Võõrastemaja punane ristik. Carla Neggers

magasin.

      Haa.

      Greg jõi veidi kohvi. Tema pea oli valmis plahvatama. Ta ei tahtnud kellegi pulmareisi rikkuda, aga ilmselt oli tema mõistus halvenenud, kui ta selle missiooni või millega tahes oli nõustunud. Ta tippis jälle: Loomi on?

      Nahkhiired, hiired, ämblikud. Ei lemmik- ega farmiloomi.

      See tähendab, et ei kassi, koera ega lemmikkõrbehiirt, kelle eest hoolitseda, ainult koht ise, mis oli arvatavasti juba paar aastat asustamata olnud ja saaks väga hästi hakkama, ilma et tema selle hooldajat mängiks. Ta saaks lubadusest keelduda. Kaks või kolm päeva, rääkimata kauemast ajast ristikupõllu kõrval – seal pidi olema ristik, arvestades võõrastemaja nime –, saadaks ta üle piiri. Talle ei sobinud hästi vaikselt istumine.

      Tal oli aega päästva ettekäändega välja tulla ja sellest asjast taganeda.

      Eric tuli laua juurde tagasi värske puuviljaga. Toodi nende kuum hommikusöök. Greg sukeldus sellesse. Weetabix käis kah, aga veelgi parem oli taldrikutäis praetud mune, grillitud seeni ja tomateid, vorsti, peekonit, praetud leiba ja küpsetatud ube. Ta arvas, et isegi pulmaroogadega lähimas tulevikus on enda täislaadimine nüüd hea mõte. Ta vajas oma täielikke võimeid. Väsimus ja kerge pohmelus ei aitaks tal välja töötada, kuidas sellest Punase Ristiku tehingust välja pääseda, ajamata Sloanide kampa vihale, tema sõbrast Brodyst rääkimata.

      Christopher Sloan tuli nende juurde. Ka tema paistis Gregile tugevat sorti olevat. Ta oli Inglismaale oma vanema venna pulma tulnud üksinda. Sloanid olid Gregile silma paistnud kui tihedalt kokkuhoidev punt. See ei tähendanud, et nende vahel aeg-ajalt pingeid ei olnud.

      Greg ei võtnud üles võõrastemaja teemat ja küsis selle asemel Christopherilt tema plaanidest Inglismaal.

      „Ma jõudsin siia eelmise nädala lõpul,” vastas Christopher. „Veetsin suurepäraselt aega. Hea puhkus. Lähen homme koju. Pean esmaspäeval tööl tagasi olema.”

      Eric pidi samuti homme tagasi suunduma. Greg lõdvestus. Seal on piisavalt Sloane, et oma vana võõrastemaja järele vaadata. Nad ei vajanud teda.

      Pärast hommikusööki läks ta üles oma tuppa. Ta vaatas piki koridori, aga Charlotte’i uks oli kõvasti kinni. Ta teadis, et naine valetas oma toa kohta. Ta oli kuulnud, kui Charlotte läks tema kõrval olevasse tuppa. Naise asemel oleks ka Greg arvatavasti valetanud, arvestades oma eileõhtust käitumist.

      Ta oli olnud põrgulikult väsinud ja vihane.

      Oli Charlotte kunagi Knights Bridge’is käinud, kui tema nõbu tegi nüüd seal endale kodu, abielludes kohalikuga?

      „Pole sinu asi, semu,” pomises Greg, minnes oma tuppa.

      Ta võiks jalga lasta. Mitte keegi ei tunneks pulmas temast puudust. Ta oli kutsutud ainult seepärast, et oli teinud oma teel Washingtoni Inglismaal peatuse, selleks et Brodyt ja Heatherit näha.

      Aga samal ajal, kui ta endaga vaidles, kas takso võtta ning Sloanidest ja Bennettitest eemale saada, rõivastus ta Inglise maapulma jaoks.

      Pulmahotell oli võluv, asudes linnakesest paari miili kaugusel Cotswoldi laugete küngastega maastikul. Mitteametlik tseremoonia peeti aias, pilgeni täis roose, mida Greg ära tundis, ja ronivaid purpurseid õisi, millest ta oletas, et see on vistaaria. Samantha Bennett kandis Alexandra Rankin Hunti, Ian Mabry kihlatu disainitud kleiti. Nad olid pulmakülalised. Alexandral, elegantsel veetleval naisel, olid omaenda sasipuntras sidemed Knights Bridge’iga tema vaarisa, RAF-i piloodi kaudu, kes oli põgenenud maalähedasse Massachusettsisse Teise maailmasõja eelõhtul. Ta oli armunud noorde ameeriklannasse, nüüd üheksakümnendates aastates, elades väikeses Knights Bridge’is. Ta oli kavatsenud naise juurde tagasi tulla, kuid oli langenud Inglise kanali kohal juba sõja algul. Gregil ei olnud kõiki neid detaile. Brody oli püüdnud selgitada väheseid oma kodulinna seoseid, kui tema ja Greg olid leidnud koha, kus lühikese pulmatseremoonia ajal seista.

      Greg oleks võinud end selles lihtsas, kuid elegantses pulmas kohatuna tunda, aga ta ei olnud seda tüüpi. Ta hindas tahumatu Justin Sloani armastust Samantha vastu ja samamoodi tema kohmetut heameelt, väljendades seda armastust oma perekonna ja sõprade ees. Greg mõtles tagasi omaenda pulmadele. Tema ja Laura olid olnud noored, täis lootusi ja unistusi.

      Ma kohtun ühe toreda mehega siin Minneapolises. Tahtsin, et sa teaksid.

      Laura, paar nädalat tagasi. Nende lahutus oli lõpule viidud mitu kuud varem ja Greg oli rõõmus, et Laura läheb oma eluga edasi. Siin polnud mingit probleemi. Probleem oli tema enda elus. Tööl varitsuses haavata saamine ja töö isoleeritus polnud aidanud teda isiklikus elus, aga ta teadis, et suurimaks probleemiks oli tema inertsus. Laura oli alati seal olnud. Greg oli pidanud nende kooselu enesestmõistetavaks. Ta ei tahtnud jälle sedasama viga teha.