Hästijätt. Siiri Sisask

nalja heita parasjagu, kuid tegelikult oli nalja vähe: Esko oli tõrges ja kuri loom. Tuli kaarega mööda käia. Isa vahel kutsus mind ka endaga kaasa, ikka ratsa ja ikka metsa ja ikka inspekteerima, kuid oma „hobuse-krambist“ enamat ma nendest tiirutamistest ei mäletagi. Nüüdki tunnen nende suurte loomade vastu kummalist peljusegust austust ning nende lähedusse on mul keeruline end sundida. Olin vist kolmene, kui sattusin pealt nägema, kuidas Esko hammastega mu vanema õe Lea turjast kinni hakkas ja ta õhku lennutas. Õde sai kõvasti haiget ja sinised hambajäljed selga…

      Kõige varasem mälestus, nagu mu vanaemalgi, on mul aga ajast, kui alles kahene olin ning kui ühele uudishimulikule tumedalokilisele „hipitädile“ mereäärse rannakioski ees soravalt vastasin: „Olen kahe ja poole aastane!“ Mis seigale eelneda või järgneda võis, ei mäleta. Kuid selgesti mäletan oma häält, paksukesi käevarsi, lühikest varrukateta kollast kleiti ja paljaid varbaid liivas, mida lausumise ajal vist ise huviga piidlesin. Üldiselt olla ma olnud ülimalt otsekohese ütlemisega laps, ema sõnutsi ka onusid-tädisid ohtralt oma tähelepanekutega naerutanud.

      Nojah, meenub küll endalegi… Kord üht kommunistliku partei bossi igatahes uurisin kaua, enne kui midagi kosta võtsin! Lugu oli nimelt nii, et mees võttis parasjagu päikest oma kena suvila ees, trussikute väel, rannaäärsete kõrguvate mändide all. Oli ilus ja soe ilm. Seisin teki kõrval, üks jalg ette sirutatud, käed asjalikult selja taha kokku pandud, just nõnda, nagu mu isagi tihti seisis, kui tal metsavahimunder seljas oli. Lõpuks olla ma lausunud (ise öeldut ei mäleta, ainult see on meeles, kuidas mees mõnuga tekil lamaskles – käed laiali, rind karvane, nägu päikses lõõskamas): „Nii. Miks te siin magate? Lähete niimoodi paksuks.“ Eks sai tõtt öeldud igati. Tublilt üle keskmise kogukuse ju mees oligi, Vello oli ta nimeks…

      Igatahes jooksnud seepeale Veera, Vello peenest prouast abikaasa, ähmiga õue: ta polevat Vellot juba teab-mis-ajast niimoodi naerda möirgamas kuulnud!

      Muidugi, kui kolmene nii keerulised asjad sedavõrd peene diplomaatiaga paika paneb, siis on ikka pandud ja kohe pikemaks ajaks, nii et toda nalja ei unustatud niipeagi. Oli nagu mantra, mida koosviibimistel ikka uuesti ja uuesti kedrati. Olla parteiboss oma paugu saand…

      Nõnda olid ka teised mu isa sõbrad, menuartist Artur Rinne ja näitleja Robert Gutman mu vanemaid alati palunud, et mind korraks nende koosistumistele kutsutaks, et ma siis ka neile oma uusimaid tarkusi jagada võiksin. Mäletan, iga kord naerdi nii, et minu arust isegi meie kuri hobune Esko ei suutnud niimoodi hirnuda. Pidi siis küll kole naljakas olema, vist. Kuigi ise ma neid asju ju tõsimeeli korraldasin.

      Samast, kahe-kolme aasta vanusest lapsepõlvest mäletan end ka sikutamas isal kirsasid jalast, kui ta kord õhtul peale tööd „metsast väsinuna“ koju saabus. Nagu tõeline sanitar kunagi, võtsin isa oma hoole alla. „Tule nüüd, kallike, õde aitab sind!“ Niisiis pidasin oma isa teatud hetkedel hoopis oma vennaks.

      Mäletan, kuis need kirsad kõva pauguga kokku lajatasin, seejärel need väga vaikselt seina äärde teineteise kõrvale seisma paigutasin, nagu mõõdetult, ise sinna juurde täheldades: „Vaat nii peab olema!“ Mäletan selgesti. Ka mu ema mäletab. Olla niivõrd koomiline olnud. Ja teo tähendus kõigile paugupealt arusaadav! Aga ennast polnd õieti veel ollagi…