Elu pöördelised hetked. Adena Sepp

Mõelgu too pealegi, et tal vast polegi varem austajaid olnud. Elus ei ole kõik ainult üks lust ja lillepidu. Teadku ta sedagi, et ma ise olen vabatahtlikult valinud põlatud vanatüdruku staatuse. Ma lihtsalt ei julge enam kedagi armastama hakata.

      2

      Juulia naaldus leivakastidele ja ootas, millal Miia jõuab leivad riiulile laduda. Ta polnud täna hommikul saanud Miiaga ühtegi sõna vahetada, kuna oli tööle jõudnud viimasel minutil. Ega eilne sünnipäevade tähistamine lõppenudki samas ruumis, Joel oli neid koos Sirli ja Riinaga meelitanud edasi Kapteni kõrtsi pidu jätkama. Muidugi, kui väike kilk juba peas, ega siis saa keelduda, seda enam kui keegi teine sulle napsud välja teeb. Ühesõnaga, Juulial oli nüüd väikest viisi pohmell, ta enesetunne polnud suurem asi, kuid uudishimu oli siiski suurem ja nüüd oli ta ootel, millal Miia saab võimaluse hakata talle Kristjanist pikemalt rääkima. Oligi veidi kummaline, et sellest mehest polnud neil kunagi varem omavahel mingit juttu olnud.

      „No lase tulla!“ õhutas ta Miiat takka.

      „Kulla tüdruk… Ära ole nii kärsitu. Ega ma ei hakka sulle ometi siinsamas riiulite vahel oma elulugu rääkima?“

      „Miks ka mitte, sina lapi neid leibu edasi…“ Siis äkki taipas ta, et Miia on vales kohas. „Kuule, aga tegelikult, miks sa üldse siin praegu seda tööd teed?“

      „Niisama, praegu pole kassades järjekorda, mõtlesin, et aitan pisut neid riiuleid täita.“

      „Oh, oled sina ikka üks nobekäpp, kuid ega see tegevus takista ju sinu suu tööd…“

      „Ole normaalne, siin teiste inimeste kuuldes ei hakka ma küll sulle midagi rääkima. Eks pärast tööd tuled minu poole ja siis kohvitassi taga lobisemegi.“

      Juulia ohkas, Miiat tundes teadis ta, et too võib vahel olla vägagi kangekaelne.

      „Praegu on poes nii vähe inimesi, arvad, et ma suudan ikka õhtuni vastu pidada? Uudishimu tapab mu ju ära.“ Juulia demonstreeris rinnust kinni haarates, et kukubki kohe kokku.

      „Pole see uudishimu veel kedagi tapnud, küll elad sina ka selle üle,“ itsitas Miia tema tsirkust vaadates. „Pigem näib, et pohmakas võib sind täna jalust maha niita.“

      Sõbranna punetavad silmad ja magamata olek näitasid seda ju ilmekalt välja.

      „Ausõna! Olen tõepoolest täitsa läbi nagu läti raha,“ mudis Juulia oma tuikavaid meelekohti. „Sain öösel kõrtsist ühe jorsi kaasa ja puhkamisest ei tulnud midagi välja. Ah, ükstapuha, kumma kätte ma täna äkki surra võin, tule vähemalt sina enne oma põneva elulooga lagedale.“

      „Ei sa sure ja pole siin nii põnevat rääkida midagi, oli üks tavaline teismeliste armulugu.“ Ometigi oli see lugu mänginud Miia elus küllaltki suurt rolli.

      „Ah, räägi nüüd… mulle jäi eile küll selline mulje, et sul oli selle Kristjaniga vast ikka üks väga tõsine amor, ega siis Brita asjata oleks pärast Kristjani kallal hakanud näägutama, et kuidas ta sind tunneb ja mis teie vahel ikkagi on. Mida rohkem Brita purju jäi, seda visamalt mehe kallal kiunus ja aina nõudis, et mis jama ikkagi on ja miks ta nõnda sulle veel järele jooksis. Issake! Kristjanil oli tegu, et teda vaigistada, kuid ei see daame rahunenud ja viimaks viis mees oma kapriisitari hoopiski minema.“