ka mind mõjutanud, keerasin tulija suunas, mõtlesin midagi, mõtlesin, et see võtab vähemalt kuus tundi ja ma ei saa samal ajal sisuliselt ise midagi teha, endalgi ei läinud enam teab mis hästi, ütlesin, et kuule, ilma rahata ja niisama ma küll ei viitsi…
Ta vastas, et okei, ma maksan.
Ja mina (kuna mul tõesti ei olnud viitsimist, pealegi veel teda kannatada), et viis sotti.
Ta oli nõus.
Ütlesin, et tead (see kõlas vist päris ülbelt, ma ikka sellist tooni tavaliselt ei kasutanud, veel vähem tema puhul, kuigi öeldu oli igati õigustatud), et ma tahan ikka raha kohe ja ette ja mitte mingis tulevikus…
Ta tõmbas jopetaskust pataka, ikka korraliku pataka, ja võttis sealt viiesajase. Ja lisas, et ega ta seda isegi tasuta ei tee. Mingile tuttavale.
Uurisin, et palju ta siis sai, ja tüüp vastas, vist taipamata, mida see „töö“ ja konvertimine endast täpselt kujutab, et kümme tonni küsis…
Ma ei öelnud midagi.
Aga mõtlesin, et kui oleksin tasuta teinud (ta oli mind ikka kostitanud), sõbramehe poolest, ei pakkunuks ta mulle tõenäoliselt sentigi. Sisuliselt ei olnud ju vahet. Tõesti ei olnud, aga ikkagi nuiaga pähe tunne. Et kümme tonni kuue tunni eest, kus sa paned lihtsalt protsessori ragistama… Imelaps.
Ja teadmine, kuidas inimesel veab, inimesel, kes ei olnud seda millegagi ära teeninud (minu meelest), kes oli juba paraja suli staatuses (arvestades, kuidas ta sponsoreid ikka veel lubadustega alt suutis tõmmata), ja mina, kelle projektid järjest põhja kõrbesid, kes ma konkurentsi hüppeliselt kasvades aina vähem teenisin ja aina raskemalt tuli, see tekitas sellist pahurust, et kui olime pool tundi vaikides istunud ja arvuti omasoodu sahistas, ei pidanud vastu ja ütlesin, et kuule, kas sa kavatsedki nüüd terve öö siin passida või? Teda tundes ei sobinuks ka ettekääne, et lähen magama, mingit und ei olnud, ta võinuks vabalt vastata, et mine-mine, ma vaatan seniks telekat. Et kõige pahuruse juures, saades aru küll, et ta pole ju milleski süüdi, süüdi selles, et tal sellised oinad tuttavad on nagu ta isegi, utsitasin inimest suht julmalt ja ebaviisakalt lahkuma. Et hommikuks on valmis… Ta siis ohkas, tõusis, oskas juba ekraanilt vaadata, palju programm eeldatavat tööaega pakub, ja ütles, et käib seniks kasiinos… Ma tõesti ei osanud midagi kosta. Isegi mitte moepärast, nagu see ikka tavaks on. Et ära kõike maha mängi.
Lugesin vastu tahtmist kriminulli, suitsetasin ja otsustasin, et kui ta nüüd paljana tagasi saabub ja mult seda viite sotti hakkab nuiama, et ei anna või mitte rohkem kui takso jaoks. Ja tuligi suht õigel ajal, olin plaadi juba valmis kõrvetanud. Küsisin, kuidas läks, näost ei lugenud midagi välja, vastas, et võitis, viis tuhat oli juurde tulnud… Suitsud olid otsas, läksin teda saatma, putkast tagasiteel jäi samune kuradi kasiino ette…
Millalgi kolisin ära, ka telefoninumber vahetus ja ega neid ühiseid tuttavaid ja sõpru väga ei olnudki. Mina teda ei otsinud, vahel tuli meelde, lugesin, et tüübil on probleeme alkoholiga, ei võtnud seda tõsiselt, sportlase puhul, juhul kui ta juba korra purjakil kuskil avalikkuse ees vahele jääb, läheb see ju kella külge… Isiklikult ei olnud teda küll kordagi ülbitsemas näinud.
Aastad läksid ja selgus, et ikkagi oligi tõsi, pidigi jooma, kuulsin seda siit ja sealt ja mitte enam meediast, kuniks kohtusime… See oli tõesti pilt, mida ei oleks isegi unes osanud näha. Olgu öeldud, et ei tundnud teda koguni ära. Siilisoengu asemel sorakil juuksed ja üleüldine räpasus ehmatasid juba iseenesest. Lisaks sügav paistetus ja kogu oleku tipuks istus ta mu sõbra pool kahe alaealisega, mingite tattidega, kes talle vist välja tegid, ja nagu ma aru sain, siis mitte ainult sellel päeval, vaid hulkus nendega juba pikemalt. Jõnglastega, kes ei olnud võibolla isegi veel täisealised, kuid märksa paremas seisus kui nende juht ja õpetaja. Tähendab kindlasti mitte kodutud või kuskilt hoolekandeasutusest vehkat teinud. Nagu ma selle tunni jooksul suutsin selgusele saada. Muretsedes rohkem korteri peremehe, teise sõbra pärast, kes mind kohale helistas, oli nad kuskilt üles korjanud ja ise sügavas tsüklis. Et need nokad tal kodus miskit jama ei korraldaks. Kurat neist aru sai, kes nad üldse olid. Ma siis pukseerisin seltskonna välja, selle plaaniga sõber mind kutsuski, üritades ennast minu saabumiseni kuidagi ärkvel hoida. Oli neid alguses lahkesti palunud, endise staarsportlase ära tundnud ja korraga pildi selgemaks lüües kahtlema hakanud. Et kas ta ikka tahab ja peab neid võõrustama.
