on juba sõbrannade ees häbi. Nemad hängivad mööda pidusid, ma ei julge varsti enam kooligi minnagi, hakatakse äkki nohikuks pidama, kui ma nendega koos ööklubides ei käi. Ma vihkan oma ema! Vihkan kogu südamest!” puhkes Mari-Liis nüüd lausa südantlõhestavalt nutma.
“Rahu, tüdruk! Rahu!” silitas Ralf tütrekese pead. “Tead, mu sõbral on nüüd kodus jäätisevabrik. Ta just otsib sinusuguseid kenasid tüdrukuid oma rannakioskisse jäätist müüma. Tahad, räägin temaga? Saaksid nii endale taskuraha teenida. Pealegi on minu kodu uksed sulle alati avatud, see on endiselt ka sinu kodu. Kas helistan kohe sõbrale?”
Mari-Liis, kena ja väljanägemiselt juba täiskasvanud kehaga piiga, pühkis pisarad silmist, manas muige huulile ja noogutas isale: “Jah, kallis issi! Jah! Aga ma ju ei saa enne tööle minna, kui olen oma ripsmed ja küüned korda saanud. Mul pole ka midagi selga panna ja koju riiete järgi ma küll minna ei taha. Ma ei tea nüüd…”
“Tead, kallis tütreke, lähme ja käime kohe New Yorkeris ära. On see ikka veel su lemmikpood? Mu kooliõde avas hiljuti kesklinnas ilusalongi, seal saame su välimuse ka korda teha. Aga enne lubad, et ma helistan sõbrale?” küsis Ralf tütrelt nõusolekut.
“Jess! Issi, ma armastan sind kõige rohkem siin maailmas!” hüppas tüdruk rõõmust lausa õhku.
Ralf armastas tütart väga, kuigi ta ei mõistnud, miks nii noor ja kena neiu ennast võõraste sulgedega ehib. Aga talle meenus ta enda puberteet ja korraga samastus ta Mari-Liisiga. Meenusid ajad, kui ta ennast punkariks neetis, briljantrohelisega juuksed üle võõpas, harja pähe lõikas ja vanemate kurja pilgu alla sattus. Nad kartsid, et pojast on saanud kummiliiminuusutaja, ja panid ta koduaresti, kust poeg sääred tegi ja mõneks ajaks punkrielanikuks sattus. Sealt sai alguse ka tema suitsetajakarjäär, kuid kummiliiminuusutajat temast õnneks ei saanud, kuigi enamus punkriasukatest seda pahet harrastas. Ralf läks koju tagasi ja irdus kahtlasest seltskonnast. Pealegi tundis ta, et temas ei pulbitse mässumeelse punkari veri. Sellepärast oli ta nüüd ka nõus täitma Mari-Liisi iga soovi.
Teda muidugi hämmastas, et tütrekesest oli saanud rämpstoidu sööja. Oli ta ju veel paari aasta eest olnud Ralfi armas ja sõnakuulelik silmatera, kelle lemmiktoiduks oli hakklihakaste ja kartul. Seda toitu valmistas Ralf perele hoole ja armastusega, see oli kogu pere lemmikroog. Pealegi oli tema toona kodukokk, kes õpetas ka Marelle kokkama, olles justkui lapsevanem kahele tütrele. Ise rõõmustas sõprade ees, et koolitab noore naise oma käe järgi välja.
Koolitaski. Päris mitmeks aastaks sai Ralfist õnnelik perepea, kuni saatusliku telefonikõneni. Ralf armastas tegelikut jätkuvalt Marellet, kuigi viimane oli nagu puurist välja pääsenud metsloom, kes ei suutnud ennast taltsutada. Ralfi lembesõnu ei võtnud ta enam kuuldagi, pigem mõnitas meest kogu rahva ees, kui nad juhtusid tänaval kokku sattuma. Ralf suutis isegi siis taltsaks jääda, kui sõbrad rääkisid, et ta eksnaisest on saanud lõdva püksikummiga lõbunaine, kes ei ütle isegi teiste naistega avalikus kohas amelemisest ära. Väidetavalt käivat ta ka paarikestele kolmandaks.
Biseksuaalsed jooned paistsid Ralfile tegelikult Marelles juba ammu silma. Ühel päeval, kui Ralf ootamatult komandeeringust koju tuli, nägi ta Marellet läbi köögi akna sõbrannaga suudlemas. Kahtlus küll tekkis, kuid ta ei tahtnud oma silmi uskuda ja tõlgendas nähtu süütuks sõprussuhteks. Pealegi lesbid meeldisid Ralfile, nad erutasid teda. Nad vaatasid tihti koos Marellega pornot ja tundus, et ka Marelle nautis lesbistseene. Või oli see ta tuleviku proovikivi? Avastas ta ehk siis endas lesbilisuse? Kuigi lesbiks sünnitakse, mitte ei hakata. See tuleb geenidega kaasa.
Marelle sõbrannas ta potentsiaalset perelõhkujat ei täheldanud, kuna tema teada oli naine õnnelikus abielus ja kahe lapse ema. Oma silmaga Ralf küll naise sõbranna abikaasat ega lapsi näinud ei olnud. Aga nii naised rääkisid. Äkki suitsukatteks? Nüüd kahtles Ralf, kas Mauno telefonikõne oli ikka piisav põhjus lahku minemiseks või kriipis armukadedus ta hinge juba ammu.
