üks laps oli tol ajal viiene ja teine kuuene. Selgus, et naine oli tal keelanud lastega mälul põhinevaid mänge mängida. Nimelt oli laste mälu palju parem kui isal ja nad ka mängisid paremini ning enamasti võitsid. Kaotusest pettunud isa oli nende jaoks hirmuäratav.
Enne, kui sa otsustad, et see mees on pigem ebasümpaatne, vaatame tema eesmärke. Niivõrd intensiivne ja võistlev käitumine ärritab sageli inimesi, sest seda peetakse vajalikuks vaid selleks, et teisi valitseda ja alla suruda. See on täiesti vale. Tema kavatsused ei olnud peaaegu kunagi kurjad. Ta tahtis lihtsalt võita.
See on üks punaste suurimaid probleeme. Üpris sageli juhtub, et nad ärritavad teisi sellega, et on liiga jõulised isiksused. Hiljem käsitlen teemat, kuidas selliste inimestega toime tulla, kuid juba praegu võin paljastada, et see on üsna lihtne.
AEG ON RAHA
Punased kiirustavad. Seis. Liigume edasi
Punaste jaoks on „suurepärase” sünonüüm „kiiresti”. Kui sa avastad keset koosolekult äkitselt, et üks osavõtjatest tegeleb hoopis teiste asjadega, on see ilmselt punane, kellel on igav hakanud. Lähemalt vaadates saad aru, et tema mõtted on mujal, näiteks arutatava protsessi järgmise sammu juures. Kuna punased mõtlevad kiiresti, liiguvad nad teistest kiiremini edasi.
Vaid vähesed asjad pahandavad punast rohkem kui loidus. Kui koosolek või arutelu venib, võib ta kergesti vahele segada ja küsida, kas seda küsimust on tõepoolest vaja nii pikalt arutada. Me oleme sellest juba kakskümmend minutit rääkinud. Võtke ennast kokku! See on kõigest paar miljonit investeeringutest. Mis siin keerulist on?
Järele mõeldes leiad, et neil on sageli õigus. Kui teised rühma liikmed võivad otsuse langetamist raskeks pidada, siis edasi liikuda soovivad punased on tihti valmis langetama mistahes otsust. Kui meeskonda kuulub mõni punane, ei arutata ühtegi küsimust lõpmatuseni. Lõppude lõpuks on alati parem teha midagi kui mitte midagi. Eks ju?
Kasu on ilmne. Punased on inimesed, kes ei raiska kunagi aega millelegi, mis edasi ei liigu. Kohe, kui ülesanne hakkab muutuma segaseks või võtab liiga palju aega, astub punane samme, et hoogu jätkuks kogu projekti, ühise ülesande või maja ehitamise vältel. Kihku-kähku ja asi on kiiresti tehtud.
Umbes viisteist aastat tagasi asusin tööle väikesesse, umbes tosina töötajaga konsultatsioonifirmasse. See oli suurepärase sisekliima ja hoogsa tempoga hästitoimiv ettevõte. Üks tõhususe põhjus peitus ettevõtte asutaja isikus – ta oli punane. Björni jaoks ei toimunud miski liiga kiiresti. Tema juhtimisel ei kestnud ükski koosolek minutitki kauem, kui tingimata vaja oli.
Töötasin uuel töökohal teist või kolmandat nädalat. Ühel päeval, kui istusin liiklusummikus, helises mu mobiil. Vaatasin ekraanile ja nägin, et helistaja on Björn. Täielikus kooskõlas sellega, mida mulle ettevõttesse tööle asudes õpetati, vastasin telefonile, öeldes tervituse, oma nime ja firma nime. Ta katkestas mind kannatamatult ja esitas oma küsimuse.
„Kas sa otsisid mind?” – „Ei,” vastasin ja hingasin sügavalt, et edasi rääkida. Mulle ei antud võimalust. „Hästi,” ütles ta ja lõpetas kõne.
Kaheksa sekundit.
Ebameeldiv? Sel ajal ei tundnud me teineteist veel kuigi hästi. Siiski pean möönma, et see episood jäi mind vaevama – vähemalt sel korral. Olen alles kolmandat nädalat tööl ja suur ülemus ise helistab, pealegi rahulolematul toonil!
Kui me teineteist tundma õppisime ja ma sain aru, et Björn on punane, küsisin temalt, miks ta telefonis nii järsk oli. Ta küll ei mäletanud seda kõnet, kuid ütles, et ilmselt tahtis ta ainult teada saada, kas ma olin teda otsinud. Kui vastus oli selge, polnud vaja rohkem rääkida. Viisakatele fraasidele või venivale hüvastijätule aja raiskamine ei olnud tema teema.
Kuid samal ajal oli ta hämmastava töövõimega inimene. Björn suutis ühe keskmise tööpäevaga palju rohkem ära teha kui suurem osa teisi. Tal on endiselt eriline võime igast vabast hetkest kõik välja pigistada. Kui tal on päevaplaanis viieminutiline auk, surub ta sellesse e-kirja, telefonikõne või paariminutilise kohtumise. Kõrvalt vaadates võib see tunduda tarbetu püüdlusena tõhususe poole, kuid punane jälestab tegevusetust. Asjad peavad liikuma. Lisa sellele pidev hädaolukorra tunne ja suured asjad saavad hõlpsalt tehtud.