See ei tundunud mitte lihtsalt inimese allakäik, aga kuidagi võigas, nende tattide pärast… Et kas tal tõesti ühtegi endavanust kambajõmmi ei olegi…
Sündmus jäi aega, kus otsustasin (nagu paljud minusugused), et aitab üksiküritaja ponnistustest, ja tegime sõpradega firma. Kõik tegid. Edu pant seisnes selles, kui veenvalt sa klientidega ülbitseda oskasid. Kaua see muidugi ei kestnud, selgus, et on olemas ka loomuomast viisakust, inimesi, keda kehklemine polnud nakatanud, ja vaatamata sellele, et kogu ümbritsev taolist hoiakut soosis ja kogu äri selles näiski seisnevat. Nüüd mõtlen, et võibolla oli mõnel lihtsalt õnne…
Aeg, kus ei suutnud kellelegi veel mõelda, isegi mitte lähedastele, onupoeg pani nööri kaela, päästeti, selle sõimasin lihtsalt läbi, telefoni teel.
Aga kuidas ta joomise maha jättis – ei usu siiani. Et need olid tema sõnad, pealegi sportlase. Arvasin, et jutustaja oli need tema suhu kuidagi toppinud. Nad istusid endiste trennikaaslastega ja küllap tal oli elu pohmakas. Olevat vaadanud (nagu mulle räägiti) spordikanalilt ekstreemi ja nutma puhkenud, öelnud, et kui nüüd teiselt ekraanilt tuleks kõrvale last imetav noor ema, ema, kes oma imikut hüpitab, ema, kes on kõigest väsinud, öistest ülevalolemistest, pilt peaks olema veel must-valge, ja paralleelselt see neoondressides idioot, kes ennast kuskilt mäenõlvalt alla kukutab… Et talle aitab, rohkem sünnitusmajas peaksid sellised ahvid käima või ise selle väikelapsega, tema kõikide gaaside, kõrvapõletike, allergiate ja muu jamaga öid veetma, et võibolla topiksid endale oma langevarjud, suusad ja jalgrattad persse. Ja et need joodikud ei ole neist koguni halvemad, tegelikult peaksid ka joodikud pjedestaalidel lehvitama. Et näete, ma olen elus…
Ma muidugi ei uskunud, et ta seda ise rääkis. Ja kaineks saades hakkas kogu maailma pärast südant valutama…
Tundus kuidagi äärmiselt groteskne, kõige eesrindlikumaks väikekodanlaseks pidanuks kasvama, tõupuhtad tunnused lausa karjusid näkku, või olgu (alati ei lähe nii – eks), joodikuks jääma, aga ei kumbagi. Minu teada ei osanud inimene ju lugedagi, aga selgus, et oskab, ja isegi kirjutada, täiesti korralikke lauseid moodustas. Kuigi enamasti jagas… Kõikvõimalikke linke ja ikka neid kõige äärmuslikumaid ja ei tea siiani, et kust selline huvi ja mis kärbes teda hammustas. Selgus, et loomulikult mürgitatakse meid lennukitelt, mõjutatakse elektromagnetkiirgusega, segatakse joogivette depressante ja poliitikud on eranditult (võibolla ongi) kapitalistide ja vabamüürlaste marionettnukud. Hitler suri muidugi Argentiinas ning Elvis elab… Ja vähestes kommentaarides, mida ta ise lisas, õhkus sellist veendumust, et mitte agressiivsus ei üllatanud, aga et taolisel tüübil üldse mingid seisukohad olla võivad.
Aga sellega ka üldsuse teadmised piirdusid, räägiti, et elab nüüd maal, ja millegipärast ei tahtnud ka ise ühendust võtta. Tuli vist samast alalhoiuinstinktist nagu enamusel, et hulluks on läinud, ja parem segast mitte torkida. Jälgisin kõrvalt, lootuses, et ehk kirjutab või helistab millalgi ise.
Tegelikult elasin mina agressiivsemalt, elasin vihaga nagu enamus mingisuguses rattas, kus unistused ja eesmärgid olid väga sarnased, linnaunistused varajases kapitalismis, ja kalalkäik ja kõik, mis jäi väljapoole asfalti, klaasi ja lifte, tundus harjumatu ning millegipärast ka põlastusväärne. Seda vaatamata isegi ajutisele jaatusele sõnades. Kohalikud pubid ja mõni rumal, pigem otsitud harrastus, seegi seotud urbaniseerunud ruumide olemasoluga, piljard või squash, harva ka murupöetud looduskeskkond golfi näol. Elu, kus miski hakkas sees lausa kisendama, kui sa kuu jooksul midagi ei ostnud, uut telefoni, arvutit või vähemalt mõnd mälupulka-plaati-riidehilpu. Ja elu piinavaim seisund oli mittemidagitegemine, lihtsalt olek, ootamine ning algavad maailmameistrivõistlused või vormelihooaeg päästsid sind sõna otseses mõttes nii mõnigi kord enesetapust. Aga umbes sellel ajal ma talle mõtlema hakkasingi. Seoses nende postitustega… Et vaat kus veidrik ja kuhu välja