Paha lugu. Ma ei taha küll vahele segada, aga kas ei oleks parem, kui räägiksite mõne oma kolleegiga, kes puhkusel ei ole?“
„Jörgen Pålsson. Kõlab tuttavalt?“
„Kas tema on ohver?“
Tuvesson noogutas.
Fabianile oli see nimi tuttav, kuid ta ei tundnud mingitki kiusatust proovida seda ühegi näoga siduda. Töö oli viimane, mida ta praegu teha tahtis. Talle hakkas tasapisi tunduma, nagu oleks ta äsja piraatide kaaperdatud täislastis naftatanker, mis on sunnitud paradiisisaarelt lahkuma.
„Ehk aitab see sul paremini meelde tuletada.“ Tuvesson tõstis tema silme ette kiletasku, mille sees oli foto. „See oli ohvri peal.“
Fabian heitis fotole pilgu ja teadis silmapilkselt, et tema jaoks ei ole olemas mingit saareparadiisi. Ta tundis pildi ära, kuigi ei suutnud meenutada, millal ta seda viimati näinud oli. See oli tema üheksanda klassi klassipilt, põhikooli viimane aasta – viimane foto, millel nad kõik koos olid. Tema seisis teises reas ja Jörgen Pålsson otse tema taga – musta markeriga läbi kriipsutatud.
2
FABIAN OLI VEETNUD MAJAS vaid tund aega – vaid ühe tunni – enne, kui uksekell helises. Ta mõistis suurepäraselt, miks Tuvesson just temaga oli otsustanud ühendust võtta: talle võib ehk meenuda midagi, mis võiks juurdlust kiirendada ning pikemas plaanis ka mõne elu päästa. Fabian aga ei mäletanud põhikoolist peaaegu midagi ning tal polnud ka mingit soovi seda eluperioodi uuesti läbi elada.
Tuvesson juhatas Fabiani teisele poole tänavat pargitud valge Corolla juurde. Naine oli lubanud sõidutada teda kuriteopaigani ja tagasi, et Sonja saaks nende auto tühjaks laadida. „Ma olen sulle väga tänulik, et minuga kaasa tuled, kuigi sul on puhkus pooleli.“
„Pooleli? See on vaevu alanud.“
„Luban, et üle tunni selleks ei kulu.“ Tuvesson torkas võtme lukuauku ja keeras. „Sellel autol on küll automaatlukustus, aga see uks kiilub kinni ja tuleb pisut jõudu rakendada.“ Fabian sikutas ukse lahti ja märkas kõrvalistmele kuhjatud tühje kohvitopse, avatud Marlboro pakke, võtmeid, toidujäänuseid, kasutatud paberrätikuid ja tampoonikarpi.
„Vabandust. Oodake üks hetk, ma kohe …“ Ta pühkis kõik peale võtmete ja sigarettide põrandale ning Fabian pääses istuma. Tuvesson käivitas auto ja võttis kohalt. „Kas on okei, kui ma suitsetan?“ Enne kui mees midagi vastata jõudis, süütas naine sigareti ja lasi juhipoolse akna alla. „Tegelikult jätan suitsetamise varsti maha. Inimesed väidavad seda sageli, aga ei saa hakkama. Mul on aga kindel plaan – lihtsalt mitte kohe praegu,“ jätkas ta ja tõmbas sügava mahvi, tehes samal ajal vasakpöörde Tågagatanile.
„Pole probleemi,“ vastas Fabian, pilk naelutatud Jörgeni läbikriipsutatud näoga klassipildile. Miks ei suutnud ta Jörgen Pålssonit meenutada? Kui ta üldse sellest ajast kedagi mäletama peaks, siis oleks see Jörgen. Muidugi võis põhjuseks olla see, et Jörgen polnud talle kunagi meeldinud. Ehk on ta lihtsalt oma mälestused temast alla surunud. „Kust tema surnukeha leiti?“
„Fredriksdali koolist. Minu arusaamist mööda oli ta seal tööõpetuse õpetaja.“
„Kunagi ta õppis seal.“
„Mitte kõigil pole võimalik Stockholmi välja jõuda, härra Risk. Mida te Jörgenist teate?“
„Peaaegu mitte midagi. Me ei käinud eriti läbi.“ Fabiani mõtted kandusid kooliajale, talle meenus, kuidas kõik poisid kandsid Lyle & Scott’i kampsuneid ning kuidas klassi veeretati televiisor, et vaadata suusaimet Ingemar Stenmarki. „Kui täiesti aus olla, siis ta ei meeldinud mulle.“
„Ei meeldinud? Miks mitte?“
„Ta oli klassi jõhkard ja üleüldse üks suur nuhtlus. Tegi, mis pähe tuli.“
„Meie koolis oli ka üks selline tüüp. Ta segas tunde ja võttis teistelt õpilastelt lõunasöögikandikuid ära. Mitte keegi ei julgenud talle vastu hakata, isegi mitte õpetajad.“ Tuvesson imes oma sigaretist viimase nikotiinimahvi ja nipsutas koni aknast välja. „See oli vanasti, enne kõiki neid täheühendeid ja diagnoose nagu ATH ja hüperaktiivsus.“
„Lisaks sellele kuulas Jörgen ainult KISSi ja Sweeti.“
„Mis KISSil ja Sweetil viga?“
„Mitte midagi. Head bändid, kuigi ma sain sellest alles mõni aasta tagasi aru.“
FABIAN ASTUS AUTOST VÄLJA ja vaatas Fredriksdali kooli kahekorruselist punastest tellistest hoonet, mis teisel pool mahajäetud koolihoovi ähmaselt paistis. Asfaldist turritasid välja kaks räsitud võrkudega korvirõngast – meeldetuletus, et tavaliselt mängisid seal lapsed. Ta lasi pilgul libiseda üle kitsaste, vanglataoliste akende ja teda pani imestama, kuidas ta suutis selles hoones kolm aastat vastu pidada.
