püksid. Mina torkasin taskusse väikese taskulambi ja sulenoa. Maris võttis šokolaaditropsid. Õhtusöögil itsitasime algul kogu aeg erutusest, nii et ema hakkas meid imelikult silmitsema, siis astusin ma Marisele laua all tugevasti jala peale ning seejärel vaatasime eri suundadesse, et meie pilgud ei kohtuks ja me naerma ei puhkeks. Pärast õhtusööki ei pööranud enam keegi meile tähelepanu. Mu õel on laulik, muu teda ei huvita, ta kirjutab sinna igal õhtul uued lood ja kleebib salmide vahele kitarridega lauljate pildid, et oleks ilus ja hingekriipiv. Marise vend aga hoiab omaette, ta on küll pikk, aga teda pole üldse näha, ta tegeleb mingite oma nähtamatute asjadega. Kas mõtleb või on armunud.
Kui kõik olid magama jäänud, tõusin kõigepealt mina, nagu läheksin vetsu, ja jätsin koridoriukse Marisele lahti. Tema välivoodi on ukse kõrval. Ta tuli välja kohe pärast mind ning pani ukse kinni. Sandaalid otsustasime jalga panna alles tänaval.
Elasime siis kooli territooriumil basseini kõrval. Niisiis tuli Nõukogude tänavale saamiseks minna helesinise maja eest üle korvpalliväljaku roosa majani, kus muruplatsil kasvasid akaatsiad, siis keerata paremale ja üle tee, seal Valgejõe kaldanõlval ja jõuka tänava nurgal oligi juba meremeeste maja. Taskulampi polnud meil tarvis, kuu siras nii heledalt ning majad – helesinine, roosa ja roheline – olid küll pleekinud, aga särasid ikka, vaadates meid liikumatult oma silmaaukudega, puud seevastu olid mustaks tõmbunud ja õõtsusid. Nii me siis Marisega läksimegi, surudes end seinte vastu, ning mina võtsin igaks juhuks kätte sulenoa, ning kui olime jõudnud korvpalliplatsini, pistsime jooksu, et saaks rutem ja poleks hirmus.
Jooksime roosa majani ja jäime seisma. Kõrvus peksis, nii et midagi polnud kuulda. Siis hakkas Marisel küljes pistma, ta tahtis sissepääsu juures trepile istuda, aga mina ütlesin talle, et nõnda hakkab veel hullem ‒ ma ju tean, olen võimlemisega tegelnud ‒, vastupidi, tuleb reipal sammul edasi kõndida ja ühtlaselt hingata. Või minna vähemalt akaatsiateni, seal on pink ja meid pole näha. Aga Maris istus ikkagi ja seal jõudiski ema koos Tartu õpetajaga meile järele. Tuli välja, et nad olid kogu selle aja meil kannul käinud, Marise vend oli nad üles ajanud, sest Maris oli vennale öelnud, et too on armunud. Ema ei pahandanud minuga, ütles ainult, et ma teen ta väga kurvaks, sest olen egoist ega mõtle tema haigele südamele. Tartu õpetaja läks Marisega tagasi omaette ja samuti rääkis talle kogu tee midagi. Maris hakkas isegi nutma. Ema kasvatab teda ju üksi, tal on niigi raske elu ja tal on väga kahju, et Marisel pole isa nagu teistel lastel, ning ta isegi mõtleb, et tõi tüdruku ilmaaegu kannatusteks ilmale.
Sellest jutustas Maris mulle juba hiljem. Minu ema seevastu räägib kogu aeg, et ta oleks sünnitusel peaaegu surnud ning sellepärast on mul lihtsalt kohustus olla õnnelik. Napilt surmast pääsemine polnud ju asjatu, hea, et oli leidunud kuldsete kätega arst, kes oli tollel pühapäeval sünnitusmajas valves olnud.
Nii ma siis ei jõudnudki öösel musta kapteni majani, ei sellel suvel ega ka järgmisel, kui maja juurde tekkis veranda illuminaatoritega, mis olid vaiksed ja sügavad nagu kala silmad.
Ka Maris ei tulnud enam Ruhasse. Nii et edaspidi hoidsin ma kapteniproual ja tema majal silma peal üksipäini. Ükskord, kui me sealt mööda läksime ja mina liibusin nagu alati aia ligi, et paremini näha, lõi kolmandas illuminaatoris veranda otsas midagi helklema. Nagu oleks keegi saatnud valgussignaale: päästke mu hing. Jõudsin vaevalt ärevile minna ja jäin seisma, kui äkki ilmus kapteniproua. Jälle tegi ta näo, et ei tunne mind, ema oli ees ära läinud: „Mine, pole tarvis siin seista, vaja on metsas vaarikaid korjata, siin ei ole midagi teha.”
Jõudsin vaevalt suu avada ütlemaks, et mul pole tema vaarikaid vaja ning ma tean temast ja mustast kaptenist kõike, kui Erika keeras ringi ja kadus sama ootamatult, nagu oli ilmunudki. Kui me teda järgmisel päeval Nõukogude tänaval kaubamaja juures kohtasime, hakkas ta kohe emale rääkima, et seisku teised pealegi importhilpude järel sabas, talle lubas mees tuua Portugalist lakknahksed sukksaapad ja valged krimpleenist kloššpüksid. Ma vahtisin siis otse tema mudastesse silmadesse, et ta teaks: mul on asi selge, kuid tema ei heitnud mulle pilkugi, ent mitte sel viisil, nagu Kuljus emaga rääkides mind ei vaata, vaid mõneti teistmoodi, tehtult, kuidagi väga meelega, siis aga jättis nii kiiresti hüvasti ja läks edasi, et ema isegi üllatus. Ta polnud ju Erikale midagi solvavat öelnud.