TAEVAS ON PIIRIKS – VÕI KAS IKKA ON?
Realistlik eesmärk on punaste jaoks argpükside eesmärk. See on juhuks, kui me ei nõua endalt kuni viimase piirini, kui me piisavalt ei pinguta. Ambitsioonikuse tase on tavaliselt piiritu, sest punastele meeldivad rasked ülesanded. Punast käitumist on sageli defineeritud võimena raskete olukordade ja probleemidega toime tulla.
Kui punaste joontega inimene eesmärke püstitab, juhtub igasuguseid asju. Alustuseks tahab ta näiteks teada, kui hästi seda ülesannet saab kõige paremates tingimustes täita. Kui kõik üheksateist parameetrit tõepoolest vastastikku toimivad ja ka kõik teised pisut rohkem pingutavad, võib saavutada erakordseid tulemusi. See tähendab, et kõik alla selle taseme on igav, kuni on silmanähtavalt olemas väikseimgi võimalus parimat tulemust saavutada. Veelgi enam, kui kellelgi teisel on õnnestunud võimatu teoks teha, siis on punase vaimus asi lahendatud.
„Miski pole võimatu. Võimatu võtab lihtsalt pisut rohkem aega.” Tõenäoliselt tuli selle ütlusega lagedale just punane.
Loomulikult sõltub kõik ka eesmärgist, mis tuleb saavutada. Näiteks ei piisa lihtsalt võimatu müügitulemusega eesmärgi püstitamisest. Kui punasele müük ei meeldi, eirab ta seda. Kuna ta eelistab kõik otsused ise langetada, ei lase ta ennast üle kavaldada ega hakka tegema midagi, mis talle ei meeldi. Kuid ka see ei ole probleem. Punased esitavad endale kõrgemaid nõudmisi kui teised värvid. Ja nad on alati valmis kõvasti töötama. Ma ei söanda väita, et keegi teine ei tööta nii kõvasti kui punased, kuid ma julgen öelda, et punane pakub kõigile tugevat konkurentsi.
Punaste loomupäraseid ambitsioone ei tohi segi ajada võimuihaga. Võimupositsiooni enda kanda võtmine ei valmista punastele raskusi, neil on kartmatute maine. Punaseid ei hirmuta sellised ütlused nagu „tipus on kõle ja üksildane”. Nad ei vaeva ennast sellele mõtlemisega. Kuid võim ei ole omaette eesmärk, kuigi see on mugav neile, kellele meeldib ise otsustada, teiste järele ootamata.
Tegelikult võib punane olla ka üpris mõjutu. Tal on küll tugev ego, kuid staatus ja mõjukus ei ole talle nii tähtsad kui teistele värvidele. Põhjus on lihtne: punane ei muretse enamasti selle pärast, mida teised arvavad. Ta ei ole siin nende pärast – ta on siin iseenda pärast.
KUULA MIND, SEST ASJAD ON JUST NIIMOODI
Punane paneb välja kõik, mis tal on. Kui tal on selge arvamus või kui ta tahab, et kõik teised temaga nõustuksid, võtab ta kogu jõu kokku.
Kord olin ühel koosolekul, millest osavõtjad üksteist hästi ei tundnud. See oli konsultantide nõupidamine võimaliku koostöö arutamiseks. Parajasti oli majanduslanguse aeg ja kõik muretsesid tellimuste vähesuse pärast. Koosoleku juhataja saabumist oodates rääkisid laua ümber istujad erinevatel teemadel.
Ühes laua otsas istus Elisabeth, kellel oli kõige kohta kindel arvamus. Otsustava näoga ütles ta äkki, et ettevõte X teenib majanduslangusest hoolimata umbes 600 miljonit Rootsi krooni (umbes 60 miljonit eurot) nädalas. 15 kõrgelt haritud, kaalutlevat ja intelligentset konsultanti noogutasid nõusolevalt. Kujutage ette – 600 miljonit! Nädalas!
Kuni Elisabeth arendas teemat, kuidas tuleks lahendada olukord konsultatsiooniäris, mõtlesin pisut numbritele. Teadmata, kust tema esitatud arvud pärit olid, olin vait. Koosoleku algust oodates hakkasin arvutama, kui palju 600 miljonit nädalas teeb aasta peale. Mul polnud piisavalt paberit.
Pärast koosolekut sain oma küsimusele vastuse. Istusin järgmisele koosolekule sõitmiseks taksosse ja juht pani raadio mängima. Uudistes öeldi, et ettevõttelt X oodatakse 8–9-miljonilist (900 000-eurost) käivet nädalas. Sain aru, et Elisabeth oli samuti uudiseid kuulnud. Samuti mõistsin, et kaheksa või üheksa miljonit nädalas on palju realistlikum, kui tema öeldud kuussada miljonit.
Pidage nüüd