poole tagasi tõttama.
«Aga ma olen ikka veel näljane!» kaebas Katja, hõõrudes katelokikaant pärast kiiret hommikueinet kolme relvastatud mehe turvamisel sisse toodud lumega.
Keegi peale tema poleks konservtoidu nappuse üle virisemisele mõelnudki. Aga bossi hala tekitas Raunis pigem turvatunnet, mitte ärritust.
Katja oli nii erikuradi tavalises tujus ja tavalisel määral vinguv, tavalisel määral kohusetruu, varusid ennastsalgava õiglusega jagav, et tekkis tunne, nagu jõuaksid nad ka tavalisel moel turvaliselt transpordibaasini välja.
Hommik oli pilvine ja suhteliselt soe, vast viis miinuskraadi.
Nad läksid nii kiiresti kui andis, sumbates lumes kõige mõistlikumat teed kärujaamas ootava kärujaani suunas. Vant kandis raadiot ja kontrollis perioodiliselt kanaleid ükskõik kas vaenuliku või sõbraliku side märkamiseks. Katja kena blondi pea ümber oli mässitud valge koeravillane rätik ja ta nägi oma binokliga välja nagu sõjaväesaabastes ja moondepükstes muinasjutupreilna. Raskelt koormatud preilna, siiski. Kui relvad välja arvata, kandsid kõik sõdurid kergemaid koormaid kui spetsialistid, nii et noil kahel oli turjal suurem jagu tarbeväärtust. Mille tegi tasa tõsiasi, et sõdurid kaitsesid neid omaenese naha hinnaga kui tarvis.
Spetsialistide kaotamine tõi teistele kaasa tagajärgi. Ebameeldivaid.
Raun astus otse Nuru jälgedesse, relv rinnal, kõrvad ja silmad ümbrust valvamas. Kogu nende liikumisskeem oli Katja ja Vandi kaitsmiseks kohandatud. Spetsialist tähendas teadmisi ja teadmised lugesid.
Vastuvõtja meediku kinnastatud käes võttis tooni üles ja iugatas. Vant tõstis jubina kõrva äärde. Tael, kes külge kattis, peatus ja kõik kuulatasid.
Segane krudin ja sahin. Eetrihäire. Ja siis: «…sajandat korda: Uniooni rühm number kaksteist piirialal, tulge kuuldele! Tuline pask, no tulge siis lõpuks!»
Vant rullis nuppu. Ta vastas eriti selgelt, suud iga sõna jaoks avades: «Uniooni rühm number kaksteist kuuldel.»
«Oh, kurat, viimaks ometi! Siin kärujaani turvepealik. (Ragin) …eeme. Oleme bandiitide valve ning tule all, (ragin) …käru üleandmist. Paneme vastu, aga ootame kannatamatult abiväge. Palju teil moona on? Kuuldel.»
Vant heitis kiire pilgu Katja poole, silmad prilliklaaside taga küsivad. Boss võttis aega raiskamata sidejaama meedikul pihust ja tõstis selle omaenda näo juurde.
«Moonavarud esialgu piisavad. Milline on täpne olukord ja teie ettepanek? Kas me bandiitidest läbi murdes kärujaaniga tagasi Gärru pääseme? Kuuldel.»
Kuni Katja vastust kuulas, põrnitses Raun Phone-Xi poole.
«Ku-nin-gas?» vormis ta suu abil hääletult, ning kergitas küsimusena kulme. Pealik noogutas talle ja sihtis siis, pilguga bossi silmi otsides, sõrmega saatjat. Katja noogutas talle omakorda, lõpetas kõne sõnadega «annan militaarjuhile edasi» ning ulatas karbikese sõdurile.
Phone-X võttis saatja oma suurde kätte, kuhu too peaaegu ära kadus. «Uniooni rühma number kaksteist militaarjuht siin. Annan teada, et meil on ka endal võimalik olukord tekkimas. Peatuspaigast viie miili kaugusel tuvastasime tõenäolise kuningarünnaku tundmatu sihtmärgi vastu. Aga see oli kindlasti inimene. Öösel meid ei tülitatud, aga ei saa välistada, et ta meid jälitab. Kuuldel.»
«Tulge kiiresti!» Hääl saatjast kõlas kaunis paanilisena. «Meil on vaja neist sitasest bandiitidest lahti saada ja (ragin, ragin) …võime kärujaaniga kõik koos kus kurat sõita. (ragin) .... teie kuninga neid laipu õgima. Kui ta neid tahtma peaks (ragin) …uuldel?»
Katja pilk, PiXi noogutus, lühike vastus kärujaamale.
See oli niisiis, ühesõnaga, otsustatud.
Kompassid ja vähemalt mingisugused kaardid olid kõigil olemas. Kaks kehvakest lähisaatjat kamba peale samuti. Kärmesti pandi paika uus formatsioon: Nurg pidi minema skaudina ees, andma raadio teel teada, kuhu bandiidid jälgi on jätnud, ning otsima ohutut teed. Ta oli jälgede ja varjumise peale osav, kaugelt parem kui Raun. Raun omakorda oli parem kui Tael ja Phone-X.
