Tõrkeotsing. Heinrich Weinberg

on Võnnust tunni aja tee kaugusel, kui sõita mööda mitmetasandilist Tartu-Riia kiirteed või – nagu selgus, siis eelistas Kivinurk minna lõuna poolt väikese tiiruga, kasutades Riia-Pihkva kiirteed ja siis läbi Miltina linnakese põhja poole, kulutades umbes 10 minutit rohkem, sest vahele jäi lõik, kus liiklusreeglistik ei lubanud lendamist. Piisavalt aega… Aega planeerida, aega juhust passida, aega juhust kasutades põgenema saada…

      „Mis toimub Valgas?” küsisin.

      „Seal on Lõuna-Eesti piirkonna büroo,” ütles Johansen. „Saame rahulikult rääkida. Ja te olete turvalises kohas.”

      „Jaa – loomulikult – ainult et sinna on päris parasjagu mitukümmend kilomeetrit,” ütles Henry. „Paljugi, mis võib juhtuda mitmekümne kilomeetriga…”

      Bla-bla-bla!

      „… ja mina küll nii veendunud pole, et seal nende büroos niiväga turvaline oleks.”

      4. SELGEM PILT

      (Praegu – maanteel)

      Ma vaatasin maasturi akna taga mööda libisevat sügisvärvides maastikku. Ja püüdsin hoolikalt ignoreerida Henryt, kes kuskil taustal mu kallal õiendas. Tegelikult oli ümbruskond oma kirevuses – kollasepunasekirjud metsad, koristatud viljapõldude beežikad toonid, ikka veel rohelised heinamaad ja sügiskünni must – ütlemata ilus.

      Võisin peaaegu tajuda Johanseni ainitist pilku, millega ta mind seiras. Talle sekundeeris Kivinurk, kes alatasa tahavaatepeeglisse vilksas, et mul pilku peal hoida.

      „Hakka või uskuma, et sul on võime mõtteid lugeda,” tähendas Henry.

      Jah, välja ütlemata kujul rippusid mõned ilmselged küsimused õhus, muutes atmosfääri sõiduki sisemuses paksuks.

      „Arvatavasti on minus olnud mingisugune sõge agarus-ogarus, mis hakkas silma… Noh, mõnele leiutajateküla tegelasele,” ütlesin Johanseni poole vaatamata.

      „Rääkimata mõningasest traumaatilisest tasakaalutusest!” näägutas Henry. „Pole siin vaja midagi salata…”

      „Leiutajateküla…?” Kivinurk ei saanud aru, millele ma viitan.

      „… tõtt, ikka külma, sirget tõtt, Maris!”

      „Sõjavägi kulutab jätkuvalt teadusuuringutele kaugelt rohkem ressursse kui meie austatud teadusasutused ja erasektor kokku,” ütlesin. „Mitte et mul mingeid numbreid oleks… Leiutajateküla – see on kokkuvõtlikult nimetus nende teadusuuringutega tegelevate moodustiste kohta, mis sõjaväes on.

      Ma tulin ajateenistusest tagasi, käisin kooli lõpuni ja noh – tööd ei leidnud,” sõnasin. „Ühelt tööintervjuult teisele minnes ja ikka sama vastust saades, et hetkel meil kahjuks ei ole midagi pakkuda, kuid me kindlasti informeerime teid, kui peaks midagi tekkima, hakkad ise ka ühel hetkel mõtlema, et mis siis nüüd saab?”