keegi arreteeriti?”
„Ei. Politsei ei uskunud teda.” Nad olid nõus möönma, et teda on rünnatud, kuid mitte nii, nagu tema seda kirjeldas. Nad kahtlustasid, et ta oli püüdnud kedagi röövida või tülitada ning jõuliselt tagasi tõrjutud. Nad olid veel viimased vana kooli politseinikud, pöörasid rohkem tähelepanu sellele, kui palju ta oli joonud, ja ka sellele, et ta ei nutnud. „See oli Yorkshire’is, Snaithis. Ma ei tea, kas neil on toimik veel alles. See juhtus viieteistkümne aasta eest.”
Moretti tänab mind. „Meil oleks vaja, et te jääksite lähedusse. Kas teil on koht, kus täna öösel magada?” küsib ta.
„Racheli maja.”
„Sinna te ei saa jääda. Kas keegi saaks teile järele tulla?”
Ma olen nii väsinud. Ma ei taha püüda seda kellelegi seletada ega ka jaamas oodata, kuni keegi mu sõpradest Londonist siia jõuaks. Kui ülekuulamine lõppeb, sõidutab konstaabel mu Marlow’ ainsasse võõrastemajja.
Ma loodan, et me teeme avarii. Meie ees sõidab Abingtoni teel veoauto metallvarraste koormaga ja ma kujutan ette, kuidas nailonlint katkeb, metallvardad kukuvad välja, tantsivad teel, üks neist aga naelutab mu istme külge.
Marlow’ peatänav on kõver nagu sirp, ühes otsas on linnaväljak ja teises raudteejaam. „Jahimaja” on sirbi alumises otsas, jaama kõrval. See on kandiline, mustade aknaluukidega kreemikas kivimaja. Kui konstaabel mu võõrastemaja juures maha paneb, ootavad mõned inimesed platvormil rongi ja kõik nad pöörduvad politseiautot vaatama.
Võõrastemaja toas keeran ma ukse lukku ja panen ka keti peale.
Tõmban käega mööda tapeediga kaetud seina, siis surun kõrva vastu seina ja hoian hinge kinni. Ma tahan kuulda naishäält. Võibolla näiteks tütrega rääkivat ema, kui nad valmistuvad magama heitma. Seina tagant ei kosta ühtegi häält. Tõenäoliselt kõik juba magavad, ütlen ma endale.
Ma kustutan tuled ja poen teki alla. Ma tean, et see, mis toimub, on tegelikkus, kuid ootan ikkagi, et ta helistaks.
3
ME PIDIME TÄNA sõitma Broeadwelli, et pohlamoosiga pannkooke süüa ja muuseumis käia, mõtlen ma ärgates ning olen pahane, et meie plaanid nüüd edasi lükkuvad.
Poolel teel voodi ja tualeti vahel annavad mu põlved järele. Ma vajun kokku, aga see tundub nii, nagu oleks mind ülespoole tõmmatud. Pöörlev koer ripub laes. Rachel on kägaras seina ääres. Trepiastmetel on punased käejäljed. Trepikäsipuul on kolm puhast tugiposti ja üks määrdunud, mille ümber on seotud koera jalutusrihm.
Ma ei tea, kui kauaks ma niiviisi sinna jäin. Mingil hetkel otsustasin ennast pesta. Duši alla ma ei saa minna, sest kardan, et tunnen oma juustes tema maja lõhna. Selle asemel võtan riidest lahti ja hõõrun keha märja flanellitükiga, vaatan, kuidas riie läheb roosaks ja pruuniks.
Riietun, panen oma eelmise päeva rõivad plastikkotti ja viin need võõrastemaja taha prügikasti. See tundub veider − just nagu kõrvaldaksin asitõendeid, aga politsei ei käskinud mul neid alles hoida. Nad oleksid pidanud mind täpsemini juhendama. Jalutan eesruumis mööda rebasejahti kujutavast maalist, millel kujutatud puude vahelt paistavad mõned punased ratsanikud.
Kui ma trepist üles lähen, helistab Moretti ja ütleb, et tal on mulle veel mõned küsimused. „Ma räägin tunni aja pärast ajakirjanikega. Koera kohta ma neile midagi ei ütle.”
„Miks mitte?”
„Inimesed keskenduvad sellistele asjadele. Ma ei saa teid ette valmistada selleks,” ütleb ta, „mis juhtub siis, kui lugu kasvab üleriigiliseks. Me ei saa keelata teil ajakirjandusega suhelda, aga ma võin öelda, et see ei tule juhtumile kasuks. Nad hakkavad jalus sebima ja kui nad ära tüdinevad, siis hakkavad nad otsima, mis võiks Racheli huvitavaks teha.”