„Kes ta leidis?“
„Enne kui ma selleni jõuan, tema naine helistas nädal aega tagasi, eelmisel kolmapäeval, ja teatas tema kadumisest, kuid sel hetkel ei saanud me midagi ette võtta. Mees oli päev varem sõitnud Saksamaale jaanipäeva tarbeks õlut ostma ning pidi sel õhtul koju jõudma.“
„Saksamaale õlut ostma? Kas see tasub ikka veel ära?“
„Tasub, kui osta piisavalt palju. Nelikümmend krooni kasti eest ja lisaks hüvitatakse tagasi tulles praamisõit, kui sa ei jää kauemaks kui kolm tundi.“
Sõita kogu pikk tee Saksamaale lihtsalt selleks, et laadida auto ääreni õlut täis? Mida enam Fabian sellele mõtles, seda paremini näis see sobivat Jörgeniga, kes talle tasapisi meelde hakkas tulema. Jörgen, ja võib-olla ka tema kuriteokaaslane Glenn. „Kas ta ei jõudnudki Saksamaale?“
„Ta käis kindlasti seal ära. Kontrollisime Öresundi silda ja ta tuli teisipäeva õhtul tagasi, täpselt nii, nagu plaan oli. Aga seal kõik jäljed lõppevad. Järgmise niidiotsa saime alles eile, kui üks klaasifirma nõudis ühe sõiduki teisaldamist, mis nende kraanat blokeeris.“
„Tema auto?“
Tuvesson noogutas ja nad pöörasid ümber nurga koolimaja taha. Umbes kahekümne meetri kaugusele, kraana kõrvale, oli pargitud kastiga maastur, Chevy. Politseilindiga oli juba eraldatud küllaltki suur ala. Territooriumit valvasid kaks mundris politseinikku.
Fabianile ja Tuvessonile tuli vastu keskealine hõrenevate juustega mees, kes kandis ühekordset sinist kaitseriietust. Mehe prillid toetusid peaaegu ninaotsale.
„Tahaksin teid omavahel tutvustada,“ sõnas Tuvesson. „Ingvar Molander, meie kohtu-uurija, see on Fabian Risk, kes alustab ametlikult alles augustis.“
„On seal vahet, kui käsil on selline juurdlus, millest läbi hammustada?“ Molander nihutas oma prillid veelgi allapoole ja sirutas käe, samal ajal ainiti Fabianit silmitsedes. „Paneb mõtlema küll,“ valetas Fabian Molanderi kätt surudes.
„Selle koha pealt on sul õigus. Luban, et sa ei pea pettuma.“
„Ingvar, ta on siin vaid kiire ülevaate saamiseks.“
Molander kostitas naist pilguga, mis küll vastumeelselt, aga siiski tekitas Fabianis uudishimu. Seejärel juhatas Molander nad koolimajja ja andis kummalegi samasuguse kaitseriietuse komplekti nagu tal endalgi.
Fabian polnud selles koolimajas sees käinud peaaegu kolmkümmend aastat. Kõik nägi välja täpselt selline, nagu ta mäletas – punastest tellistest koridoriseinad ja heli summutavad kahhelkivid, mis sarnanesid lakke kinni jäänud kokkupressitud prügiga. Nad suundusid koridori kaugemas otsas asuvasse puidutöökotta. Fabian polnud puidutöötlemise vastu vähimatki huvi tundnud seni, kuni mõistis, et tööõpetustunnis on võimalik endale ise rula meisterdada. Semester hiljem oli ta kuumutanud, painutanud ja saaginud niipalju vineerplaate, et säästa nende müügist saadud raha paari ehtsate Trackeri rattakinnituste ostmiseks.
„Lubage mul näidata teile mõrvapaika, mis ilma igasuguse kahtluseta kvalifitseerub kümne kõige hullema mõrvapaiga hulka, mida mina kunagi näinud