külla tulla. Jalgrattaga randa sõita ja supelda. Sadamas jäätist limpsida. Billie oli püüdnud olla samasugune rõõmus nagu teised, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta muudkui mõtles sellest tolmust ja mustusest, kõigist neist asjadest, mille eelmine perekond oli maha jätnud.
Just nagu elaksid nood seal ikka veel edasi.
Nädal enne kolimist käisid Billie ja ema Lundis isa vanematel külas. Vanaisa süütas grilli ja vanaema keetis värskeid kartuleid. Nemad paistsid samuti kolimise mõttega päri olevat.
„Midagi uut teeb teile head,“ sõnas vanaema ja silitas Billie põske.
Seejärel puhkes vanaema nutma, vanaisa köhis kohmetult, pilgutas silmi ja kurtis, et grillisuits neid kipitama ajab. Ent Billie sai aru, et temagi kurvastas.
Billie oli pärast isa surma väga palju nutnud ja ta ei uskunud, et tal veel pisaraid varuks olla võib. Kuid oli siiski. Enamasti pääsesid need valla öösiti, kuid vahel juhtus seda ka keset päeva. Ükski talv ega kevad ei olnud varem olnud nii hirmus.
Linnamaja oli neil ikka veel alles, kuid see oli vaja peagi müüki panna. Billie lootis salamisi, et seda ei tule keegi vaatama, et nad on lõpuks sunnitud koju tagasi kolima. Maakleri arvates oli maja kergem müüa, kui see on möbleeritud. Seepärast oli ema otsustanud asjade uude majja ületoomisega oodata.
„Meil on seal ju nii palju mööblit juba ees ja kõigest sellest lahtisaamine võtab aega,“ rääkis ta.
Kuid Billie hakkas vastu.
„Ma ei heida eluilmas nendesse vanadesse vastikutesse vooditesse magama!“ karjus ta.
Ema andis järele. Nad vahetasid voodid välja, kuid muu mööbel jäi kasutusse.
Ilm oli soe, kui nad kraami sisse kandsid. Bille korjas oma toas kokku asju ja heitis neid suurtesse kastidesse, mis ema oli kaasa võtnud. Ta koristas roosat kirjutuslauda, mis nägi välja nii, nagu oleks keegi selle taga istunud ja joonistanud. Ettevaatlikult korjas ta kokku lauale jäetud joonistusi. Billie ei olnud küll kindel, kuid talle tundus, et need oli teinud tüdruk. Enamik piltidest olid mustvalged. Vaid mõni üksik värviline.
Piltidel oli kujutatud väga mitmesuguseid asju.
Kivi otsas istuvat suurt kassi.
Hulka puid, mis Bille meelest pidi olema mets. Puutüve tagant piilus välja poiss.
Ühel pildil oli väga vihase näoga tüdruk.
Billie asetas joonistused kasti põhja ja kattis need muude asjadega. Talle ei meeldinud, et eelmisest perekonnast jäänud jäljed nii nähtavad on. Ema rääkis, et nad peavad uuesti otsast peale alustama, aga kuidas võib miski tunduda uuena nii vanas majas?
Ukselävele ilmus ema.
„Ma kavatsen poodi minna. Kas tuled kaasa?“
Billie pidas aru. Ei, talle ei meeldinud poodides käia.
„Hea küll,“ leppis ema. „Ma olen varsti tagasi.“
Nõnda jäi Billie esimest korda uude elukohta üksi.
3.
KUI EMA LAHKUS, jäi maja täiesti vaikseks. Billie pani kasti veel viimased asjad, millest ta tahtis oma toas lahti saada, ja läks alumisele korrusele tolmuimejat tooma. Ema oli minnes välisukse pärani jätnud ning Billie tõttas ust kinni tõmbama ja lukku keerama.
Ukse sulgenud, kuulis ta kusagil toas akent hingedel kriuksumas. Tasakesi hiilis ta elutuppa, kuid seal olid kõik aknad kinni. Bille jäi hiirvaikselt seisma ja teritas kõrvu. Heli oli jätkuvalt kuulda, kuid see kostis kusagilt mujalt.
Korraga märkas ta midagi, mis sundis teda kääksumise silmapilguks unustama.
Elutoa laelamp.
See liikus. See kõikus pikkamisi edasi-tagasi just nagu vana kella pendel.
Lambi paneb kindlasti õõtsuma aknast puhuv tuul, mõtles Billie. Kuid elutoas ei olnud aknad lahti. Mismoodi lamp siis niiviisi pendeldada sai?
