– ühe käega tuleb alati kõvasti kinni hoida!
Oma esimesel sünnipäeval ema ja isaga Põltsamaal linnafotograafi juures 5. novembril 1926.
Esimene mälupilt on talvisest ajast. Olin midagi nelja-aastane, kui leetrid kooli kinni panid; mind mässiti tekkide sisse ja saadeti paariks nädalaks kodunt ära. Mäletan, kuidas me sõitsime reega mäerinnakult alla ja kuidas mind Pullissaare talus vastu võeti. Umbes viieaastaselt hakkasin n.ö. vabakuulajana käima suuremate laste tundides. Tuleb meelde, kuidas üks poiss ei leidnud seinakaardilt Bengali lahte. Õpetaja ütles: ”Enni, mine näita!“ Asi ta mul minna ei olnud – läksin, näitasin kätte.
Ajast pärast seda ei ole mul tükk aega enam mingeid mälestusi. Aga Rõika laatadelt – kus sai juba tollal kuu peal ära käia, pealegi ainult kolme minutiga ja ainult 25 sendi eest – on juba fotosidki, mis anti noortele lunautidele lausa pealekauba. Rõikale oli veidi üle kilomeetri ja me käisime seal vendadega päris tihti: seal sai ujuda ja õngitseda, aga ka veskis saekaatreid või püülipükse vahtida. Veski jaoks paisutatud veest sai Napsi luht – talvel liuväli missugune! Kust sai aga kopsakaid haugegi, kui õnnestus neid kristallselge jää all ”puuhaamri-narkoosiga“ uimaseks lüüa. Suvel käisime seal hõõglambiga tulusel.
Napsi luhaga on seotud mu esimene suur inseneriprojekt: jääpurjekas. Andis nuputada, koolimaja kruupingil meisterdada ja jääle tassida. Sõita ent ei saanud: neli tavalist uisku, mis kogu kaadervärki kandsid, ”tulid alt ära“…
Minu sünnikodu Lalsi Õigeusu Kihelkonnakool 1920-ndatel aastatel.
Lalsi koolimaja juures 15. augustil 2014. FOTO: Jaan Tootsen
Korda läks aga mu raadioprojekt – valjuhääldajaga detektorvastuvõtja! Päris-raadiot meie perel siis veel ei olnudki. Minu meisterdatud detektori jaoks oli oluline hea antenn; kooli- ja seltsimaja vahele saingi pingutada oma 50-meetrise. Tavalise raadio-kõrvaklapi peale monteerisin pabermembraani – ja tõesti, kui kõik toas hiirvakka olid, saime päevauudistest aru! Raadio-asjandus oli mu peahuvi ja vaim täiesti valmis ”lampidega raadiot“ ehitama, aga kasvõi ühelambilise vastuvõtja jaoks vajalike tükkide ostmine käis üle jõu. Pullissaare lähedase Saksari talu perepoeg Olev oli samuti raadiohuviline ja mu suur sõber, kellega käisin tihti nõu pidamas ja igasugu detektorvastuvõtja tükke vahetamas. Tema käest õppisin aga ka liiviga ojast purikaid püüdma ja neid lõkketulel küpsetama.
Muusikaga puutusin lapsepõlves palju kokku, sest koolimajas käisid harjutamas laulukoorid ja Kaitseliidu orkester. Sellepärast olid majas ka peaaegu kõik pillid, mis me tollal üldse tundsime, orkestris hakkasin klarnetit mängima. Kitarril (muidugi 7 keelega) oskasin samuti juba varakult laule saata. Kannel, mille keelte alla käisid paberist ”noodid“, ei vajanud üldse õppimist. Klaverit siiski majas polnud, küll aga oli harmoonium.
Venna Vello ja koera Tommiga 1929. aastal. Koer tõmbas mul näo lõhki, ju ma teda sabast tirisin. Armid on tänaseni näha, aga koertega olen ikka hästi läbi saanud.
Kindral Laidoneri lapslunaudid Rõika laadalt. Kuu peale pääses kolme minutiga ja ainult 25 sendi eest, foto pealekauba. Ninamees ja kuusuusulgur on tulevane paavst Endel Eelviimane.
Huvitas ka fotograafia. Korjasin paar aastat raha ja ostsin omale 35-kroonise (tollal oli see väga suur summa) kaamera Balda. See tegi perekonna albumi jaoks hulga pilte. Ja – nagu poistele ikka – meeldis ka minule jalgpalli mängida; pahatihti pandi mind küll ainult kollivahiks, sest kõik tahtsid tormajad olla ja minust polnud trügijat.
