õnnelikumate peredeni.
Kui palju mulle selle eest makstakse??? (29.06.2015)
Mõnikord tahaks mõne inimese peale nutta. Eriti siis, kui oled mõne õnnestunud projekti/ ürituse/ettevõtmise üle üüüülimalt õnnelik ja siis küsitakse su käest uurival pilgul: „Aga kui palju sulle selle eest maksatakse?“
Jah, ma tegelen erinevate asjadega. Jah, ma tegelen mitme asjaga korraga. Jah, mulle ei maksta suurema osa asjade eest väga palju… või ei maksta üldse.
Kas ma teen neid tasuta? Kindlasti mitte. Aga tasu ei pea olema ega saagi alati olla rahaline. Tasuks võib olla ka uus kogemus, hingerahu, sisemine kasvamine, sära teise inimese silmis, kellegi sõnatu või sõnades tänu või lihtsalt teadmine, et oled oma võimalusi kasutanud, mitte raisanud. Sest me ei saa teha ühtegi asja, mis pole meile võimalik. Isegi kui üritus näib algul võimatu, kuid seejärel õnnestub ära teha, siis see järelikult ikkagi oli võimalik. Lihtsalt meie piiratud mõtlemisele tundus see võimatu.
Nii ei saa ma oma elus teha ühtegi asja, mis pole mulle võimalik. Aga kõik asjad pole kõigile jõukohased ega võimalikud. Kui asi on mulle võimalik, siis järelikult on mul selleks vahendid-oskused-võimed-motivatsioon ja kõik muu vajalik. Kui igaüks meist teeks seda, milleks talle vahendid on antud, oleks maailm jälle veidi ilusam koht.
Raha ei ole eesmärk. Raha ei ole mõõtmisvahend. Raha on üks võimalus hinnata ja vahetada kaupu ja teenuseid, kui meil pole mitte midagi muud nende vastu anda.
Raha on meil vaja ka sellepärast, et suurem osa meist ei tee seda, milleks nad on võimelised. Suur osa meist ei tunne iseennast ega teagi, milleks nad on võimelised. Paljud minu tööd ja tegemised tasuvad mulle võimalusega iseennast paremini tundma õppida. Nii jääb mul suurtes kogustes alkoholi joomata, et igal nädalavahetusel (või õhtul?) endaga kohtuda… või enda eest põgeneda? Nii jääb mul mitu enesetappu tegemata jne. Ja seda kõigest seetõttu, et olen tihti olukorras, kus mu käest küsitakse, kui palju mulle mõne töö või tegemise eest makstakse, kuid mina pean vastama: „Ei ühtegi raha… aga sina ei saa aru nendest maksevahenditest, milles mulle tasutakse!“
Sitamagnet Heli (2.07.2015)
Viimastel päevadel on taas tunne, nagu oleksin sitamagnet. Juba mitmendat päeva järjest leidub ikka keegi, kes oma pasalaadungi mu poole lendu saadab.
Iseenesest pole selles midagi imelikku. Sitta loobivad tavaliselt inimesed, kellel on endal oma eluga probleeme. Nad ei oska-taha-viitsi neid lahendada ja siis lennutatakse enda sisemuses kääriv esimesele ettejuhtujale kaela. Kurb on see, kui mõni inimene teeb seda aastaid järjest. See näitab, et selle asemel, et vähegi ise oma elu parandamise ja enda arendamisega tegeleda, keskendutakse hoopis ettejääjate karistamisele.
Sellistele õnnetukestele käivad kõige rohkem närvidele õnnelikud inimesed. Ja seda ma viimasel ajal jälle olen. Viimase kuu jooksul on jälle selgemaks saanud, kus on mu elu tugipunktid… ja kus need ei ole. Tean paremini, mida ja miks ma teen ning mida mul pole vaja teha. Sellised õndsalt naeratamise ajad ongi need, mil sitamagnetid eriti aktiivselt tööle lähevad. Ja see on alati nii olnud.
Varem lõi see mind jalust maha, kui ise oled hirmus õnnelik ja siis tuleb pauk luuavarrest. Nüüd oskan juba ette arvata, kui hakkab saabuma periood, mil sitta eriti hästi ligi tõmban.
Eks ma olen ise ka aeg-ajalt mitte just kõige meeldivam inimene. Õnneks aga olen aastate jooksul aru saanud, et perioodid, mil näen palki teise silmas, on ajad, kui endal on asjad halvasti. Vahel ei ole mul energiat-oskust-jõudu enda probleemidega hakkama saada ja siis elangi ka ise neid teiste peal välja… aga vähemalt ma saan aru, et asi on minus endas. See tähendab, et ma õpin endaga hakkama saama. Aeglaselt, aga õpin.
Aga kui mõni inimene on aastaid samamoodi käitunud ja isegi ei tunnista, et tal on probleemid, et temas on mingigi viga, siis ei saa seda ka keegi teine lahendada. Aastaid püüdsin inimesi enda ümber muudkui aidata, aga õnneks olen nüüd ka sellest aru saanud, et aidata ei saa kedagi, kes ennast ise aidata ei taha. Nii tulebki mõne inimese enesehävitust pealt vaadata… Aga parim viis selle möödumisele kaasa aidata on eemale hoida ja lasta inimesel oma puhastustulest läbi käia. Ja loota, et ta õpib.