Ta läks külalistetuppa. Põrand oli peaaegu üleni kastide ja prahiga kaetud. Billie tundis kergendust, kui pärani lahti lükatud akent märkas. Kähku tõmbas ta selle kinni. Ta tundis sedasama mida ukse puhul – ta ei tihanud seda lahti jätta. Samuti ei söandanud ta tagasi elutuppa laelampi vaatama minna. Mis siis, kui see ikka veel kõigub?
Billie leidis tolmuimeja ukse kõrvalt nurgast. Ta pidas aru, kas tal on varem mõni sama kummaline suvevaheaeg olnud. Suvevaheaeg täis kolimist ja koristamist. Suvevaheaeg ilma isata. Ta sundis end sügavalt sisse hingama.
Kui Billie tolmuimeja üles tõstis, märkas ta lauakest. See oli madal nagu diivanilaud, kuid palju väiksem. Ta mõtiskles, milleks seda lauda võidi kasutada, ehk oli pereemal tavaks sellele lauale lilli asetada?
Lauda kattis paks tolmukiht, kuid Billie nägi siiski, et see oli värvikirev. Jalad olid metallist, lauaplaat väikestest siniselt, punaselt ja kuldselt kumavatest kivikestest. Ettevaatlikult vedas ta sõrme tolmu sees ja nägi, kuidas kivid helklesid. See oli esimene ilus ese selles majas. Ta kavatses emalt küsida, kas võib laua oma tuppa võtta.
Kui Billie tolmuimejat üles tassis, meenus talle taas laes konksu otsas kiikuv lamp. Kahtlemata pani selle liikuma külalistetoas tekkinud tõmbetuul. Mis see muu ikka olla võis?
Päike kadus pikkamisi kõrgete mändide taha, mis kasvasid teisel pool teed nende maja vastas. Billie ja ema istusid terrassil ning sõid spagette hakklihakastmega.
„Sõidame jalgrattaga mere äärde ja kastame end nüüd õhtul korraks vette,“ pakkus ema ja ta silmad särasid. „Minu meelest oleme seda pärast niisugust rühmamist väärt.“
Õhtul jalgrattaga suplema sõita. See kõlas ahvatlevalt. Billie tühjendas kähku piimaklaasi ning nad asusid emaga teele.
„Mis sa arvad, mis eelmise perekonnaga juhtus?“ päris Billie, kui nad olid veidi aega vaikselt pedaale vändanud.
„Mis tähendab … juhtus?“ ei taibanud ema.
„Ma ei oskagi täpselt öelda. Kas pole kentsakas, et nad sõitsid ära ja jätsid endast nii palju asju maha?“
„Seda küll,“ möönis ema. „See on tõesti imelik, et nad lihtsalt niiviisi lahkusid. Aga vahel võib juhtuda ka sedasi. Asjad võivad kiiresti muutuda.“
Ja nad ei rääkinud enam sõnakestki, enne kui randa jõudsid.
Vesi oli sinine ja jahe. Ei ühtki tuulepuhangut peegelsiledal veepinnal virvendamas. Billie seisatas, kui vesi talle põlvini ulatus, ema aga jooksis temast mööda ega peatunud enne, kuni oli pihast saadik vees. Seejärel viskus ta ette ja sukeldus voogudesse. Mõni sekund hiljem tõusis ta taas pinnale.
„Oh, kui mõnus!“ hüüdis ta. „Tule, Billie!“
Billie kahlas ema poole. Tal oli meelest läinud, et vesi on Åhusis alati liiga külm. Ja et siin on nii pikalt madal. Nagu vanaisa ikka öelda tavatses – siin on nii madal, et mine või jalgsi Poolamaale välja.
Rannariba oli kitsas, kuid pikk. Kaugel paremal võis aimamisi näha sadama sissesõitu kaitsvat muuli. Billie kavatses jalgrattaga sadamasse sõita, niipea kui selleks aega leiab. See on põnev koht, mida tasub lähemalt uurida.
Ta märkas poissi siis, kui oli juba supelnud ja oma käterätikut kokku rullima hakkas. Tumedate juuste ja pruunide silmadega poissi. Too istus pisut eemal liival, jalas vaid punased šortsid ja ei midagi muud. Mispärast poiss neid niiviisi vahtis?
Ema tuli veest välja ja raputas juukseid. Ta pani ilmselt Billie pilku tähele, sest sõnas:
„Ta näeb päris kenake välja.“
Billie tundis, kuidas nägu punaseks värvus. Miks arvavad vanemad alati, et niisuguseid asju on paslik välja öelda? Kenake. Kas nõnda öeldakse laste kohta?
„Sugugi mitte,“ vaidles Billie. „Ta on ju hull peast, muudkui istub ja jõllitab meid.“
Ta põrnitses tigedalt poissi, too pööras pikkamisi pea ära ja