Meist kilomeetri kaugusel asus Odiste algkool. Sellest on praegu ainult varemed järel, needki puutukakese peidus, nii et kes ei tea, läheb sealt lihtsalt midagi märkamata mööda. Odistes olid algkooli esimesed kolm klassi, Lalsis neljas, viies ja kuues. Minagi hakkasin pihta Odistes, aga alles teisest klassist, sest oskasin juba lugeda ja rehkendada. Sealt on pärit mu esimene ”pressifoto“ – koos Noorkotkaste haukaperega, kes sai oikuitähtsa auhinna.
Oma kodus Lalsis sain koolis käia üheainsa aasta – tollal mindi algkooli 4. klassist progümnaasiumi. Mina läksingi siis Põltsamaa Ühisgümnaasiumi, oma 25 kilomeetrit kodunt. Siin oli siis ka mu neljas ajutine, talvine eluase – asusime nelja-viie poisiga kahe ”linnatädi“ juures, kelle perekonnanimest tuletasime omale nime ”Kärdi kaabakad“.
Põltsamaale sattusin põneval ajal: tulid okupatsioonid. Ametlikult olin kolm aastat järjest kolmandas klassis, olgugi et istuma ei jäänud: süsteem muutus. Muutus siis ka esimene võõrkeel: ”Eesti ajal“ oli see inglise, ”Vene ajal“ vene ja ”Saksa ajal“ saksa. Muidugi kadus siis õppekavast ka usuõpetus.
Lalsi ainus lapsehoidja Passi Helmi koos oma hoolealustega 27. mail 1936. Mina kui kollivaht olen palliga, kõrval vennad Vello ja Arvo.
Noorkotkaste Odiste haukapere 1937. aastal. Mina olen ülemises reas vasakult teine.
Kodus meil küll usust ei räägitud varemgi, ent minu arust olid isa ja ema mõlemad eeskujulikud ristiinimesed – ristiusu olemus on ju hea vilja kandmine. Olin võib-olla kümnene, kui jõuluõhtul pani ema habeme ette, palitu ja koti selga ning võttis kepi kätte. Meie, lapsed, ei tihanud küsida, kuhu ta läheb. Tunni aja pärast tuli tagasi ja ütles, et te oleks pidanud nägema, kuidas nende laste silmad särasid! Lalsis elas üks kuue lapsega popsipere, kus ei osatud oodatagi jõuluvana – see oli neile küllap niisama suur üllatus nagu jõuluingel ”neil karjastel väljal“. Eks neil olnud siis ka väga hea meel. See lugu jäi muidugi ka meile, ”jõuluvana“ lastele, elavalt meelde.
Meie pere kuulus Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku kogudusse. Nn ”vene usku minek“ – tegelikult küll ainult kirikuvahetus – oli meie Kolga-Jaani kihelkonnas toimunud juba 19. sajandi keskpaigas, ja Lalsisse ehitati õigeusu kirik. Praegu on huvitav mõelda, et tollal ei pandud venelaseks nimetamist kuidagi viisi pahaks. Kui koolipoistel-jalgpallikaptenitel meeskonna valimisega kiire oli, öeldi: ”Venelased ja teised!” Olin siis minagi ”venelane“.
Kirikusse oli kodunt ainult mõnikümmend sammu ja seal sai käidud, eriti jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Meile, poisikestele, oli hästi põnev, et ülestõusmispühade ajal võisime minna üles torni kella lööma, uksed olid lahti. Kellamehe meloodia oli til-lil-lil-lil-lam-boh, aga meie ei saanud kuidagi selle bohiga hakkama. Suure kella tila külge oli seotud köis ja köie otsa laud, mille peale tuli astuda nii kõvasti, et tila lööks boh! Kellamees hoidis kolme-nelja väikese kella nööre käes ja ”lõi jalaga“ seda suurt. Meie jälle olime nii kerged, et ei saanud suurt kella käima, isegi mitte kahe-kolmekesi. Aga väiksemaid me helistasime iga aasta õige usinasti ja see oli siis ka meie peamine ”kirikuskäimine“.
Kool ei olnud kuidagi moodi kiriklikult seotud, usuõpetuse (või pigemini piiblilugude) tund oli kõigile ühine. Mu isa, kes kodus oma perega kunagi ei palvetanud, pidas koolilastega igal hommikul ja õhtul väikese palvuse, mille üks laul on mul ikka meeles:
Kui päeva kära aega ei andnud palvele,
siis astu õhtul õue ja vaata ülesse!
Vaat’ vagusi nad hiilgvad ja vaat’vad ülevalt
sind tervitavad tähed kui Isa silmad sealt.
Kolmekümnendate Lalsi oli üks õnnis kirikuküla, leian tagasi vaadates. 1873. aastal sisse õnnistatud uhke kiriku lähedale kerkis peagi niisama uhke koolimaja – minu noorusmaa –, siis avar haridusseltsi maja ja kõik muu.
Issanda kiituse laulmine ja usuõpetus oli ”rohkem kiriku ja kooli“, ent ikkagi ka terve koguduse ”asi“. Pühapäeviti olid kiriku ”parkla“