Plaani hea külg oli see, et ehk ei kõnni nad niiviisi otse varitsusse. Halb külg oli see, et Nurg jääb ette minnes üksi. Aga spetsialiste ja nende väärtuslikke ihusid koos väärtuslike teadmiste ja oskustega pidi samuti keegi kaitsma. Suur sidejaam pidi jääma spetsialistide kätte, pisemad sõduritele.
Lumes sumpamine viiekesi koos pausidega – mil Nuruga ühendust peeti – erines kuuekesi lumes sumpamisest eeskätt selle poolest, et Katja iga pooltunni järel, kui Nurg sekundi pealt ühendust ei võtnud, närvlikult taskut kompas ja vandesõnu pomises.
Arusaadav: seesugused üksinda skautimised bandiidialal võisid väga halvasti lõppeda. Lasud, mida keegi ei kuule, ja võibolla leitakse kunagi 8 tunni pärast alasti laip, kogu varustus viimse kui tikuni läinud, vahel koguni hambad välja tõmmatud.
Nurg oli selle meeskonnaga päris kaua koos töötanud. Ta oli oma.
Pealegi, kahtlustas Raun, magas Katja asulaperioodidel Nuruga. Salaja, et neil sellega seoses eraldi meeskondadesse asuda ei soovitataks. Ekspidel nad mingit sellist jama endale ei lubanud, aga boss kirus Nuru raporti hilinedes pisut närvlikumalt, kui ta oleks seda ehk mõne teise mehe puhul teinud. Katja silmad külmast õhetavate põskede ja laia lopsaka suu kohal tõmbusid samuti külmadeks – ja murelikeks.
Hakkas tasakesi hämaraks kiskuma, kuid lumevalgust pidi veel tundideks jätkuma. Nad olid juba päris kärujaama lähedusse välja jõudnud, aga Nurg polnudki ühendust võtnud.
Rühm peatus, Phone-Xi nõudmisel. Kes tahtis, istus lumme. Tael näiteks ei kulutanud oma pikki jalgu kunagi ilmaasjata, kui seda vältida sai. Katja jäi jalule ja koukis raportit oodates taskust puru ja suitsupaberid välja. Keeras külmast veidi kohmakate sõrmedega endale sigareti ja tõmbas seda siis pikkade keskendunud sõõmudega, kuna tema sidejaam ei teinud juba 40 minutit mitte piiksugi. Selle ajaga võis juhtuda… kõike.
«Kas meie talle ei võiks..?» küsis viimaks Vant, keda olukord ilmselt samuti närviliseks tegi.
«Ja kui ta on olukorras, kus tuleb olla nähtamatu ja kuuldamatu? Ei, meie talle ei võiks.»
Tael ütles seda väga järsult. Paus.
«Kas kärujaamast on midagi?»
Kaks korda oli Katja püüdnud ka jaamaga ühendust saada, aga seal ei võtnud enam keegi vastu. See ei teinud olukorda just muretumaks.
Veerand tundi hilinemist polnud muidugi mingi pikk aeg. Kuid Nurg poleks põhjuseta vaikinud. Midagi pidi olema.
Raun pidas puudevahelist silmas nii hästi kui sai.
Nad olid juba nii lähedal, et kui Nuruga ühendust ei saa, siis Phone-X ilmselt Rauni üksinda enam ette ei saadagi. Pigem juba Taelaga kahekesi ja kõik teised päris lähedal järele, muidu vastupanu korral jaamani läbi ei lähe.
Liikumine puude vahel. Raun tõi kuuldavale lühikese heli, tõstis käe ja tegi varjumismärgi, aga Katja jäi venitama ja puude vahele vahtima, kuni Tael ta lihtsalt maha tõmbas.
«Lõpeta ära, loll,» sõnas boss ülemäära, kaugelt ülemäära valjusti. «See on ju Nurg, ega ma niisama ei passiks!»
Raun vaatas uuesti, aga ei näinud kedagi.
Aga Tael vahtis Katja näidatud suunda ning tõstis siis käe. Kõrgele.
Ning vaevalt paarkümmend sekundit hiljem nägid juba kõik Nurgu, kes nüüd tuli juba üsna avalikult, igavene irve vuntsidest varjutatud suul.
Kui ta lähemale jõudis, läks naeratus kinni.
«Ma ei julgenud saatjat kasutada, sest bandiidid on jaama territooriumil sees ning ilmselt kuulavad pealt. Ligi uurima ei läinud, aga idapoolsel küljel on tarast vool väljas ning nad hoiavad mingit seebiputkat. Peavad läbirääkimisi. Tahavad kärujaani.»
«Sa said jaamaga ühenduse?» Katja pilk nende suurele saatjale oli sügavalt põlglik.
«Ei. Ma ju räägin, ei julge saatjat