Teenetega ja teeneteta (20.07.2015)
Viimased päevad on taaskord sundinud mõtlema, kui erinevalt inimesed oma elu elavad. Üks liigitumise võimalus on selle järgi, kellel võlgu ollakse.
Üks tüüp inimesi on sellised, kes püüavad kogu aeg enda ümber koguda inimesi, kes oleks neile teene võlgu. No ikka igaks juhuks, sest kunagi ei tea, kus võib „head sõpra“ vaja minna. Heaks sõbraks nimetatu on tegelikult aga lihtsalt võlglaseks tehtud inimene (kusjuures mõnikord käib see nii sujuvalt, et võlglaseks tehtu ei saa asjast aru enne, kui temalt vastuteenet nõudma hakatakse).
Kuigi minu teele on korduvalt sattunud just sellised nooremad inimesed, siis minu arust on selline komme pärit nõuka-ajast (mitte, et ma sellest väga midagi mäletaks). Sel ajal polnud raha see, mis luges, vaid just tutvused ja teened. Seda kummalisem on minu jaoks, kui tänapäeva noored oma elu sama süsteemi järgi üles ehitavad.
Mina eelistan pigem ise hakkama saada. See ei ole mingi ülbe üle laipade sammumine, vaid see tähendab, et mul on vaja kindlust, et asjad saavad tehtud siis, kui on vaja, mitte siis, kui kellelgi on aega mulle teenet osutada. Nii meeldib mulle osutatud teenuste ees maksta rahas ja kohe. Mulle ei meeldi vahetada asju ega ka teeneid, sest enamasti tunneb siis ikka keegi ennast petetuna.
Rahaga arveldamisel eelistan igal juhul panka. Jah, pank tahab palju intressi ja raha viiakse riigist välja. Aga pank ei tule mulle ütlema, et ostsin tema raha eest liiga sinised kardinad või liiga vales kohas asuva maja või muud taolist. Ja kui ma ei suuda pangale maksta, siis tuleb mul tagajärgedega leppida, aga… see kõik on rahaline, mõõdetav. Pank ei nääguta ega püüa mu elu korraldada, kuigi ta on mulle ju raha laenamisega teene teinud.
Üks tähtis mees ütles kunagi, et ta ei taha astuda ühegi klubi liikmeks, kuhu teda tahetakse (ehk ei taha midagi, mis tuleb liiga lihtsalt). Mina ütlen vastupidi – ma ei taha olla kusagil ega seotud kellegagi, kuhu mind ei taheta. Meil on nii vähe aega siin elada ja nii palju asju, mida võiks teha, nii palju inimesi, kellega oma aega veeta. Milleks suruda ennast kuhugi, kuhu sind väga ei oodata?
Nii ei taha ma, et keegi oleks minu seltskonnas sellepärast, et ta nagu oleks mulle teene võlgu, ja mina ise ei taha ka kusagile minna ainult sellepärast, et ma nagu võlgneksin seda kellelegi. Nii nagu armastatuga ollakse koos mitte sellepärast, et keegi oleks kellelegi midagi võlgu, vaid seetõttu, et see on igakordne otsus, et me tahame koos olla. Nii peaks ka see, kui tahad kellelegi midagi ilusat teha, tulema sellepärast, et sa tahad seda teha, mitte et keegi käsib.
Ja kui meil kõigil on paigas, kes on olulised inimesed meie elus, siis ongi jälle elu ilusam ja kõigil lihtsam, sest keegi ei püüa valest uksest sisse trügida.
Võtan kõik oma südame tükid uuesti tagasi (23.09.2015)
Sellist piiride murdmist nagu täna, pole mu elus ammu toimunud.
Hiljuti kirjutasin just sellest, kuidas inimene on ise enda suurim vaenlane. Ei, mitte teine inimene, vaid ikka mina ise!
Olgem ausad – kes veel mu elus on suutnud mind nii pikki aastaid piinata, kui ma ise? Mitte keegi. Kui keegi on ka üritanud, siis ma olen ära jalutanud. Nii ju tehakse, kui on valus ja paha. Jalutad minema. Ei vaata selja taha… Aga enda eest ei põgene ja vead oma koormat kaasas.
Mul oli täna tõsine kodust väljas olemise päev. Üle kaheteistkümne tunni lihtsalt niisama ära olla (ok, tegelikult käisime väiksemate lastega kella 16 paiku pooleks tunniks kodus lõunat söömas). See tähendas, et ma sain plaanimatult ja plaanitult paljude inimestega rääkida. Nii sattusid korraga mu ette minevik, olevik ja tulevik. Nii, kuidas seda juhtisid teised inimesed.
Ülipositiivne oli, et mitu inimest teatasid eri aegadel ja kohtades ülevoolavate sõnavõttudega, kuidas neile mu raamatud meeldivad. Et pidavat olema hästi