„Mis teeb ta huvitavaks?”
„Kõige halvemad asjad tema juures.”
Konstaabel tuleb mulle kell viis „Jahimajja” järele. Otsustan oodata nii kaua oma toas. Mul jääb tema tulekuni kuus tundi üksi olla ja ma mõtlen, kas ma pean nii kaua vastu.
Mõne tunni pärast koputatakse uksele. „Teised külastajad kaebavad,” ütleb võõrastemaja perenaine. Tema taga koridoris põlevad tuled. Ta kannab Musta Vahtkonna šotimustrilist salli ja ma tahan talle öelda, et ma olen elanud Šotimaal. Mu õde käis mul seal külas.
„Lärm häirib neid.”
„Vabandust.” Ma pean uksepiidale toetuma. Ma ei ole täna midagi söönud ega joonud. Toiduga tuleb probleeme.
„Andke teada, kui te midagi vajate,” ütleb ta. „Tunnen kaasa. Nii raske aeg on olnud. Kõigepealt Callum ja nüüd teie õde.”
„Callum?”
„Noor mees linnast, sai Bristoli teel avariis surma. Ta oli kõigest kakskümmend seitse.”
Nüüd tuleb mulle meelde. Rachel oli üks tema põetajatest. Kaalun, kas jagada selle naisega seda, mis Rachel mulle temast rääkis, kuid otsustan seda mitte teha.
Kell viis võtab konstaabel mu peale ja me sõidame Abingdoni. Vestlusruumis ütleb Moretti: „Meil pole õnnestunud leida teie isa. Kas te peate temaga ühendust?”
„Ei.”
„Kas Rachel pidas temaga ühendust?”
„Ei.”
Laes meie pea kohal naksuvad soojaveetorud. Väljas on õhtu pilvedest raske. Lancashire’is ja Cumbrias sajab juba lund. Meie ema kohta pole inspektor küsinud. Ilmselt ta juba teab, et ema suri ammu, varsti pärast minu sündimist.
„Millal te oma isaga viimati rääkisite?”
„Kolme aasta eest.”
„On ta olnud vägivaldne?”
„Ei,” ütlen ma, kuigi pole selles päris kindel. „Ja ta on nõrk. Rachel oli temast palju tugevam. Kas te peate talle Rachelist rääkima?”
„Jah.”
Neil saab olema raske teda leida. Isa lõpetas abirahade järel käimise, kui oli hakanud valitsust kahtlustama. Rachel oli saanud mõne kuu eest postkaardi, millega isa teatas, et on Blackpoolis, aga ma otsustan seda inspektorile mitte öelda.
„Kas te Stepheniga juba rääkisite?” küsin.
„Ta oli päev otsa oma restoranis.”
See on kergendust toov uudis ja ma tunnen end ebalojaalsena, et ma teda üldse kahtlustasin. Ta armastas Rachelit.
„Millise autoga teie isa sõidab?” küsib Moretti.
„Ise ta enam ei sõida,” ütlen, ja hakkan selgitama. Ta on alkohoolik, kuigi see sõna on mulle tema kirjeldamiseks tundunud alati liiga peen. Midagi peab Moretti sellest juba teadma. Isal on kirjas hulk väärtegusid. Avaliku korra rikkumine, sissetungimine, murdvargus.
Konstaabel koputab uksele ja Moretti lahkub vabandades. Vaatan nõupidamisruumi. Üks politseinik sööb foolium- ja paberpakist friikartuleid, õhus on äädika lõhna.
Ma soovin, et Fenno oleks minuga, istuks mu tooli kõrval. Ma tahan toetada oma käe ta pehmele peale. Viimati seal käies ma pesin teda, hoidsin kätt ta silmade kohal, kui ma ta karvadest seepi välja loputasin. Kui ma ta rätikusse mässisin, nõjatus ta minu vastu ja me püsisime selles asendis tükk aega, soe niiskus imbus läbi mu särgi.
Kui Moretti tagasi tuleb, ütleb ta: „Me tahame teilt nüüd saada ülevaadet kõigest ebatavalisest Racheli igapäevases tegevuses. See võib olla midagi nii väikest, nagu muutus ta tööleminekumarsruudis. Uued sõbrad, mingi uus tegevus.”
„Ma ei tea. Ta rääkis Oxfordi võimlemisklubi liikmeks hakkamisest, et saaks talvel ujuda, aga ta polnud seda veel teinud.”
„Veel midagi? Mingid muutused haiglas?”
„Ei.”
„Kas