3. peatükk
Westoffhauseni häärber asub muidu laugja linna ainukese künka otsas, viissada meetrit merepiirist. Rohelise hoone ümbrust ehib konnatiikidega hiigelaed. Küngast ümbritseb vana metallnikerdustega piire, mille postide tipud on mõõkteravad. Nii mõnigi pikanäpumees olla väidetavalt seal oma eluotsa leidnud.
Aias kasvab palju puid, mõne vanus ulatub teadaolevatel andmetel lausa kahesaja aastani. Aia vasakus tiivas asetseb külalistemaja, mis kunagi täitis töölishoone funktsioone. Sellest olid kahjuks alles vaid varemed. Pärast majapaberite ülesleidmist lasi peremees hoone algsel kujul taastada. Puukuur on ainuke uusehitis, mis kuidagi hoonekompleksiga kokku ei sobi, selle ehitas Ralf oma kätega, kui häärber talle pärandati.
Pärandus langes talle sülle nagu välk selgest taevast, tal polnud aimugi oma rikka vanavanaonu olemasolust, kellele häärber omal ajal kuulus. Nõukogude ajal oli sellest saanud linnasakste korterelamu. Massiivsete võlvkaartega elutoad ei tahtnud sooja pidada ja elamine kippus ruttu maha jahtuma, aga hoone oligi omal ajal ehitatud vaid suvemajaks. Nii oli kuurortlinnades kombeks. Häärberi ärklikorrus ehitati üldse aastakümneid hiljem.
Hoone olevat kuulunud Saksa päritolu parunile Hans von Westoffhausenile, kes oli Ralfile kaugelt sugulane. Westoffhausenil olevat suvehäärbereid olnud päris mitmes riigis, kuid teiste hoonete saatusest Ralf lähemalt rääkida ei tea. Ta püüdis küll pärast päranduse sülle langemist ennast ajalooga rohkem kurssi viia, kuid siiani on tal vaid ebaselgeid oletusi. Keegi ajaloolane teadis küll rääkida, et hoone olla kunagi pooleldi tuleroaks põlenud ja uuesti üles ehitatud, kuid see on ka vaid hägune oletus.
Väidetavalt olla päris mitme majaelaniku hing punase kuke noka vahele jäänud ja häärberis pidavat kummitama, kuid Ralf ei taha seda kuidagi endale tunnistada. Kui Marelle kaebas Ralfile ööhäältest, soovitas viimane naisel hulluarstil ära käia. Küll panid meest aga mõtlema toona nelja-aastase Mari-Liisi sõnad, et õhtuti, kui vanemad on talle unejutu lugemise lõpetanud ja ära läinud, tuleb üks kollastes rõivastes haldjatädi, naeratus näol, ja teeb tüdrukule pai. Alles pärast seda pidavat Mari-Liisil uni tulema.
Marelle kuulis pööningukorrusel pidevalt kiige kääksumist ja samme, kuid Ralf vaatas teda altkulmu, lõi käega ja sulges enda järel ukse. Pööningukorrusel asus ka Mari-Liisi magamistuba, tütar rääkis, et haldjas lahkub alati tema toa kõrval asuvasse pööningukambrisse, just sinna, kus ema samme kuuleb. Tüdruk kummitust ei kartnud, ta pidas haldjat pigem oma õeks, keda ta nii väga endale igatses. Kõigest sellest said ema ja tütar vaid omavahel rääkida, see oli teema, mis neid lähendas. Kahjuks ainus teema.
Ralf oli küll väga skeptiline, kuid sisimas uskus, et naine ja tütar ei valetaks talle. Ega inimene kipugi üleloomulikke nähtusi enne uskuma, kui ta silm pole neid näinud või kõrv kuulnud. Eriti kehtib see meeste kohta, kuigi ei tohiks üldistada.
Näiteks Ralfi kasuvend Kardo nendib häärberisse sattudes alati, et ta kuuleb keldris väikese lapse lalisevat nutuhäält. Seda juttu Ralf ei taha isegi kuulda. Tema arvates on Kardo liiga kaua sibiautol töötanud ja hakkab ära keerama. Sellest saab tihti alguse vendade omavaheline sõnelus. Aga Ralf oskab kasuvenda ümber näpu keerata, kui häärber vajab sibiautot. Ja kes heldib, on muidugi Kardo. Kasuvenna lapsi armastab Ralf aga väga, need käisid nädalavahetuseti Westoffhauseni häärberis Mari-Liisiga mängimas. Mari-Liis kutsus väiksena Kerdot ja Keirot oma vendadeks.
Ühel laupäeval läksid Mari-Liis, Kerdo ja Keiro salaja mängima häärberi paremas tiivas asuvasse halli, mis oli restaureerimisjärgus. Sinna olid vanemad rangelt keelanud minna, kuna põrandal vedeles ehitusrämps ja mädad põrandalauad ootasid väljavahetamist. Marelle triikis parasjagu elutoas pesu ja ümises vikerraadio saatel, kui lapsed üle keeldude ja käskude astusid. Ralf saagis käsisaega kuuri all puid. Lapsed sulgesid tasakesi halli uksed. Ämblikmees Kerdo ronis redeliga lae alla ja hakkas sealt tapeeti eemaldama, kuid ehmatas ja oleks peaaegu alla kukkunud. Kas ta ehmatas tapeedi alt välja tulnud seinamaalingute või häälte peale, seda teab vaid tema ise.
4. peatükk
Kaks suvekuud möödusid nagu linnulennul. Oli kuum ja turistidest tulvil suvi, jäätisemüük