Mees, keda polnud seal. Michael Hjorth

uuesti, astus paari sammuga laua juurde ja silitas põgusalt Sebastiani põske. „Sa peaksid habet ajama, sa kriibid,” naeratas ta, kummardus ja andis mehele suu peale musi. „Õhtul näeme.”

      Ta väljus köögist ja Sebastian kuulis, kuidas ta vannituppa läks. Nüüdseks juba tuttavad hääled ütlesid Sebastianile, et naine peseb hambaid. Ta ohkas häälekalt. Kõik oli läinud nii nagu alati. Mida ta siis arvas? Iga argiseid pisiasju mitte puudutav jutuajamine Ellinoriga käis ringiratast. Naine ei kuulanud teda kunagi. Mitte seda, mida ta tegelikult ütles. Naine tõlgendas kõike enda kasuks. Kui tal ei õnnestunud Sebastiani juttu millekski endale positiivseks keerata, siis otsustas ta selle lihtsalt kõrvust mööda lasta. Nagu praegugi.

      Sa pead ära kolima.

      See ei olnud tõlgendatav. See oli selge. See oli reaalsus. Kuid Ellinori maailmas ei olnud reaalsus midagi kindlat või püsivat. Ta võis vormida selle just niisuguseks, nagu tahtis. Sebastian oli lasknud tal liiga palju kordi puhtalt pääseda. Enam mitte. Seekord on naine sunnitud kuulama. Sebastian andis oma ärritusele ja pahameelele voli, tõusis hommikusöögilaua tagant püsti ja läks vannitoa poole. Ta avas ukse – Ellinor ei pannud seda kunagi lukku – ja jäi lävele seisma. Ellinor kohtas peeglis tema pilku.

      „Kas sa ei taha teada, kus ma neljapäeva öösel olin?”

      Ellinor harjas edasi, aga tema pilk peeglis oli selge.

      Ei, ta ei taha.

      „Kas sa ei taha teada, miks ma koju ei tulnud?”

      Ellinor sülitas kraanikaussi, pani hambaharja vannitoariiulile plasttopsi tagasi ja kuivatas end triibulise froteerätikuga, mille oli töö juurest kaasa toonud.

      „Sul olid kindlasti oma põhjused,” vastas ta ja trügis Sebastianist mööda esikusse.

      „Jah, põhjuse nimi oli Gunilla, nelikümmend seitse aastat vana ja meditsiiniõde.”

      „Ma ei usu sind.”

      „Miks mitte?”

      „Sest sa ei teeks eluilmaski mulle midagi niisugust.”

      „Teeksin ikka küll.”

      Ellinor raputas pead ja toppis samal ajal mantlit selga.

      „Ei, sa ei teeks. Kuna see tähendaks seda, et sa tahad mulle haiget teha, ja miks sa peaksid seda tahtma?”

      Sebastian vaatas, kuidas naine kummardus ja kiirete järskude liigutustega saapaid jalga tõmbas. Saapanahk libises tal pihust. Ta pidi uuesti tõmbama. Veel järsemalt. Otsekui võitleks ta selle eest, et mitte kontrolli kaotada. Sebastian tundis, kuidas tema ärritus vaibub ja selle asemele kipub tulema teatav kaastunne. Ta võitles sellele vastu. Oli vaja oma otsusele kindlaks jääda. Siiski kuulis ta oma pettumuseks, et tema hääl on leebema tooni võtnud.

      „Seda ma ei taha. Ma tahan ainult, et sa mõistaksid, et sa ei saa kauem siin elada.”

      „Miks mitte?”

      „See oli viga, sa ei oleks tohtinud kunagi siia kolida. See on minu süü. Ma tundsin teatavat, ma ei tea… süüd. Korraks näis mulle, et see on midagi niisugust, mida ma tahaksin, aga ei ole.”

      Ellinor tõstis esimest korda pärast esikusse jõudmist pilgu ja vaatas talle otsa.

      „Kas meil pole hea olnud?”

      „Meil pole midagi olnud.”

      Ellinor vastas vaikimisega. Sebastianile tundus, et tema silmis võis aimata pisaraid. Kas ta hakkab sihile jõudma? Hoolimata sellest, et ta oli kavatsetust rohkem põhjendanud. Sel juhul viimaks ometi. Nüüd oli küsimus selles, et mitte anda Ellinorile võimalust tõlgendada ja valesti aru saada. Sõnum talle pähe taguda.

      „Sa oled nagu koduabiline, keda ma kepin. Minul ei ole sinust sooja ega külma ja sina hoolid minust haiglaselt palju.”

      Ellinor ei vastanud, kuid Sebastian nägi väikest muutust tema pilgus. See läks veidi karmimaks. Selles sähvatas niisugune hõõgus, mida Sebastian ei olnud seal kunagi varem näinud. Talle tundus, et keegi teine on naist millalgi haigeks nimetanud. Võib-olla paljud teised, mitu korda. Oli selge, et naisele see ei meeldi.

      „Räägime sellest täna õhtul.”

      Naise hääles oli mingi karm kõla, mida Sebastian samuti enne kuulnud ei olnud. Seekord oli naine kuulanud. Nüüd ei tohtinud järele anda.