina töötasin viis aastat Ministeeriumi kantseleis, majas, millest paljud suured riigisaladused läbi käisid. Sellist autot poleks mina endale aga kunagi lubada saanud.
Leidsin ennast tihti mõttelt, et kui mu töö on tõesti nii oluline nagu räägitakse, siis miks ma seda palgapäeval ei tunne? Või noh, palgapäeval ehk veel tundsin, aga nädala aja pärast küll enam mitte. Siis oli suurem osa rahast kulutatud ning kuu lõpuni käis üks igavene sentide veeretamine.
Kuna olen kasvanud ainult koos emaga, siis rahamured on mulle kogu elu tuttavad olnud. Eriti, kuna ema polnud mul just parim rahaplaneerija. Ta töötas küll mitmel töökohal, et jõuaks meie elamise ning minu haridustee eest maksta. Ema kinnitas alati, et tahab mulle paremat elu, kui tal endal on olnud. Nii ma tundsingi tegelikult süümepiinu iga kord, kui ema käest järjekordse kulutuse jaoks raha küsisin. Igapäevane toit, elamiskulud ja riided maksid niigi palju.
Ministeeriumisse tööle minnes olin ülimalt rahul, et kogu see haridusele panustamine tasub ära. Ema kuulutas samuti kõigile uhkelt, kui olulises kohas ma nüüd töötan. Palganumbritest aga pole meil kunagi räägitud. Nii jäi selle jutu lõpuks alati mainimata, et Ministeeriumis lihtsalt tavalise ametnikuna töötades elamisväärset palka ei saanud.
Kardo headel päevadel jäi koos elades suur osa meie elamiskulusid tema kanda, nii et ma võisin endale sellist näruse palgaga töökohta lubada. Siis aga sai alkohol talle üha paremaks sõbraks. Suhted bändikaaslastega läksid halvemaks. Lõpuks polnud tal enam üldse tööd. Eleri soovitas juba varem, et peaksin suhted Kardoga lõpetama, aga mina ikka ootasin ja lootsin…
Enne abiellumist pidin pidevalt vastama küsimusele, et kas minu arvates on kõik mehed sead. Ikka sellepärast, et ma vahetasin mehi tihti. Väga tihti!
Ei, mehed ei ole sead, aga… ma ei ole enda printsi veel leidnud. Kardoga kohtudes olin kindel, et nüüd on kõik hästi. Kardo hoidis mind. Uskusin, et esimest korda elus tean nüüd, mis on armastus.
Mõne aja pärast sain aru, et armastus on see, mida tema minult ootab. Ta ootas hoolitsevat ja kummardavat naist… või pigem teist ema. Sellist, kes ootab iga päev kodus sooja söögiga, annab ukselt sussid kätte ning seejärel toob külmkapist külma õlle teleka ette. Oleks ma enne abiellumist veidi kauem Kardo elustiili jälginud, ei oleks abieluaastad mulle sellise üllatusena tulnud. Mina aga olin nii kindel, et see hooliv mees ongi minu suur armastus. Pealegi kinnitas sõbranna Eleri, et muusikud ja lauljad on nõutud kraam ning tuleb kiiresti ära krabada.
Peale abiellumist aga muutus Kardo äkitselt saajaks pooleks. Selleks, kes tahab vaid saada, mitte anda. Kui tal bändiga enam nii hästi ei läinud, siis muutus ka meie kodune elu väljakannatamatuks. Kardo hakkas mind kõiges süüdistama. Eriti pärast paari õlut olin ma süüdi kõigis maailma pattudes. Kaasa arvatud selles, et Kardol hästi ei lähe. Peale selle veetsin Kardo arvates liiga palju aega tööl, käisin töökaaslastega palju väljas. Selle jutuga tuli mees pärast seda, kui ütlesin, et ühel päeval käisime töökaaslastega majast väljas lõunat söömas. No ja Eleriga kohtumistest ma üldse ei räägigi! Nii, kui me sõbrannaga viieks minutiks ära kadusime, siis Kardo juba helistas. Uskumatu, kui armukade võis üks mees sõbranna peale olla…
Sain aru, et ma ei suuda seda meest aidata. Vähe sellest, et ta ei hakka kunagi mind armastama, ega minu eest hoolitsema, ta ei saa ka endaga hakkama. Kuna olin ju näinud, kuidas Kardo oma emaga suhtleb, siis sain aja pikku aru, et mees võttiski mind kui oma uut ema. Nii nõudlikult ja isekalt, kui ta oma emaga käitus, tahtis ta ka minuga käituda.
Lõpuks tõstsin käed üles ja ütlesin, et minuga selline asi läbi ei lähe. Ma ei pea seda taluma. Nii olengi nüüd kahekümne kuue aastane ja täitsa lahutatud.
Vähe sellest- ühe suure elureegli tõestasin veel ära. Selle reegli, et kui asjad lähevad halvasti, siis lähevad ikka kohe kõik asjad allamäge. Kardoga läks kaasa ka minu töökoht. Ei, mitte otseselt. Lihtsalt kõik sattus kuidagi imelikult samale ajale.
Selle aasta arenguvestluse käigus kiitis osakonna juhataja taaskord minu tööd. Olen sellega harjunud, et minuga ollakse rahul. Siis aga hakkas rääkima, et olen viis aastat juba sama tööd teinud ja ta ei näe, milline on minu potentsiaal ning suundumus. Kinnitasin ülemusele, et minu suundumus ongi Ministeeriumis töötada. Osakonna juhataja täpsustas, et ta ei suuda minu puhul näha, mis on see, mis mind elus päriselt huvitab. No ma ise ka ei teadnud. Nii kinnitasin, et minu eluülesanne on kindlasti seotud Ministeeriumis töötamisega. Ülemusele see jutt ka väga ei meeldinud. Tookord vangutas ta lihtsalt pead ja meie igaaastane arenguvestlus lõppes üsna kiiresti.
Paar nädalat pärast seda kutsus ta mind uuesti enda juurde ja teatas, et mu koht koondatakse. See oli täielik šokk. Alles mõned nädalad tagasi olin kuulnud, et tööd teen hästi ja siis selline uudis… Sain valida, et kas lahkun kohe ning saan selle võrra rohkem hüvitist või töötan veel kuu aega ja alles siis lahkun.
Kui sul on selg sõnnikuseks tehtud, kas tahad ikka tuppa jääda ja näha, mis nägu teised sinuga kohtudes teevad? Teadsin, et kõik saavad mu koondamisest kohe teada. Mul polnud mingit tahtmist näha seda, kuidas inimesed minuga kohtudes pilku peitma hakkavad või ruumist kiiresti lahkuvad. Olin korduvalt näinud, kuidas see mitme teise koondatud töötaja puhul toimus. Juba neil kordadel