Aga ükskord kuulsin meie köögis, kui moskvalased seal seeni keetsid ja omavahel keelt peksid, et must kapten on kohalik rahvaluule ja oopium kannatajatele. Mingit adžaari vere ja kotkaprofiiliga musta kaptenit pole kunagi olemas olnud, öeldagu veel, et tollel on side silmal ning jala asemel vaalakiustest protees, õlal aga istub papagoi ja karjub: „Piastrid, piastrid!” On lihtsalt tavaline Nõukogude kaubalaevastiku linalakk, eestlasest meremees, kes seilab välismaa vetes ja müüb seal tavalist Nõukogude toorainet ning toob Püssi tarbepuidu, Kiviõli pruuni kulla ja Kreenholmi manufaktuuri tekstiili, noh, võib-olla ka nafta eest vastukaubana Adidase ja Levi Straussi teksaülikondi ja -seelikuid, pargitud nahast Türgi poolkasukaid, Itaalia tolmumantleid ning kindlasti musti nailonsukkpükse, mis on praegu moes. Erika müüb need kõik pärast hullumeelse raha eest maha, et osta ehitusmaterjale. Küllap tal on kodus terve teksaladu. Sellepärast ta ei kutsugi kedagi endale külla ja riietub nagu kolhoositar, et teised midagi ei kahtlustaks. Ja tunnistagem tõtt: kuidas saanuks selline pehmelt öeldes ilmetu naine endale iludusest mehe. See on lihtsalt võimatu.
Ma ei teadnud siis, kas uskuda neid või mitte. Moskvalased oma maailma pealinnas on ju väga valgustatud. Aga meiegi elame pealinnas, küll mitte maailma, vaid Eesti omas. Ja meil on Soome televisioon, neil aga programmid ainult vene rahvamuusika ja -tantsudega.
Ema ütles mulle, et siiberdagu ma köögis vähem ja ärgu kuulaku igasugu keelepeksu. Ta suhtub moskvalastesse üldse skeptiliselt. Esiteks peavad nad end üleval liiga vabalt, teiseks on pliit kogu aeg nende seente all kinni. Neil podisevad potid tulel terve päeva ning pärast ajavad nad kupatatud seened kohe soolatult purki, et viia need talveks Moskvasse.
Tõsi, kahtlesin tookord üsna lühikest aega. Sain ruttu aru, et ei usu neid. Oleksin seda ka põhjendanud, aga nad ei kuula ju kedagi peale iseenda. Välja arvatud, kui jutt on seentest või kui teatatakse, millal alevis sooja vett antakse või et kaubamajja tulevad Poola tolmumantlid.
Kui asjast aru olin saanud, jäin algul isegi natuke kurvaks. Kui rumal ma ikkagi olen, et hakkasin mustas kaptenis kahtlema. Kuidas ma võisin? Vaat miks ta on olemas. Kuigi eelmisel aastal, kui Maris siin oli, poleks see mulle pähegi tulnud. Tänavu suvel pole mul Ruhas tõelist sõbrannat ning sõprus eksitab mind vähem. Ikkagi imelik, Erikal olid ju ka siis poisid, ma isegi küsisin emalt, miks nad alati omaette mängivad, jõukal tänaval on ometi küllalt teisi lapsi. Ja Erika ise oli poiste peale emale kaevanud, et jooksevad tuppa räpaste jalgadega ning paluvad tuua endale pärdiku, et Erika kardab tellida lakitud mööblit, nood oma ahviga kriibivad selle kohe ära, ning et poisid on laisad ega taha koolitükke teha.
Ma ju kuulsin seda kõike ja nägin neid sageli, aga alles praegu sain aru, miks moskvalastel pole õigus. Asi on Erika pojas Toomas. Ta on Matist aasta vanem. Kui kapteniproual oleks ainult Mati, jäänuksin vist moskvalasi uskuma. Mati on heledapäine ja turske nagu kapteniproua, aga silmad on tal kahvaturohelised nagu tarn luidetel. Tema isa on too Nõukogude kaubalaevastiku linalakast meremees, kellel on Kiviõli põlevkivi ja tarbepuit ning teksaste ja sukkpükstega täidetud kohvrid, millest moskvalannad tookord köögis oma pottide taga rääkisid. Ja samuti on see poiss kapteniproua Erika poeg, täpne koopia.
Toomas aga on nii ilus, et teda on isegi raske vaadata. Võib-olla ma sellepärast polegi teda näinud, tema nimi oli justkui seisnud temast endast eraldi ning alles sellel suvel olid need minu pilgus kokku saanud. Toomaga sobib kokku sõna „traagiline”. Ema armastab seda sõna väga ja moskvalased ka, aga isa kasutab harva, kuigi mõttes on see tal minu meelest sageli.
Traagiline lugu, traagiline saatus, traagiline armastus, traagiline elu, traagiline kangelane, traagiline kangelanna, traagiline surm. Mullegi meeldib see sõna ‒ nii salapärane, ligitõmbav nagu meri öösel, kui me terve seltskonnaga suplemas käime. Ning sama ähvardav ja kättesaamatu nagu taevas, kuhu langeb see öine meri, kui silmapiiri alla neelab. Aga kapteniproua ei tea seda sõna üldse, ehkki tema poeg on traagiline; või on selle unustanud või käib see talle närvidele. Võib-olla pole tal lihtsalt aega. Ta peab